Tee Lee Kivi

Gustav Klimt - "Kasesalu"

Üritada kirjeldada lehtedega maapinda ei ole sugugi lihtne. Olgugi teeperve, kõnniteed, majaesist muruplatsi. Luua enda sisse sahisev-kahisevat sügist. Pruunikad, kollakad üksteisega läbikasvanud toonid, liikumises, varjudes, valgustes, läbikumades. Tuules liikuvad rohukõrred ja lehevarred ja lehed ise ja kõik võimalikud leheosad, kahisedes nii maa peal kui puu otsas. Enam värvid ja tekstuurid kui mingid tühjad biloogilised objektid. Mul on punased saapad ja kindad ja kotitäis märkmikke, ühes neist kirjas midagi sarnast. Põselihased on unest pinges ja on tunne, et ka paistes ja et neid lõdvestades vajuks kohe sügavasse unne. Selles on midagi armsat, teadmises, et ma ei kavatse magama jääda. Juuksed katavad silmad-
ma ei näe enam.

Mucha "Sügis"

Peaks kirjutama üht ja teist ja kolmandat, tahaks lugeda üht ja kaht ja kolmandamat. Aga pole mõtet, kui elu on hetkel samasuur võitlus, kui mõnel võitlusaltimal. Enda silmadega on raske kakelda. Iseenda näppe võin küll kogemata uste vahele lüüa, aga iseenese und ei saa lömastada. Miks peakski. Täna kell üheksa magama, las maailm tegeleb sellega.

Ja selline on praegu minu sisemine maailm,
tõtates šokolaadiküpsise ja padjakuhja suunas,
lollakas ilme näol
(nagu varblastel)