Back on Earth

Tervisi,

vaheajast on küll tervelt nädal möödas, ent kirjutamismahti polegi olnud. Kevadel tuli elu sisse ja lugemise-rõõmusolemise-õmblusideede-vestluste vahel pole olnud... mitte aega, vaid midagi üpris määratlematut, miska pole tahtnud eriti kirjutada. Või võib-olla olen tahtnud kirjutada, aga mitte kunagi selsamal hetkel või...
As you can see, I'm rather unsure. Anyways, kohutavalt tore on jälle kevadjaksu täis olla. Lugeda on ka tore, isegi, kui esialgu on valikus pisut kergem kirjandus (aga mitte kehvem! või noh, osa sellest on ka kehvem, aga osa on endiselt hea. Pratchett ei muutu kunagi halvaks). Palju olen pidanud noorteraamatuid lugema, aga kirjutada tahaks hoopis neist teistest, mis kirjanduslikult huvitavamad on

Näiteks Shane Jones'i "Light boxes", mille formaat ainuüksi on nii mugav, siidine, täiuslikus suuruses, raskuses, pabersuses, et ei taha seda käest panna. Sisu poolest on küll kahetine arvamus. Ühest küljest mulle meeldis selle elamus so to say- katkendilk, häiriv, loogiliselt ebaloogiline (see peabki vastuoluline olema. See raamat on nagu unenägu, kus ka kõige ebareaalsem käik on järsku täiesti oodatav ja usutav)... silme ette tulevad hallid maastikud ja luitunudkahvatu maailm, sammaldunud hirved, rohmakad tahutud kujud, maa all tunnelites elavad lapsed. Samas on süžee kui selline niivõrd katkendilk, unenäoline, krüptiline, et seda peaaegu polegi. See on tõesti rohkem unenägu ja elamus kui romaan, millel on algus, lõpp ja keskpunkt. Sel pole neid, see lihtsalt
kestab.
Sellegipoolest on sellel oma võlu.
Hämmastav.
Kummastav.

"I'm sorry. We too feel an overwhelming sadness. We too cry more than we laugh"

"He creates ten different shades of gray in the sky and then starts over again. The girl who smells of honey and smoke calls for him to come inside. He thinks she has a light in her throat when she speaks. "There is a terrible war against me," he says over his shoulder. "I know," she says. "You can stop it any time you want."

Shane Jones "Light boxes"