Nii lihtsalt on

Miskipärast juhtub alati, et kui ma ühe postituse juba teen, tuleb piisavalt mõtteid ka teise jaoks.
Kuna olen neid tubli nädala igasugu töistel põhjustel edasi lükanud, siis panen mõned neist kirja.
Mis sest, et hilinenult :D

- vaarikajogurt. Palju palju haput vaarikajogurtit. Tänu suvisele vaarikakorjamistööle vanaema aiamaal (vaarikakasvatamistöö tegid vaarikataimed ise ära) õnnestus esimene ja viimane karbitäis toormoosi hangeldada. Ja see rekordkiirusel hävitada. Kuigi- natuke on veel alleski.

- Nimetasin nn lõhna ühtsustumise printsiibi, mille järgi kõik asjad halvaks läinuna oma endised lõhnaomadused minetavad, kuni nende aroomil enam mingit vahet pole (köögi&kodusõjablogi oleks mu saavutuste üle asjade hallitama-ajamises uhke)

- Avastasin, et Eesti õig(l)ussüsteem toimib huvikütusel (kehvem variant kui särasilmakütus, aga võib-olla ökoloogilisem?)

- Kirjutasin palju kooliasju, ehkki mõtlemise peale, et neist peab kunagi kirjutama on kulunud umbes 20 korda enam aega kui nende tegelikule kirjutamisele. Kui ma hoogu satun, ei võta kirjutamine ise mitut tundigi. Viib mu veelgi enam mõttele, et asjade edasilükkamine on täiskohaga töö.

- Ideid ja igasugu muud mõttepahna (heas mõttes loomulikult) on nii palju, et kardan pooled neist tuleva nädala jooksul unustada või uutega asendada. Üles kirjutada ka ei tihka, siis muutuvad ideed tavaliselt liiga kammitsetuteks ja huvi nende vastu jaheneb. Kõige keerulisem asi ongi vist elevuse ja tegutsemisvalmiduse säilitamine, selleks pole ma veel toimivat valemit leidnud. No tee mis teed, pärast loed märkmikust, mis kõik kavas oli ja laiutad käsi- kuhu see kadus? Ei taha jälle nii...

Ees ootab üks kuratlikult petlik nädal- korraga meelitab vabaduselubadustega, samas on juba ette pooled päevad täidetud. Mine tea, mis sest saab. Aga suvi ootab ees ja kui seni ärksana vastu peab... midagi ikka saab.

Eile käisin Kumus ja puha. Leidsin mitu toredat eesti kunstiteost, mida ma veel ei teadnud ja tuletasin meelde palju neid, mida teadsin. End teades ei mäleta ma juba juunis enam neidki, aga mis seal's ikka.
Pargid on juba ilusad.
Tahaks iga pingi peal magada.
Aga seal, kus istuda tahaks, pinke pole.

Mitte nagu Viljandis.
Ülal Pärsimägi.