Statistika on ikka tore,
sain Bukahooliku blogist just sellise toreda teadmisekillu:
Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.
Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.
4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.
Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.
Aga kui Bukahoolikut tsiteerida: "Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas."
See on ju siiski päris palju, üllatav isegi. See teeb ju põhimõtteliselt miinimum üks raamat kuus, kõva sõna, arvestades kuidas aeg lendab.
Ja tegelikult on 40 000 inimest, kes kirjandusüritustel käivad ka päris palju, eriti kui nad kõik kokku koguda :)
Oleks see alles üritus...
Minu enda kõige hiljutisemad lugemiselamused on olnud Pratchetti "Orikavana" ja Daniel Pennaci "Nagu romaan".
"Nagu romaan" räägibki just lugemisest. Sellest, et ei pea kedagi lugema kohustama ja kuidas lugemisrõõm on ainuke asi, mis noori (ja ka vanu) lugema saab meelitada. Raamat on niivõrd ladus, kerge ja sugugi mitte moraliseeriv ega õpetajalik, et seda on lust lugeda, isegi kui jutt käib paljuski just minuealistest ja kohustuslikust kirjandusest. Aga kordan veelkord, sugugi mitte kohustavalt, vastupidi, esimene lugeja õigus Pennaci järgi on mitte lugeda.
Huvitaval kombel jäi seekord ka Pratchettist pähe vaid üks tsitaat haridusest, kuigi seal on lugu hoopis jõuluaegsest ostutrallist, jõuluvanasse mitte uskumisest ja salamõrtsukast, kes tahab hambahaldja hambad pihta panna. Stseen, mille järgi see teos mul varemast meeles oli, oli ka muidugi muhe: kuidas tipprestoranis saabastest ja mudast roogi teha ("inimesed tahavad elamust, mitte süüa" vms), kuigi nad esialgu ikka kavatsesid päristoitu pakkuda, pidid vaesed kokad salanippi kasutama ja saapaid serveerima, eks ikka prantsuse keele abil: café de terre, le bouillion de l'eau du terre, les chaussures marinée... tegelikult oli paremaidki, näiteks praetud saapapaelad mudakastmes :D
Aga peas on ikka ainult lause:
"Haridus meenutab pisut nakkavat haigust. See muudab su paljude tööde jaoks sobimatuks ja tekitab tungiva vajaduse seda edasi anda."
(tegelikult oli juttu antud lehel sellest, kuidas õppida on palju raskem kui haridust omandada, aga see lause on liiga hea, et raisata.
No comments:
Post a Comment