Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...