pikaldane vaikus

Igasugu asju on, millest tahaks kirjutada, aga. Imelik oleks kõike ühte posti kokku käkerdada. So here be last week

Reedel käisin Kumu ööl. See see saladus oli, mida ma ennatlikus ülemeelikuses ei raatsinud kirja panna ja sõnas sõnuda. Mine võta sabast, äkki tuleb veel kiri, et sry, me ikka ei vaja sinu abi. Ma nimelt käisin seal tööl, auditooriumi ukse kõrval inimestele sisendamas, et joogiga sellele kontserdile ei pääse (mujale pääses, kui huvitab). Õnneks toetas mind mitu teist tublit (ja valjemahäälset) inimest ja veenva olekuga turvamees. Kõik toredad inimesed. Väga lahe oli alguses enne külastajaid sisse saada, kuigi see ei nõudnud mingit vaeva, oleks võinud niisamagi sisse marssida, särk seljas, ja soundcheck'e kuulata. Paraku ma muidu eriti bände ei kuulnudki, kui vahepeal jooksin korra teise saali uksele. Väljasõit rohelisse oli tore (sa igavene pinginaaber, järgmine kord ei hakka pirtsutama, kui ma sind kontserdile kutsun :D) ja Thus:Owls ka, kuigi seda elamust vähendas oluliselt fakt, et ma pidin üpris kangekaelseid inimesi sundima ukse eest lahkuma, et kõik käima mahuks ja seejuures vaidlema purjus poissmehega, kes väitis, et nüüd, kus ta mind siin üleval näinud on, ei lähe ta mitte mingil juhul allapoole. Noh, õnneks ta kadus kontserdi lõppedes kuhugi segadusse. Pärast kolme tundi tööd olin nii kurnatud, et muusikast suurt ei hoolinud, DJ Andrew Hungi lava ees tõesti hoogsalt tantsivaid inimesi oli hulga lõbusam jälgida ja ülejäänud kolm tundi kadusid nõiaväel kuhugi külmetamisse, redutamisse ja istumisse. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Mouse on Mars tundus ka päris huvitav ja nii kõva, et läks otse läbi jalataldade ja võttis südame värisema. Aga me seisime ka kõlari ees. That might have been the problem.

Thus:Owls, the fields of Norway. Parim lugu, mis ma youtube'st leidsin.