Mine luge

Heihei,

Suvel rääkis kord üks, kord teine, et mingi inimene kusagil välismaal pidas täiesti ületamatuks teoks kui suudab aastas 18 raamatut läbi lugeda. Ma ei tea kui pikka, muidugi. Võib-olla ta mõtles 1000-leheküljelisi, aga ma sügavalt kahtlen selles. See oli päris innustav tegelikult, mitte et 18 eriline probleem oleks, juba kohustusilkku kirjandust on mul enam-vähem 14 teost, aga lihtsalt et selgus majja lüüa otsustasin siis minagi üle lugeda, mitu raamatut ma läbi loen. Ühe suve jooksul.

/oeh, väike üllatus kuluvat küll aeg-ajalt ikka marjaks ära, aga arvuti kõrval väikse sõrme pikkuse ämbliku nägemine ei ole eriti meeldiv. Ma pole elu sees nii suurt ämblikku näinud. Saati veel toas. Oma toas! Nagu sellest ei piisa, et suvevaheajalt koju tulles oli üks väiksem suur ämblik oma võrgu mu voodi juurde, pea kohale teinud ja mulle sealt vastu vahtis. Ma just ei karda ämblikke, väikestest ei tee väljagi, aga see oli küll hiiglaslik. Karjuma ja hüppama ma ei hakka, aga sellise elukaga tuba jagada küll ei taha. Ega meetrises raadiuses olla. Võeh, praegu miski toas liigutama juhtub, käib selline võpatus läbi, et... pidi see ema ütlema, et äkki tal on siin pesa. Brrrrr. Ma parem ei mõtle, mis siis saab./

Okei, värisedes tagasi teema juurde. Igatahes ületasin suve jooksul (ja see on vaid üks neljandik aastast!) tema kardetud koguse peaaegu kahekordselt. 34 raamatut. Ja see pole hüüumärgiga, sest olen seda ilmselt mõnel aastal ületanud. Võtsin sel aastal väga lõdvalt, varem ma lugesin rohkem ikka, mulle tundub, aga samas õhemaid ka...

Vaeseke ja kui ta veel teaks kui mitu raamatut ma sel nädalal raamatukogust koju vedasin...
Eks ma kunagi kirjuta mõnest oma lemmikust ka,
praegu ootab mind väike rahunemishetk teleka ees.
Kuulen juba Joalat! :D