well, i do not know what should be written

Tulin just emakeeleolümpiaadilt, mis oli nagu minivaheaeg iseenesest ja pakkus ärakuluvat pääsu linnast ja võimalust tagasi tulla nagu koju. Vahel kulub kohavahetus ära, aga see ei olegi nii tähtis. Tähtis on, et kui ma oleksin teadnud, et olümpiaadide riigivoorud nii toredad on, oleks ma eelmistel aastatel ehk midagi õppinud ka. Neli (?) tundi ülesandeid ja seepeale kolm korda restoranitoitu ja magustoitu ja aega lobiseda ja aega ringi käia ja öösel veel armsa sugulasega filme vaadata ja kaks päeva võiks vabalt nädala eest käia. Toredad inimesed. Meeldivad kohad. Imeline. Isegi kui Tartu on libe nagu jäähall. Ja siis jõuad läbi une Tallinna ja see ongi päikesesäras püherdav kodu ja siin on nii hea olla. Jumalad, tänan teid, päike.

Teisel noodil väike kirjandusülevaade, mis kirjutamist ootas. Lugesin eelmisel nädalal Banana Yoshimoto "Hardboiled" ja "Hard luck" läbi. Ja tegu oli uskumatu leiuga, vähemalt praeguses meeleseisundis. Kaks lühiromaani (ühes raamatus), mis mõlemad on uks ühte seisundisse, teatavasse olekusse, tundesse, ühes loos ühepäevasesse, teises kuudepikkusse, on erinevate hetkede näol lahti kirjutatud kergeks, eredaks ja sügavaks. Omamoodi hästi ilus lugemine, kuigi teemad on mõlemas nukrad. tundus, et selles on teatud udusust, mis ei lase emotsioonidel liiga teravalt mõjuda. Minu puhul vähemalt. Midagi Murakamilikku, aga teistsugust ka. Ühesõnaga- meeldis. Nii õbluke raamat ka, et kui kedagi selline nukkermõtlik lühivorm huvitab, siis lugeda jõuab ikka.