šampuseaeg ja tundub, et une

Kummitab, kummitab, kummitab.
Ja vaatamata teadmisele asjadest, mida saab ja tahab teha,
on mingi hoomamatu tühjus. Mitte pommtühjus ega muu -tühjus,
vaid kuidagi otsustamatus.
Mida endaga peale hakata.
Mis järjekorras.
Ah nii et
uni on.
Ja kuigi toredaid mõtteid jagub
- hulgi-
on kuidagi hägune mõte neid teoks teha.
That is why I need a job, a school, an obligation, why I accept them.
Või siis peaks lihtsalt pihta hakkama ja
vaatamata vihma trummeldamisele aknalaual
une endast välja peksma
või endale omaks võtma
ja olema õigenisti täpselt nii tegus nagu süda ütleb
ja ta ütleb: rohkem!
ta ütleb: ära moluta!
ja siis veel: ...
sest kuidagi... kuidagi ... on ... . Kuidagi on. Uni ja rammestus ja liikumatus.
Sõnad raamatus ei haara. Pildid ekraanil ei pingesta. Jalutamine ei anna puhtust.

Vabadus on väsitavam kui sundsoovtegevus,
sest kuigi iseendaga on palju peale hakata
on aeg laotatud liiga laiaks.
Ja uni katab praegu veel selle iga sentimeetrit.

Tuleb otsustada. Täna ma pean tegema süüa
ja lugema läbi selle raamatu ja harjutama tund aega kitarri.
Ja seda kõike enne üht öösel.
Ah
no peab vähemalt proovima,
aga homme on jälle päev.

Reisilt tagasi. oli vahva ja ebaomasõnadegakirjeldatav. Nii et ei heida huupi sõnu. Süda on rahul. Mälestused on ergavad. Nüüd on kõik läbi, esialgu, ja selle nädala olen üksi: ise enese kooridnaator, käsuandja ja -saaja. Üleeile läksin kell viis magama, et ema ära saata. Magasin kaheni. Ka terve päev oli unemaiguline, kuigi tegin asju. No tegin ju! Aga Ise sees ütleb: sa ju ludritasid. Ma ütlen, et ei ludritanud. Aga tunne on, et ludritasin. See unetunne. Ja täna ärkasin kell kümme, aga kell saab kolm ja mida ma teinud olen? Ma ei saa aru, kas see tegemisevajadus, -sundus, -nõue tuleb maailmast või minust. Ma olen rahutu, kui ma ei tunne end olevat veetnud täisväärtusliku päeva, ka täisväärtuslik puhkamise ja magamise päev loeb, kui see on õige, aga, aga poolasjad eksitavad mind ja ma ei saa aru, kas see sundus tuleb minust või ühiskonnast või millestki muust. Ja nüüd tunnen ma, et peaks midagi tegema, ilma agadeta, aga agade ruum on tohutu.

Ma nüüd lõpetan selle mulina.
Täna luban endal tukastada,
homme on ju kolmapäev ja siis tuleb olla kolmapäevaselt karge.

Armastan,
kuigi uniselt. Kuigi kõikematvalt uniselt. Süüdistan vihma,
sest iseendaga sellise asja pärast sahmida oleks kehv.