Etskae

Vaatasin just, et eelmise postituse nimilugu "Trouble in mind" on põhimõtteliselt vastand blogi nimele. Huvitav vastuolu, mis väljendab võib-olla tõsiasja, et tunnen aktiivset soovi kirjutada vaid siis kui olen kas väga positiivselt meelestatud, vaimustunud, eufooriline või segaduses ja ärevil. Kaks äärmust, millest ärevuse poolt on palju kergem saavutada kui rahu.
Minu jaoks näib alati olevat vastuolu, kas lasta asjadel omasoodu minna ja olla ses suhtes muretu. Hoolimatu võib-olla? Või tegutseda, otsida, närveerida, kõhelda...

Eks näe, eks kuule.

Täna, jätkastes seda eelmist mustandit tunnen soovi lisada veel üks seisund, mil kirjutada on mõnus: siis, kui olen muidu väsinud, ent hinges veel liiga ärkvel ja päeva emotsioonidest haaratud, et magama minna. Tavaliselt maandan ma end siis mõne keskmiselt igava piksevardaga, aga kirjutada on ka tore.

Tegelikult on mu blogi nimi üldse ühe mu lemmikluuletaja- Odysseus Elytise (maailmakirjanduse lugemikus, mis ilmselt kõigile keskkooliõpilastele peavalu on põhjustanud on ta nimi Odisseas Elitiseks vms eestindatud) luuletusest. See luuletus ei ole mu lemmikute killast, kui esimene rida välja arvata, ent mõni teine on. On.

Somewhere, it seems, they're having fun
though there are no houses or people anywhere
I hear guitars and other laughter that's not nearby

That may even be very far off in the skies' burnt
remains
Andromeda, Ursa or Virgo
Is loneliness in every world the same I wonder?

Praegu pole ma üldse eriti üksildane. Tulin just Krahlist Hedda Gablerit vaatamast ja see oli täitsa tore, üldse oli meeldiv õhtu. Mingi vanatädi, kelle sugulus- või mitte-sugulus-astmest ma veel aru pole saanud, saatis prantsusekeelse filmiajakirja, mis tundus väga põnev (ja arendav! (sest ma tõesti ei oska pärast 10 aastat õpinguid prantsuse keelt)) ja ma sain süüa ja natuke liigutada ja etendus oli haarav ja kuna mu järgmine kohustuslik kirjandus on Ipseni "Nukumaja" saan ühtlasi ka tema "Hedda Gableri" läbi lugeda. Homme on vähem tunde ka ja pärast on aega ja vabaduse väljakul kupli sees on suvekirjanikud... praegu söön või pigem krõmpsutan suvel kuivatatud vaarikamarju, mis on tõelisusele kahjuks asine aseaine, ent mäletab veel päikselist ilma ja sinist taevast. Neidsamu, mis juba nädalajagu meie tubasid täidavad.