Hele hele hele eleh

Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub. 

Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult. 

Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas 

tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.

Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.

Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants

 Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust

(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?)
Midagi pigem eilsest:

Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.

Mihkel Kaevats, "Ungari kirsid" lk 13