I realized something last night

Armastan, armastan, armastan õhtul soojas mõnusas toolis suure tassi imehea vahuse kakaoga istuda ja head, vähemalt antud hetkesse sobivat, muusikat kuulata. Täiesti imeline. Eriti kui väljas on külm ja pime ja kurk valutab, aga sees on mahe pehme valgus ja mõnus sumin ja kakao on nii tuline, et põsed hakkavad õhetama ja aknast näeb mingeid kümneid inimesi puntras koos seismas ja tõenäoliselt lärmakad olemas ja sees neid vaadata on palju mõnusam kui väljas trügida ja pimestatud olla. Ausalt, käisin vabakalt läbi enne ja kõik need rohelised ja lillad ja sinised prozektorid ajasid mu silmad segi ja pea valutama. Hubane kohvik ja jazz on palju meeldivamad. Väikesed öised jalutuskäigud ülerahvastatud vanalinnas ja hõiked ja jutukõma on ka toredad, aga eriti siis, kui on pärast kuhugile minna, kus ei ole külm ega kärarikas ja kogu maailm tundub võrratult särav ja tuline ja korraga päris ligidal ja mõõtmatult kaugel.

Kirjutasin raamatusse sellised read:
a cup of chocolate, with good-sounding jazz in a friday night might be all I need tonight...
pisut mage, ma tean aga see-eest täiesti tõsi.