Kõherohelus

Las lohed laulda

Täna on olnud Suure Jalutamise päev (poole kolmest kaheksani?)

Linn on vaikne nagu valaskala kõht, kuna kogu rahvastik näis olevat läbi seinapragude ranna äärde imbunud, kus see-eest käis suur trall. Angaaride juures on mereäär tõesti ilusaks tehtud, ma polnud seal varem kunagi käinud, alles eile õhtul Helena Tulve kontsertil ja täna laevu vaatamas. Nägin punaste purjedega paati, aga seda võib väita veel oma paartuhat inimest. A pity. Kaide peal on uhke patseerida, kui vähem inimesi on. Suurel tõllul on punane sisikond.

Kotttoolides kontsertit veeta on muide ka päris mõnus, seda tahaks teine kordki teha- kuidas muidu saaks muusikat pikutades kuulata. Just so you know, mind tabab kontseritel sageli salapärane tung lava ette pikali heita (vastandina tantsima tõttamisele), aga kusagil Krahli põrandal oleks seda vast kummaline teha. Tolmune ka, kuigi ma ei pane pahaks. Oijah, kuigi vahel ikka väga väga tahaks. Angaaril on ilus lagi, kuigi seal on mõned juhtmejupid. Vaatasin neid ja tabas igatsus mõnest haarata ja taevasse ronida. Taevasse kui atmosfääri; kui Taevas olemas on, siis sinna ma siiski ronida ei tahaks. Jaaah... Kummaline on paljude inimeste keskel olla, väga väga väsitav. Kuidagi. Aga Ewerti ja lohede kontsert oli hea. Oli... wish I'd had a chance to hear them before. Eks me kõik soovi paljut.
Praegu ma sooviksin magada, see on ainuke neist täidetavate killast

Juba mitu mitu päeva tahaks midagi kirjutada, aga arvutisse, ja õhtuks on pea liiga väsinud,
praegu näiteks ei suuda ma viieks minutikski keskenduda.

Vahel jääb kogemata midagi ingliskeelset sisse,
moodustades selliseid huvitavaid kombinatsioone:

- Kuule, kas tohib selle maja kohta midagi küsida?
- Sure!
(lisa õudusfilmimuusika ja kohutav korin või midagi muud sarnast)

Kuna mu aju ei tööta, siis esmamuljed soola-kontseritilt as read from my notebook
See ei ole luuletus, muide, vähemalt mitte sellena mõeldud. Lihtsalt märkmed.
Paigutus on nagu originaalil. Sirgelt lehe täis kirjutamine is soooo last year
või minu jaoks never, pole minu kruus, minu meepott, minu kapsas

I should sleep here
under the concrete domes
taamal klaasseina taga
loojub päike ent ümarkatuse all läheb pimedaks
jahekarglaseks, kampsik ent soojendab,
selja all padi ja kohal on
piiritletud õhk
Varem laulsid linnud
ja autod vaheldumisi.
Mind sihib allveelaeva nokk

Taevas on helendavsinkjas
lamp põleb veel

Haarata köis ja ronida üles