Insomnia

Viimasel ajal olen olnud puhanud, olen olnud üksi, olen olnud ärkvel. Eile öösel avastasin, et kell viis olen sama puhanud kui pool ööpäeva varem, täna ärkasin kell pool kolm ja õhtuks olin viis tundi üleval olnud. On uskumatult mõnus mitte millegi tegemisega rahul olla. Õhk on sügavnenenud ja toob kergendust, valgus on pisut reaalsem ning enam ei tekita silmade ähmasust. Kuigi ka asjade liigteravad piirjooned on valusad, eriti, kui parema tegevuse puudumisel kolm tiiru ümber vanalinna teha ja mõelda, mida inimesed arvavad, kui neist viiest erinevast küljest mööduda. Telekas elutseb teises toas ja mängib Gattacat, kus inimesi geneetilise koodi pärast diskrimineeritakse. Jumal teab, see ei pruugigi ulmevaldkonda jääda. Kokkusattumuslikult õpime koolis just geene ja pärilikkust. Loendamatud ülesanded valgete ja mustade vareste järeltulijatest, kes ei ole mitte hallid. Tundub, et tänu hetkel püsivale atmosfääri koostisele olen peaaegu minetanud toidu- ja unevajaduse, kuigi mõlemad on endiselt nauditavad. Ei, ema, ma söön kaks korda päevas ja magan vähemalt seitse tundi. Täna öösel lausa kümme, kuigi see oli rohkem päev kui öö. Unes ei näinud midagi ja ärkvel olles ka suurt mitte. Aga vahel on niigi hea olla.

Ma maison
Emily Loizeau laulusõnad

Venez dans ma maison
Elle est belle
Elle a tant de floraisons
Qu'on y oublie le mal que les gens nous font
Dans ma maison

Venez dans ma maison
Venez prendre le large, manger l'horizon
Toucher le ciel
Venez dans ma maison
N'ayez pas peur
J'ai mis dans ma maison
Vos ames soeurs