...

Tahaks kohutavalt viriseda (ja teistele virisejatele vastu vahtimist anda, nii see juba käib. Ah ei, ma ei mõtle seda tõsiselt, pole loomult vägivaldne, aga näägutamine tühjade asjade pärast ajab mul kopsu üle maksa.) Aega pole, teha on palju, veerandi viimane nädal on kontrolltöid tuubil täis, siis tulevad eksamid ja hulluke nagu ma olen, võtsin kohe mõlemad- nii geograafia (ma armastan loodusgeograafiat) kui keemia (seda ma ei saa öelda, et armastaks). Oijah. Hüvasti uni, hüvasti vaba meel. Vaba meel näib olevat esimene asi, mille sellise koormusega kaotab, kuna tegelikult on teadmine, et asju peab tegema palju kammitsevam kui nende ärategemine. Nii mulle tundub.

Tegelikult aga tahaks sekka ka hõisata! Hüpata, rõõmustada, elevusest säriseda! See nädalalõpp tõotab tulla tore ja lahe ja südamesse lööb elu, kui sellele mõelda. Järgmine nädalalõpp on aga kirjandusfestival HeadRead ja seda ootan ma igal kevadel. Mulle kohe absurdselt meeldib külmas telgis kükitada (sel aastal saab küll ka soojas/umbses Solarises), teed rüübata, kirjanikke kuulata, võib-olla mõnega mõni sõna juttugi vahetada. Täiesti hullumeelsuseni. Ja pealegi tuleb siis suvi ja olgu mis ta on, kulub teine marjaks ära. Tantsida tahaks ka, üle kõige kohe, ja terveid pikki suveöid üleval olla ja... Kohe, kohe, kohe.

Pildid on seekord omalooming eelmisest aastast