Kurba luulet, rõõmsat laulu

Figurines'i uuelt plaadilt, mida mul ei ole
Hanging from above

...

Ja sulle, kellele ma neid just laenasin, leidsin "Ameerika luule antoloogiast" ka J. talveti tõlkes Dickinsone,

ühtlasi meenutades, kas mitte kooli maailma(de) lugemikus ei olnud sedasama.
Ainuke asi, mis mind häirib, on "seltsimees", see kõlab nii nõukogudelikult...
Aga muidu, kas see on see, mida sa mäletasid?

Ma surin Ilu eest - just siis
kui Hauda jõudsin ma
mu Naaberkalmu varises
üks Tõe eest võitleja-

"Miks langesid?" ta päris mult.
"Ma surin ilu eest." -
"Ja mina - Tõe eest - Oleme
eks nii kaks Seltsimeest." -

Ja seni Hauast Hauani -
Öös saime jutelda -
kui kaetud huuled - nimedki -
meil olid samblaga -

Ja siis meeldib mulle see:
(Kareva tõlge, Emily Dickinson, nagu eelminegi)

Olen Eikeegi. ja sina?
Oled- Eikeegi - niisama?
Siis on meid juba kaks!
Kuid kuss! Et meid välja ei saadetaks!