Postitan selle eelmise nädala mustandi ka, sest miks ta muidu kirjutatud sai...
Lihtsalt ei oska sellise külmaga midagi kirjutada. Mitte, et külma vastu midagi erilist oleks, ei ole, igati mõnus on. Kodus on soe ja päike ja puha. Viigri tunne on. Sest viiger kõlab täpselt, nagu ma tunnen. Nii et...
Olen käinud viimase paari nädala jooksul "Võssotskit" ja "Artisti" vaatamas. Neist kahest jättis "Võssotski" isegi teravama elamuse. Ikka uskumatu, millisest suht lühikesest ja mõttetust loost (võrreldes pikkade eepiliste seikluste või mitmeaastaste romantliste lugude jms-ga, mitte väites, et lugu oleks mõttetu) on tehtud väga lahe ja nauditav film. Kui mitte muult, siis režissöör ja meeskond on ikka vapustava töö teinud. Ja karakterid ja olustik ja kõik on ka super. Kohati isegi liiga ebareaalselt ilusad stseenid ja karged jooned, selline tunne, et elu ju ei ole nii selgepiiriline ja kirev. Parem kvaliteet kui elul :D
Kohe tuleb tahtmine kusagile Usbeki kõrbetesse minna.
"Artist" oli selles suhtes lahe, et olla kinos ainult 20ndate džässiga ja ilma igasuguse ekraanimüra või jututagi on päris ehmatav. Järsku on saal palju vaiksem, krõbistada keegi ei julge. Mitte, et haudvaikus, aga vaiksem küll. Sees on ka vaiksem. Ja ajastut ning tollase filmikunsti hõngu annab ilmselt suurepäraselt edasi, ei tea eriti, tahtmine mõnda autentset tolleagset tummfilmi näha tuli küll.
Lugenud olen igast asju läbisegi. Tegelikult statistika mul siin ei kajasta seda, kui palju poolikuid asju mul siin vedeleb, mida ma taha lõpetada ja nõnda loetuteks ei loe ja neid, mida ma ei taha lõpetada, aga liiga poolikuteks pean ka ei arvesta...
Iga kord neid vaadates kirun, miks ma asju järjest läbi pole lugenud ja samas lohutan, et ju polnud õige aeg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment