Kultuuriteed? Rohelist või musta?

And that's not all!
hüüda valju võltsi rõõmsameelsusega.

Eips,
minu rõõmsameelsus ei ole võlts.
On kevad! soe ja lõputu kevad!
Ja mina olen alailma elevil. Oma lemmikolekus.

Nädalavahetusel käisin kultuurikilomeetrit kaemas, kuna sellest viimasel ajal nii palju juttu on, siis mõtlesin, et kirjutan ka. Vahel võib ju ka moega kaasa minna. Minu kübar seda nagunii ei teinud, aga ma armastan seda kogu selle villases ilus. Oh, the looks it won me :)

Tegelikult on kultuurikilomeeter täitsa kena, kuigi ma saan aru, et see algab hoopis teisel pool linnahalli (sinna linnahalli-alusesse tunnelisse, kus ma lapsena tõukerattaga üles-alla sõitsin, tuleb mingi laekaunistus-võrk-värk). Kultuurikatel on kuidagi tükeldunud, ent sama võimas kui alati. Kõrvalhooned on aga sama räämas kui alati. Kusagil seal rägastikus peidab end Katla aed, ent kuna teeviitasid pole (või kui on, siis kusagil veidras kohas. Taevas näiteks.), ei õnnestunud mul seda leida. Samas oli tegu isegi kergendusega- olen paar nädalat lubanud sinna vabatahtlikuks minna, ent kuna kuupäevi kogu aeg tõstetakse ja nüüd mul juba kirjandusfestival ja eksamiõpe peale tulevad, pole veel kordagi jõudnud. Ja ma tõesti tõesti tahtsin minna. Tahan. Ehitada luua rohida istutada.
Igatahes eksponeerivad seinad mõnd seninägemata stencilit, teeäärtes õilmitsevad valged lõosilmad ehk meelespead läbisegi võilillede ja muu rohelusega. Tee ise on kena, ei tolmanud antud hetkel sugugi. Mõnus jalutamiseks ja rattasõiduks.
Paraku suurt muud seal aga pole. Kultuuri, see tähendab. Peamiselt eri lagunemisastmetes tööstusarhitektuur ning võsa, paar huvitavat tagatreppi, mille käidavust ma proovida ei viitsinud. Patarei muidugi jääb teeveerde, on ka avatud, ning Kopli surnuaia park on imemõnus koht vaikeluks, aga muu kultuur varjas end kusagil nurga taga. See-eest kalasadama veekogu oli väga ilus, seal oli isegi paar laevukest ja merel paistsid jahid, hulga inimesi pidas eri servade varjus piknikku (jah piknikku, mitte joomingut!) ja olla oli hea soe ja mõnus. Vaade ka kena. Ainult see roosakas nurgamaja seal, millest ma kunagi üht kunstiülesannet tahtsin teha, on endiselt nukkertrööstitu. Mulle see maja kohutavalt meeldib, kurb teda tühjalt näha.
Tegelikult ei kurda ma aga sugugi, küllap suve edenedes muudki projektid tee ääres ellu viiakse ja see tee on ikka tore. Mõtle, saab jalutada ja puha. Kindlasti seda väärt, aga praegu võiks seda teise nime all reklaamida. Veel.

Before:

After: