reportaaz kodurindelt. Mitte et siin mingisõda toimuks. Või ei, toimub ikka- kangelaslik võitlus leukotsüütide või kes need olidki ja kurjade batsillide vahel. Ehk siis minu immuunsüsteemis käib lahingumöll, mille otsene tagajärg on seni kolm päeva (+eelnev nädalavahetus, mil ma niisama kodus olin) diivanielu. Ja igasuguste muude kodus olevate pindade ka. Nagu põranda. Aga suurem osa elust koondub diivanile- seal on minu pesa ja see on võrdlemisi sarnane haraka omale. Selle erinevusega, et ma kasutan sinna kogutud esemeid ja selle sarnasusega, et nagu harakas, kujutan ma endale ette, et ma vajan ülejäänuid, mida ma ei kasuta.
Okei, ühesõnaga olen ma külmetusega kodus ja olen sattunud mingisse imelikku kirjeldamatusse seisundisse. Kuidagi selline rütm, et olen absoluutselt kogu aeg ERGAS ja samal ajal rahulik. Midagi seniolematut. Mõtteil on potentsiaali lendamiseks aga samas tasasust ühel kõrgusel püsimiseks. Otsekui oleks ma mingi raadiolaine, mis levib vaid ühel sagedusel ja tunneb et see sagedus on SEE ÕIGE. If you know what I mean. Isegi süümekaid pole et kogu see potentsiaalsus kaotsi läheb... see on täielik rahu, selgus, misiganes. No word for that.
No comments:
Post a Comment