Segaduses
ja ärevil
ja kohati
veel midagi muud
ja kõige sekka mõrkmagusat rahulolu
süütundekastmes.
Nädala pakkumine
Iga kord, kui mu pilk p∞rab pahemale. See ei saa nii olla! Ole uni, maailm. Kuidas? Kuidas? Kuidas? Mida? Minu kodust on saanud karp õhus, ühendusteed maapinnaga on jõhkralt läbi rebitud ja mitte keegi neist, kes asjasse puutuvad, ei saa isegi aru, et midagi on valesti tehtud. Et mina pean, see tähendab olen sunnitud, elama rohelises võitoosis, et mina mürgitun ruumist, mis mind ei ümbritse, et vastasmaja katus rikub igasuguse feng shui (mõelda vaid, milline suur peegel ja millised nurgad!) ja valguse liigteravad servad lõikavad minusse külmi papercutte ja kõige hullem- ma tean, et peagi ma harjun sellega ära. Aga tühjus on mürgine ja seotused linna ja maailmaga on kõik sassis ning need t∞tavad mõlemat pidi. Kõik õitsemata pirniõied jäävad paksu püdela kihina katma maad minu akna all, kuni neid enam ei mäletata.
See teeb mõõkmetsikult haiget
aga ma ei tea, mis tunne on elusalt saetud saada
.
.
.
see laul on mõne vastu ravim, aga selle vastu mitte
nii et mürgitan ennast lagritsakuhjade ja küpsisemägedega
sest tänast päeva pole nagunii olemas
nii et miks üldse?
No comments:
Post a Comment