Käed lõhnavad juba päikesest ja kuigi meil pole värskeid kirsse, on meil värske tuul
Masendusest, for lack of a better word, on üle saadnud (juba nädalavahetusel. Ma ei taha kunagi kaua millegiga piinelda) ja elu läheb edasi. Natuke tuleb otsast alustada ja natuke saab otsi kokku tõmmata ja see on tegelikult väga lahe, kuigi sutsu hirmutav.
Aga vanalinnapäevad ja HeadRead on samal ajal nii et homsest esmaspäevani ma ainult torman torman torman ja ma juba armastan seda ette, sest ma olen seda igal aastal armastanud. Amazing! Treff oli ka, aga seal ma käisin ainult pühapäeval, siis see-eest kolme etendust peaaegu järjest.
Hiljem...Ja nüüd jätkan seda kirja tulevikust, pärast veel üht nädalavahetust. On jälle esmaspäev, on möödas festival, David Mitchelli on kollektiivselt armutud ja söödud on palju imehäid roogasid. The best times of my life. Ja peale iga festivali on tühjus- kuigi selle siin täitsin täna küll ära. Sain kätte oma trükisooja 80-leheküljelise uurimuse. Ja see on vapustav!!! Oma raamat :D Ja väikesed lapsed on lahedad.
To be continued...
HeadRead pildid
No comments:
Post a Comment