On hämar. On öö. Selline kesk ööd öö, mil ainult hullud ja
unetud on liikvel ja lugedes hämaras hiilivad, tõttavad, kappavad poolnähtavad
neljajalgsed täpselt su silmade nägemispiiri alt väljas ühest varjust teise.
Iga kõrvalpilk või perifeerse nägmise ootamatu laienemine tundub paljastavat
midagi kohevat ja elavat ja kaheldamatult liikuvat. Tolmurullidest kiiremini
veerleb midagi tugitooli ja diivani vahelt säuhti läbi. Tooli all tundub keegi
justkui kükitavat. Nad ei ole midagi halba, lihtsalt igapäevased ööolendid, kes
ei jaksa enam su järele oodata. Neil on asjad ajada ja kuigi nad igal öösel nii
hoolsalt ja ustavalt – enamasti vähemalt – ootavad, kuni sa oled magama läinud,
vähemalt voodisse, ei jaksa nad enam oodata, lihtsalt sellepärast, et nende
päevanaaber ei suvatse nagu kord ja kohus öösel neile aega anda. Pealegi,
öösiti mängivadki silmad trikke, neil pole midagi karta. Kui pilk tababki
hetkeks halli karvakasuka või mõne veikleva silma läigatuse, pole sellest neile
veel midagi lahti. Uni kustutab kõik jäljed. Hommikul ei ole põrandal enam
sooju kohti seal, kus nad käinud on, ja lagede sosinad on vaikinud. Karvu neist
maha ei jää, võib-olla vaid hambulise naeratuse visand hapral hommikuõhul, või
mõni hiline kooserdis voodi tagumise vasema nurga all. Näe! Näe! Seal ta jälle
ongi, seal, riiuli eest jooksis just mööda! Kas sa ei näinud? Ja tõesti tõesti
on tarvis magama minna.
Jah, just nii. Mõti tuli. Mõti tuli mõti jää.
Kirjavigade inspiratsioon.
Ma ei tea, kui kaua ma olen nendel sisemistel vaikuseväljadel käinud, valguseväljadel. Küngastel. Orgudel. Vahel tabab mind tunne, et ma ei mäleta, millal ma viimati rääkisin. Millal ma tõeliselt rääkisin. Ja millal naersin. Ometi kunagi (what a silly thing to say) tunti mind (ma loodan) mu naermise pärast. Ma ise tundsin. Ja siis õppisin tundma seda vaikust, mil huuled nii mugavalt sobituvad kokku ja ei tundugi enam avanevat sõnadeks. Ja nüüd kes jättis kelle, aga kedagi pole ja vaikus on saanud südamerütmiks.
Ma ei ole vist kunagi olnud nii terve.
Ja nii... midagi muud.
Midagi muud ka.
Kuulsin täna paari häält ajast, mis tundub juba ammune ja korraga mitte ja ma oleksin peaaegu nutma hakanud, sest see oli nii armas. Ja siis tahaks joosta kellegi juurde ja kallistada inimesi ja öelda, et ma tõesti olen neid armastanud. Mis ma ka poleks. Mina ju ei tea. Ma saan ainult uurida neid vaikuseväljasid ja loota, et neist saan endale tulevaiks aastaiks midagi head, sest see on saatus, mille ma ise olen endale teinud. Nagu nende sõnade ilmumise vaatamine ekraanile, kui ei vaata klaviatuuri ja need lihtsalt immitsevad sõrmedest välja ja ema laulab: "the bed, the bed, the bed is waiting for you". No ja ongi öö. Aga mis vahet seal on. Väljas on pime ja mu laugude all on pime ja unenäod jäävad endiselt mus peamiseks arutlusteemaks.
Ja ma ütlen endale, et kui ma olen endale ise kirjutanud sellise loo, siis tuleb uskuda ennast, et selles on midagi leida. Et neis vaikuse väludes olev vaikus on ilus ja rammus ja võib-olla paljastab midagi. Võib-olla viib see mu kuhugi. Ja ma lükkan ootuse endast eemale ja mässin siidiriidesse ja mõtlen, mida ma õieti oodata tahan? ja kas ma õieti tahan oodata? ja isegi nälg sõnade järele pole nii näriv, kui see tavatses olla, nüüd kus ülepäevine aitähide, palunite ja kiirvestluste tants seda leevendab suuremaski koguses, kui varem. Ja on uusi inimesi ja on uusi elamusi ja on ka elusolemise tunnet. Neid kõiki on ka.
Ja sõnad saavad moodustada lugusid, mis ei räägi minust, kuigi ma võin neid pidada enda omadeks. Ka seda peab meeles pidama.
Hilisöö.
Pole söögiga seotud.
Ja mitte tingimata täistõena võtmiseks, või seda enam.
Sõnadel on komme end ise siduda. Nad teavad, kellega nad koos tahavad olla. Ja nii moodustuvad lood, mis on lood, rohkem kui reaalsus, kui reaalsus ei ole lood ja vastupidi. Need sõnad tulid täna. See mõti kirjutas ennast.
Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.
Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.
Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):
Ja
akendel peegelduvad tähed, mida ei paista kusagil mujal
ja hammaste taga on ingveri ja omletimaik
ja...
.
.
.
...
see sai kirjutatud vist küll nädalaid tagasi. Nüüd söön (soon, "soo"
tegusõnaorm?) singi-juustu kukli kõrvale tuliseid paljaid makarone (ise
olen riides, i swear) ja mõtlen, et olen teid unarusse jätnud.
Aga aprés PÖFF la vie taastärkab nagu kevadel rohi või võib-olla sumbub. Sõltub, mida vaadata.
Ja
ma soovitaksin teile filme, kui oskaksin,
aga mida oskan?
Doomsday book (Lõuna-Korea) mulle siiski väga meeldis. See oli elevdav ja ärgastav. Ja võib-olla söandan isegi soovitada mõnele.
Aga tõelist hingevõtvat-tapvat-matvat-taeva lennutavat filmielamust pole sel aastal veel saanud. Ootan. Oodakem.
Ginger
ja Rosa, Sädemelapsed ja Marie Kroyer on head. Ja Marie Kroyer neist
ilus (imeilusa aga elava iluga peategelasega) ajalooline draama. Aga
järgmine seanss on välja müüdud, ma tean. Teised olid täna viimast
korda. Noortekad. Aga väga väga head. Hmm. Rohkem ma hetkel ei ütle.
Homme ehk?
Või kunagi
kaugemas tulevikus.
I dare not promise anything
sest aega on vähe ja arvuti on kaugel ja maa ei ole veel külmunud.
Midagi. Algo. Nada. Casi nunca.
Täna hommikul ärgates oli miskipärast tunne, et väljas peaks olema lumi. Puuokstel, härmatis vähemalt. Aga ongi käes need tumedad õhtud, millal Florence'it 8-se volüümiga kuulata ja koristada ja kirjutada ja lugeda. Aknad on vastpestud, kõht täis vastavalmistatud tervisetoitu (avastasin toidupoodide lihaletid, kust saja grammiga seastrooganovi või hakkliha osta). Need õhtud on ilusad.
Nii kirjutasin ma nädala algul. Ja nüüd- ena!- sajabki lund. "Lumi tuli" on üks väga veider sõnapaar, mis ühendab endas kaks vastandit, kas pole? Lumi! Lumi! Ja mul pole ei oktoobri- novembri- ega detsembritunnet. Kõik korraga, mitte ükski! Ja kollasepugulised tibud otsisid läbi kõik aknalauad.
Ja taevastes kasvavad kuused.
Nii juhtub, kui astuda vabakirjutuse sisse ja aju hakkab tootma täiesti seosetuid lauseid.
Sulatasin lihtsalt terve tüki kõige odavamast järgmist sinihallitusjuustu gnocci-de peale. Jumalik.
Sain teada (veebis on mingi biibligeneraator, mis otsib evangeeliumi ja numbri järgi õige koha üles, ka eesti keeles), et "Oh ye of little faith" (kasutatud näiteks Matteuse 8:26) on eestikeelses biiblis "nõdrausulised". Oh nõdrausulised. Oh jah.
Mis veel? Ah, ei teagi täpselt.
varsti jälle, imesilmsed!
Kell sai viis, pean minema lumetulekupüha tähistama, kuigi mõistus ütleb, et ära larista!
(ainuke foto, mida raatsin välja panna, lootes, et paremad viitsin kunagi kuhugile konkursile saata)
Lugesin läbi "Uue maailma rohelise ajaloo", soovitan, kuigi inimkonna lühinägelikkusest ja haigustest jms ajaloost on...hmm...raske lugeda. Aga pole mingi teadustekst, minu jaoks vähemalt. Ja huvitav. Ostsin uue raamatukuhja (armastan armastan, Tänapäev ja Pegasus langetasid hindu, ja sain meie poe eeleelviimase Etümoloogiasõnaraamatu). Elust on kuidagi raske kirjutada, kui midagi eriti erilist ei tee. Kuigi sellepärast pole IGAV või TÜÜTU või et ei teeks midagi armast ja toredat ja headtujutekitavat. Ikka teen. Alailma.
Ostsin:
Kong Fuzi tarkuse
Kreeka müüdid I
Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal
Tudengid, teisipäeviti on 12% soodustus muide, väike reklaaminurk, sest see on nimelt minu teada kõige odavam viis (uusi) raamatuid osta.
Miskipärast (ei tea küll, mis. irooniaga) kujutan kogu aeg ette oma tulevast raamaturiiulit, kuhja, seinavooderdust, ja tunnen vastupandamatut iha koguda kokku kõiki neid raamatuid, mida ma endale tahaks, luua oma tulevast kollektsiooni. Ehitan seda raamathaaval endale, ja juba mõtlen, kui palju (paarkümmend) head seal on. Tobe ehk. Võib-olla viie aasta pärast kahetsen koormakogumist. Aga ma ei usu. Praegu.
See laul kummitas terve nädalavahetuse ja ehk rohkemgi, nakkav. Mitte eriti sügavmõtteline, ma tean ise ka, aga no, mis parata, päris lahe oli esimesed paar korda. Ja kuradima nakkav. Nagu Karumsi kakaomagustoit.
Vahel ma mõtlen, kuidas ma siia olen jõudnud. Kõlab nagu cheesy romaani alguslause, sellise, mida ma lugeda ei viitsiks. Kinda appropriate. Kõik on ju hea olnud ja kõik on ju ometi ikkagi hea, aga ma ei oleks arvanud, et olen päris selles kohas, kus ma olen. Ma ei tea isegi, mida ma teen või ei tee.
Homme ostan raamatuid.
Süüa jõuab kogu elu, aga uusi maailmu on veel nii palju avastada.
(Kusagil loevad inimesed (ilmselt) minu loetud raamatuid)
(Kas pateetiline on pathetic või paatoslik nagu veebiÕS väidab? Ma ei julge seda sõna kasutada)
Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub.
Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult.
Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas
tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.
Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.
Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants
Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust
(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?) Midagi pigem eilsest:
Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.
Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiestireaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really." *** "Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
Olen lugenud ja lugenud ja rännanud ja ikka mitte ei tunne soovi arvuti taga veeta, mitte loominguliselt igatahes. Töötan ja imetlen perspektiivimuutust. Mulle üldse on alati meeldinud telgitagused, tagaruumid, isegi lihtsalt see efekt, kuidas leti taga olles on hoopis teine ruum, kui leti ees, harjunud positsioonil. Erinevate riiulite ja raamatute kakofooniast saab tervik, hetked, mis iga ostja jaoks on üks hetk päevas, moodustavad terve päeva mustri. See on huvitav. Ma ei kahetse ühtegi võimalust olla mõnes tuttavas kohas teistmoodi. Olla Estonia laval või teatrite tagaruumides või kinode projektsioonitubades või mõne poe leti taga. Kohad muutuvad täielikult.
Põhiliselt peale igasugu isiklike ja töiste asjaajamiste olen lugenud. Aga lugemise tarbeks olen otsustanud teise blogi teha, nii et kirjandusüritustest kirjutaks endiselt siia ja kirjandusega seotud asju ilmselt kah, aga raamatutest konkreetselt ja pikemalt kirjutaks mujale. Hetkel seda muud veel ei ole, aga kui tuleb, panen aadressi üles. Igatahes seni pean lihtsalt kirja panema, mida hiljem postitada. Ja nii ma ei teagi... tahaks seda teha hoopis :D
Peale selle vaatan iga päev oma lemmik-kokandussaateid- kell kuus Sony kanalilt My kitchen rules. Täna tuli pisar silma, kui toredad kokad välja langesid. Ema kohe ütles, et mis kokandussaade see on, mis nutma ajab. Aga see on tore. Ja mulle kohe meeldib palju rohkem kokata. Juba eelmisest aastast, siis ma vaatasin seda ka.
Ja noh, ilma koolita on teine ajataju, mis veelgi enam, kogu aeg põhimõtteliselt on puhanud tunne. See on imelik. Ja palju rohkem vaimu on lugemiseks jms. Telekat peaaegu ei vaata peale kindlate saadete. Uus arvuti on korraga mugavam ja ebamugavam, nii et siin olen ka vähem. Lihtsalt voolab elu niimoodi rahulikult. Hullult kiire pole, aga tegemist on kogu aeg. Vahepeal mõtlen, kuidas koolis oleks olla, aga ei kahetse.
olen nüüd suvest tagasi otse sügisesse ja hakkan jälle kirjutama. Vähemalt üks postitus nädalas, kui vähegi saan, nagu varemgi. Praegu pikalt kirjutada ei jõua, lähen poole tunni pärast tööle, aga seniks üks sügisene luuletus Tor Ulvenilt ("Sinagi kuulud kiviaega" lk 80/81).
Talveõunu, hoitakse
aianurgas, nad hõõguvad õrnalt nagu kauged põletusahjud. Müür. Õhu seeme. See ainus
puu
on pooleldi loetamatu.
Kes õunad kord kustutama pidi nõjatub ikka veel vastu aialaua marmorplaati, teritades
kõrvu, et kuulda algavat lumesadu, kogu
lund.
Lund loodetavasti veel ei tule, aga mantlid lendavad kapist välja tiibade lehvides.
Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Tavaline suveelu: siia-sinna, sinna ja tagasi. Muudkui otsin midagi, lähen kuhugi, olen teel või kohal või. Praegu ühtegi konkreetset kirjutamist nõudvat asja ei ole, nii et kuulutan välja pausi, kuni midagi tuleb. Nüüd lähen maale ja seal ei ole nagunii arvuti varjugi.
"Härra Paul kustutas tuled nii sees kui väljas ja istus toanurka. Isegi ühtegi mõtet ei lubanud ta endale pähe tulla, kuna need võisid tekitada asjatut müra. Kui ta oli ruumiga sedavõrd kokku sulanud, et võis end juba kapiga segi ajada, ilmutas end vaikuse jõu esimene ilming. Selleks oli õun."
""See oli vaikuse jõu kolmas ilming," ütles keegi härra Pauli peas. "Huvitav, kes seal küll olla võiks?" mõtles härra Paul endamisi. Kohe seepeale komistas keegi peas aga tabureti otsa, prantsatas selili, jäädes nõnda liikumatult lebama."
kaks katkendit Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikast"
Nüüd, kus olen kolm päeva vähemalt igasugu asju teinud, on enesetunne laes, vähemalt lae suunas. Kuigi täna käisin Matildas Pavlova kooki söömas- mu lemmik Austraalia kokandussari My Kitchen Rules näitas täna pavlovat ja suu hakkas vett jooksma- ja see mõjus enesetundele pisut pööritamaajavalt. Palju parem, kui ma ootasin, aga siiski suur tükk suhkruvahtu tühja kõhu peale. Suur ja hea tükk suhkruvahtu. Šokolaaditükkidega. Peale selle ajab häda härja kaevu ja pärast üle poole aasta jamamist leidsin lõpuks salakäigu dokumentide docx formaati salvestamiseks. Or so it seems (fingers crossed). Mis ei tähenda, et ma neid ise avada saaks, muidu kui google docis. Aga loodan, et toimib. It is about time.
Muidu tuju on hea, tööd ei ole, rutiinist on vajaka. Ilmselt saab must varsti Tallinna rõõmsaim töötu. Või õnnestub veel midagi leida, ei tea ju. Aga tõenäosus on sinnapoole kaldu. Aga ehk ongi hea see eluetapp varakult läbida :D Mida taevas annab. Ja ei saa võrrelda kahte head.
Õues on imeline tumeda taeva ja õhtupäikese ilm. Viimased kolm päeva on lõpuks ometi tunne, et suvi on olemas. See polegi müüt.
Mitte, ma laseks sellel end igal juhul eriti häirida. Ilmaga tuleb lihtsalt leppida, lihtsalt olla ilmas. See on minu poliitika. Nii pääseb hulgast vaevast ilmas pettumise näol, mis siinmail tundub igal juhul ja iga ilmaga peamine ilmaga seotud emotsioon olevat.
Huvitav, kas mu naabrite kukk on patta pandud, et ta enam ei laula?
Kummitab, kummitab, kummitab. Ja vaatamata teadmisele asjadest, mida saab ja tahab teha, on mingi hoomamatu tühjus. Mitte pommtühjus ega muu -tühjus, vaid kuidagi otsustamatus. Mida endaga peale hakata. Mis järjekorras. Ah nii et uni on. Ja kuigi toredaid mõtteid jagub - hulgi- on kuidagi hägune mõte neid teoks teha. That is why I need a job, a school, an obligation, why I accept them. Või siis peaks lihtsalt pihta hakkama ja vaatamata vihma trummeldamisele aknalaual une endast välja peksma või endale omaks võtma ja olema õigenisti täpselt nii tegus nagu süda ütleb ja ta ütleb: rohkem! ta ütleb: ära moluta! ja siis veel: ... sest kuidagi... kuidagi ... on ... . Kuidagi on. Uni ja rammestus ja liikumatus. Sõnad raamatus ei haara. Pildid ekraanil ei pingesta. Jalutamine ei anna puhtust.
Vabadus on väsitavam kui sundsoovtegevus, sest kuigi iseendaga on palju peale hakata on aeg laotatud liiga laiaks. Ja uni katab praegu veel selle iga sentimeetrit.
Tuleb otsustada. Täna ma pean tegema süüa ja lugema läbi selle raamatu ja harjutama tund aega kitarri. Ja seda kõike enne üht öösel. Ah no peab vähemalt proovima, aga homme on jälle päev.
Reisilt tagasi. oli vahva ja ebaomasõnadegakirjeldatav. Nii et ei heida huupi sõnu. Süda on rahul. Mälestused on ergavad. Nüüd on kõik läbi, esialgu, ja selle nädala olen üksi: ise enese kooridnaator, käsuandja ja -saaja. Üleeile läksin kell viis magama, et ema ära saata. Magasin kaheni. Ka terve päev oli unemaiguline, kuigi tegin asju. No tegin ju! Aga Ise sees ütleb: sa ju ludritasid. Ma ütlen, et ei ludritanud. Aga tunne on, et ludritasin. See unetunne. Ja täna ärkasin kell kümme, aga kell saab kolm ja mida ma teinud olen? Ma ei saa aru, kas see tegemisevajadus, -sundus, -nõue tuleb maailmast või minust. Ma olen rahutu, kui ma ei tunne end olevat veetnud täisväärtusliku päeva, ka täisväärtuslik puhkamise ja magamise päev loeb, kui see on õige, aga, aga poolasjad eksitavad mind ja ma ei saa aru, kas see sundus tuleb minust või ühiskonnast või millestki muust. Ja nüüd tunnen ma, et peaks midagi tegema, ilma agadeta, aga agade ruum on tohutu.
Ma nüüd lõpetan selle mulina. Täna luban endal tukastada, homme on ju kolmapäev ja siis tuleb olla kolmapäevaselt karge.
Armastan, kuigi uniselt. Kuigi kõikematvalt uniselt. Süüdistan vihma, sest iseendaga sellise asja pärast sahmida oleks kehv.
Olen siia kirjutamise koha pealt laisaks läinud. Teile lohutuseks (võib-olla?) võin öelda, et muidu ma ikka kirjutan. In fact küsiti mult festivali ajal kirjutamise kohta rohkem kui kunagi varem. Mulle ei meeldi eriti vastata. Tavaliselt. Vahel meeldib ka. Minu suhe väljaöeldud sõnadega on kubisev ebausukudest (mis nad teiste jaoks oleksid, mitte mulle, mind you), sõnastatud ja sõnastamata enesekehtestatud kitsendustest ja igasugustest mõtetest ja tagamõtetest, mida ei saa teistele seletada (ja ma ei usu, et peaks, kui just selleteemaline jututuju ei tule) ja mis sellele ja teistele sellelaadsetele küsimusele vastamise keerukaks sõnadevõrgu kudumiseks teevad. Ja siis lähen ma hoogu ja tahan rääkida sellest, mida ma kirjutan ja kuidas ja nii ja lõpuks lõpetan soos.
Aga siiski tunnen soovi/vajadust/midagi ka siia kirjutada. Kuigi blogisse kirjutamine on nagu hüüe musta auku: ei tea, kes seda loeb või kas keegi loeb (kuigi vaatamise statistika näitab, et KEEGi siin käib. Peale minu. Ja loodetavasti ka mu sugulaste. 3. juunil näiteks näitab statistika, et blogi on vaadatud 52 korda. Ma ei tea isegi, mida see tähendab, eriti kuna keegi pole juba ligi pool aastat kommenteerinud. Mitte, et te, kujuteldavad inimesed teisel pool musta auku, seda tegema peaksite. Ma tahan rohkem kirjutada (asju, mida märkmikusse ei viitsi ja taha kirjutada. Ja ikkagi teatavale avalikkusele) kui tagasisidet saada, kuigi noh uhkus eeldab, et keegi võiks ka lugeda. Ja ikka tahaks teatavaid avastusi ja muljeid maailma paisata.
Mõlgutan ka mõtteid eraldi raamatublogi loomisest. Aga seda tahaks kellegagi mitme peale pidada. Kuigi ma loen üksi ka palju, oleks nii lahedam.
Kui keegi on juhtunud mu loetud raamatute nimekirja kiikama (mis on rohkem eputamise laadi, nii et ma üldse mitte ei oota, et keegi seda vaataks. See lihtsalt on :D. Teatav eneserõõmustamise koht.), siis praegu loen Hiina ja Jaapani kirjandust, k.a luulet. Seda, mist kodust leidsin. Aga kuna neid järjest lugeda läheb juba tüütuks, võtan nüüd läbisegi kõike jälle. Seniloetud Jaapani ja Hiina kirjandusest on kõik peale Banana Yoshimoto lühiromaanide ja Haruki Murakami ja teataval määral "Master of go" (kuigi ka seda oli teatav katsumus lugeda) olnud üpris raskesti loetavad ikka mingil määral elust eemaldunud teosed, mis jätavad peale lugemist veidra järelmaigu. Ja luule ka. Aga neid kõiki on alles vähe loetud, eks ta õnne asi ole, mis kätte satub. Pooleli on üldse "Anna (mina) Anna" ja Mal Peeti "Tamar", mille peangi vist traagilisuse pärast osaliselt pooleli jätma, aga ära ka ei raatsi panna, süda ütleb, et tuleb veel lugeda. Aga praegu loen hoopis muid, need kaks ootavad oma aega. Üldse on mul selline asi praegu, et ma loen ainult kodust leitud raamatuid. Sest neid jagub siingi kauaks kauaks ja igav nendega küll ei hakka. Raamatukogu ajaks kõik veel keerulisemaks.
Ilma koolita on nii palju aega, aga ma muudkui jooksen siia-sinna ja ajan asju. Päriselt sai kool (igasugune mõtegi sellest) läbi alles eelmisel kolmapäeval. Nüüd ajan asju eesootavaks reisiks. Ja saab juba õues istumas käia. Ja teen üle tüki aja uut kunsti-käsitööprojekti.
Ja tore on!
Ja varsti kavatsen ka oma eksiili murda ja jälle inimesi näha. Peale reisi siis. Siis algabki juba jaanipäev ja valged ööd, mida ma veel polegi saanud täies pikkuses nautida, alustavad tagasikäiku.
Kui ma vahepeal ei kirjuta, olen ära. Jällenägemiseni, tumeaine!
Käed lõhnavad juba päikesest ja kuigi meil pole värskeid kirsse, on meil värske tuul
Masendusest, for lack of a better word, on üle saadnud (juba nädalavahetusel. Ma ei taha kunagi kaua millegiga piinelda) ja elu läheb edasi. Natuke tuleb otsast alustada ja natuke saab otsi kokku tõmmata ja see on tegelikult väga lahe, kuigi sutsu hirmutav.
Aga vanalinnapäevad ja HeadRead on samal ajal nii et homsest esmaspäevani ma ainult torman torman torman ja ma juba armastan seda ette, sest ma olen seda igal aastal armastanud. Amazing! Treff oli ka, aga seal ma käisin ainult pühapäeval, siis see-eest kolme etendust peaaegu järjest. Hiljem...
Ja nüüd jätkan seda kirja tulevikust, pärast veel üht nädalavahetust. On jälle esmaspäev, on möödas festival, David Mitchelli on kollektiivselt armutud ja söödud on palju imehäid roogasid. The best times of my life. Ja peale iga festivali on tühjus- kuigi selle siin täitsin täna küll ära. Sain kätte oma trükisooja 80-leheküljelise uurimuse. Ja see on vapustav!!! Oma raamat :D Ja väikesed lapsed on lahedad.
Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.
Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada. Või midagi. Tahaks sellest juba läbi olla. Läbi, mitte üle, rõhutan. Eks näis, mis saab.
Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.
AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA
Tahan lihtsalt soovitada filmi "Lõhepüük Jeemenis". Nii vapustav on kinos ilusat briti inglise keelt kuulda, briti huumorit ja südamlikkust, et olen südamest liigutatud. No ja araablased (või jeemenlased?) turbanite ja šoti kiltidega on ka täitsa armsad :D Ma ei tea, kas see tundub siiras, aga ma olen siiralt kogu hingest puudutatud. Jumal teab, miks. Või kalad. Kalad teavad. Ma arvan, et on väärt vaatamist.
Ma peaksin vist tihemini kirjutama, aga ma muudkui tegutsen ja tegutsen. Täna printisin senise tegutsemise vilja välja: 27 lehekülge suguvõsa ajalugu. Sellele lisandub vähemalt 5 lk sissejuhatust + 3 skeemi + sugupuu + kaart+ ... see, mis mul veel tegemata on. Kuigi ega ma AINULT seda teinud ei ole, see on juba kuude ja mõtteigavike vili. Aga ma olen täna hirmrõõmus. Nii rõõmus, et see on hirmus, sest ma pole niii metsikult sedasorti rõõmus ammu olnud. Keksin, mõtlen, kuidas ma magama jääda saan, ja söön sogasööki, mis seisneb kõige hea segamises tomatipasta ja täisteramakaronidega. Brilliant!
Nii et loba asemel üks keskkevadine suleteritus, milliseid mulle meeldib enne millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist või lihtsalt käesoojaks teha. See on mõnus, nagu sõnadel tantsimine, enne ei tea, mis järgmine sõna on, kui eelmise viimase tähe lõpetan:
...
Kõndimine on nagu maalimine, nii olen loonud oma elu kõige kaunima teose, millesse puutub see pingialune rohutuust. Kui tänased jäljed on kollased, homsed punased ja eilsed rohelised, põimuvad nad keerdkäikudeks, labürintlikeks nagu kaashäälikuühendid. Käin omaenda radade tarandikes ja joon vett purskkaevudest nagu janune hüään. Minu saagiks on karmid ja karvased sõnad ning sõnade põud voolab alla mägede lagedelt tsementojadena.
Nii armas tuba (Arriettys). Meenutab Howli oma "Rändavast kindlusest". Ja teda ma ju armastan :D Ja tema tuba. Minu oma oleks küll raamatuid täis, mitte lilli või kulinaid. Aga jõulupuid tegin ma alati igasugu kulda ja karda täis nagu mustlastel. Ma võiksin elada küll toas, kus on põrand täis vaipu, tekke, patju ja mõnda tugitooli ja kõik muu täis raamatuid. Miks ka mitte. Suurima rõõmuga. Ma olen üldse rõõmus.
Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat
Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.
Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst... Hea on hea, minu jaoks.
Mustale kaanele vaatamata. Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord. Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult Ja värvikas Ja terav Ja huvitav Ja mõtlemapanev Ja
Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.
aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must ja siis veel, et Salingeri "Seymour:sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!" on samuti sõnuületavalt head. Minu jaoks vähemalt. Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda Nii palju sõnu ja see on ka hea
Ma ei tea, miks ma pole nii pikka aega jälle kirjutanud. Ilmselt seepärast, et ma olen iga päev pidanud muid asju kirjutama. Ja mõtted on mujal. Igatahes...
Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval! Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.
üks nunnu iidne jumal...
Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)
Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!
Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.
Mu nina vilistab nagu küüntega tahvlil kriipimine ja toob kananaha selga. Mitte ulme, mingi kevadkülmetuse kõrvalnäht. Päris õudne tunne. Minu sees on selline hääl! Selline õudne piiiiiks. God, i'm becoming a mouse!
Veel vaatavad me poole talve näod
Ent emaga tehtud kihlveo, et kui homme mõne puulehe puu otsast kasvamas leiame, saame mõlemad suure šokolaadi tundub, võib vist küll võidetuks lugeda. Kui nii on, siis tahan Omarit. Ja-jah. Omarit. Omar on mu lemmik.
Varsti on väljas juba selline. Lilleline. Eelmisel kevadel kultuurikilomeetril oli. Aga asi on nii, et minu fotod ei ole minu arvutis ja ma neid iga päev kätte ei saa. Üldse esimest korda sel aastal nägin. Nii et rohkem kevadpilte mul pole. Ega üldse eriti pilte. Kuigi ega ma neid enam väga usinalt ei tee ka. Nüüd pean hoopis usinalt kirjutama. Ajan iseennast selle kirjutamisega segadusse. Aga lõppude lõpuks võin ma uurimistööd nagu ilukirjandust ka kirjutada, no natuke, kuna selle tulemus peale reaalse uurimistöö enese mind nii väga ju ei huvitagi. Eks ole?
Ülejäänud elust:
- uus blogspot jooksis just kokku. Idiocy! Ja see ei lase midagi ise teha!!!
- tuleb kirjutamist harjutada, kas või mõttes
- homme lähenEivøri konsertile
- täna nägin kaht vilisevat luike
- Salingeri "Seymour: sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" on kuratlikult head, ütleb inimene, kellele igatahes millalgi rukkikuristik eriti ei meeldinud.
- hõbedaste raamatute aeg
- märkus iseendale: oranžide sukkade ja rohelise mantli kombinatsioon tuleb läbi mõelda. Tähelepanutase võib osutuda liiga kõrgeks.
Hakkasin arvutama ja avastasin, mõtlesin välja, et mu ühed praegused lemmik-, kunagised kõige ebalemmikumad saapad on kuus aastat vanad. Võib olla ka, et viis ja pool. Sellega olen oma positsiooni tarbimisahelas küll pisut õgvendanud, ent loobun oma kohast hea meelega mõnele neist iga minut sündivatest lastest. "Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid," on Huxley "Heas uues ilmas" katseklaasilaste tootmise vabriku juhataja sõnade läbi juba 1931. aastal kirjutanud. Eks ole näha, mis sellest saama hakkab. Ja ma valin "hakkab" sinna täielikult meelega pooltrotsides eesti keele tulevikutust. Oh, seda ilma, natukest. "Õnn pole iialgi majesteetlik" on mul Huxley (prohvetlikust? loodetavasti siiski mitte) raamatust veel välja kirjutatud. Õnnelikus Ameerikas oleks kuueaastased saapad juba Oprah-vääriline teema, kuigi nagu iga äärmusega, on seal ka keskkonnaäärmusi rohkem kui meil. Ja ma pole nende vanusele isegi mõelnud, lihtsalt mugav on. Ja ilus. Ja auke ei ole. Huxley raamatus on aukude parandamine keelatud, et tarbimist-tootmist jätkata. Aga järgmise aasta (ma arvutan neid ikkagi kooliaastates) kavas on just lugeda, veel lugeda ja veel veel lugeda. Ainuke asi, milles saab kindel olla.
Minu tutvustusele kooli seinal kirjutas keegi, et ma oskan lennata. Suur tänu! Ma olen õnnelik isegi kui see ei ole päris nii, päris nii, nagu lugudes (selle eelmisest eelmise lause lõppu ei saa punkti panna, eks ole nii?)
Päikseline kevadtallinn on nii ilus, et tunne on nagu elaks tõelises imelises aedlinnas. Ärkan kell kaksteist ja naabrite seni salajashoitud kukk kireb. Kohe mitu korda kireb ja see on nii armas, et hing pistab peaaegu plehku.
Elo Viiding “Eestisse! (naisluuletaja kiri kaugelt)”
Sooviksin kõigest südamest pühkida tolmu jalge alt ja kolida Eestisse! Seal võiksin väärikalt vananeda. Eestis peetakse minust lugu, meeskirjanikud ei sõimaks mind sootunnuste alusel. Meil siin kirjutavad arstid Päevalehes, et viis, kuidas osa naissoost olendeid elab, on kuritegelik. Eestis mind austataks vanatüdrukunagi, kuulataks lõpuni kodutuna. Meil pannakse e-ainete söömise eest vangi, neil on jõululaual vanade eestlaste maiustused. Meil võrreldakse õpetajat parasiidi ja molluskiga, Eestis jagatakse neile elutööpreemiaid! Alati, kui ma Eestile mõtlen, meenuvad mulle need jõledad jaaniõhtud mu oma kodumaalt, kus tehakse rannale õllepurkidest lõke. Eestis on vahvad tasuta laulupeod, kus inimesed nutavad avalikult, meil selle asemel pereteraapia – oma tunnete väljendamise eest tuleb maksta hirmkõrget hinda. Kui ma Eestiss sõidan, võtan kaasa oma looma hinge ja rauga hinge ja naise hinge ja taime hinge ja lapse hinge. Seal neid ei haavata. Kuskil peab olema maapealne paradiis, Eesti peab kusagil olemas olema.
Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.
Üpris palju on teha, aga küll kõik kord tehtud saab ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.
Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.
Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike. Aga ma olen hea meelega pisike :D
ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin, erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.
Ma olen iseendaga rahulolematu, et ma asju ära ei tee. Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu. Aga ükskord saab kõik tehtud saan kõik tehtud teen kõik ära.
may my heart always be open to little birds who are the secrets of living whatever they sing is better than to know and if men should not hear them men are old
may my mind stroll about hungry and fearless and thirsty and supple and even if it's Sunday may i be wrong for whenever men are right they are not young
and may my myself do nothing usefully and love yourself so more than truly there's never been quite such a fool who could fail pulling all the sky over him with one smile
Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad. Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.
Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta. Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.
Thor ja üks tema laevukestest
"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"
It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.
Bruce Chatwin "The songlines"
Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.
pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:
Rainer Maria Rilke third sonnet to Orpheus siit ja siit
A god can do it. But will you tell me how a man can enter through the lyre's strings? Our mind is split. And at the shadowed crossing of heart-roads, there is no temple for Apollo.
Song, as you have taught it, is not desire, not wooing any grace that can be achieved; song is reality. Simple, for a god. but when can WE be real? When does he pour
the earth, the stars, into us? Young man, it is not your loving, even if your mouth was forced wide open by your own voice -- learn
to forget that passionate music. It will end. True singing is a different breath, about nothing. A gust inside the god. A wind.
...
A god can do it. How do you expect a man to squeeze on through the lyre and follow? His mind is torn. Where heartways intersect, you won't find any temple to Apollo.
True singing, as you teach it, isn't wanting, not wooing anything that can be won; no, Singing's Being. For the god, not daunting. But when are we? And when will he then turn
into our being all the Earth and Stars? It isn't that you love, child, even if the voice exploded from your mouth - begin
forgetting, that you sang. That disappears. To sing in truth is quite a different breath. A breath of void. A gust in the god. A wind.
Täna tuli küll imelik Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it. PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.
Segaduses ja ärevil ja kohati veel midagi muud ja kõige sekka mõrkmagusat rahulolu süütundekastmes.
Nädala pakkumine
Iga kord, kui mu pilk p∞rab pahemale. See ei saa nii olla! Ole uni, maailm. Kuidas? Kuidas? Kuidas? Mida? Minu kodust on saanud karp õhus, ühendusteed maapinnaga on jõhkralt läbi rebitud ja mitte keegi neist, kes asjasse puutuvad, ei saa isegi aru, et midagi on valesti tehtud. Et mina pean, see tähendab olen sunnitud, elama rohelises võitoosis, et mina mürgitun ruumist, mis mind ei ümbritse, et vastasmaja katus rikub igasuguse feng shui (mõelda vaid, milline suur peegel ja millised nurgad!) ja valguse liigteravad servad lõikavad minusse külmi papercutte ja kõige hullem- ma tean, et peagi ma harjun sellega ära. Aga tühjus on mürgine ja seotused linna ja maailmaga on kõik sassis ning need t∞tavad mõlemat pidi. Kõik õitsemata pirniõied jäävad paksu püdela kihina katma maad minu akna all, kuni neid enam ei mäletata. See teeb mõõkmetsikult haiget aga ma ei tea, mis tunne on elusalt saetud saada . . . see laul on mõne vastu ravim, aga selle vastu mitte nii et mürgitan ennast lagritsakuhjade ja küpsisemägedega sest tänast päeva pole nagunii olemas
Spring is like a perhaps hand (which comes carefully out of nowhere) arranging a window, into which people look (while people stare arranging and changing placing carefully, there a strange thing and a known thing here) and
changing everything carefully
spring is like a perhaps Hand in a window (carefully to and fro moving New and Old things, while people stare carefully moving a perhaps fraction of flower here placing an inch of air there) and
Tulin just emakeeleolümpiaadilt, mis oli nagu minivaheaeg iseenesest ja pakkus ärakuluvat pääsu linnast ja võimalust tagasi tulla nagu koju. Vahel kulub kohavahetus ära, aga see ei olegi nii tähtis. Tähtis on, et kui ma oleksin teadnud, et olümpiaadide riigivoorud nii toredad on, oleks ma eelmistel aastatel ehk midagi õppinud ka. Neli (?) tundi ülesandeid ja seepeale kolm korda restoranitoitu ja magustoitu ja aega lobiseda ja aega ringi käia ja öösel veel armsa sugulasega filme vaadata ja kaks päeva võiks vabalt nädala eest käia. Toredad inimesed. Meeldivad kohad. Imeline. Isegi kui Tartu on libe nagu jäähall. Ja siis jõuad läbi une Tallinna ja see ongi päikesesäras püherdav kodu ja siin on nii hea olla. Jumalad, tänan teid, päike.
Teisel noodil väike kirjandusülevaade, mis kirjutamist ootas. Lugesin eelmisel nädalal Banana Yoshimoto "Hardboiled" ja "Hard luck" läbi. Ja tegu oli uskumatu leiuga, vähemalt praeguses meeleseisundis. Kaks lühiromaani (ühes raamatus), mis mõlemad on uks ühte seisundisse, teatavasse olekusse, tundesse, ühes loos ühepäevasesse, teises kuudepikkusse, on erinevate hetkede näol lahti kirjutatud kergeks, eredaks ja sügavaks. Omamoodi hästi ilus lugemine, kuigi teemad on mõlemas nukrad. tundus, et selles on teatud udusust, mis ei lase emotsioonidel liiga teravalt mõjuda. Minu puhul vähemalt. Midagi Murakamilikku, aga teistsugust ka. Ühesõnaga- meeldis. Nii õbluke raamat ka, et kui kedagi selline nukkermõtlik lühivorm huvitab, siis lugeda jõuab ikka.
His embrace, a fortress It fuels me And places A skeleton of trust Right beneath us Bone by bone Stone by stone If you ask yourself patiently and carefully: Who is it ? Who is it that never lets you down ? Who is it that gave you back your crown ? And the ornaments are going around Now they're handing it over
Handing it over
Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega, "He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib. Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve. Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks. Et hakkama saab :) Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.
ammukesti pole siin käinud kirjutamas ja ometi põhjusi kirjutada oleks. Kohe palju palju oleks. Ja seda sidekriipsuviga ma enam ei tee.
Tasakaal on paigast ära ja ma ei tea, kas ma jõuan selle tagasi olla. Jah, olla, sest tasakaalu saamiseks peab olema, mediteerimist ma ei harrasta ega joogat, tühja tööd ja vaimunärimist vahel küll, aga see ei aita kodus olla. Aga olla nagu polegi aega, taju jookseb eest ära. Istud, loed ja nagu tuleb tunne, aga siis tee jälle midagi kolmandat ja läinud! See minu enda iseolemine.
Aga küll kõik saab korda, eriti hullu ju midagi pole. Mõned valed sõnad (?), mõned ütlemata sõnad ja mõned sõnad, milles veel päris kindel pole ja mis võivad valel ajal öeldes valeks tõeks juurduda. Ja põhiliselt lihtsalt kuhi kaelas olevaid töölisi kohustusi, millest märkimisväärne osa lähiajal mööduma peaks.
Ma usun küll, et iga väide tugevdab iseennast, kuni sellest metsast enam läbi ei saa.
Aga on a different tune ma muudkui rabelen mingeid töid teha iga päev mitumitu tükki ja saan neid tehtud ka ja saan neid juurde ka. Aga kuna kogemus on väike, siis on raske olla. Ei oska enda ja töö läbikäimist paika panna, ikka jookseb miski ette, miski jääb maha ja jõudu kulub ilmselt rohkem, kui vaja. Aga lõpuks saab kõik ikka kuidagi tehtud.
järgmisena kirjutan luuletusi ja pilte ja elamusi. Täna on sissejuhatus.
"Elukutsete järele on raamatute sõbrad esijoones liht- ja põllutöölised, siis käsitöölised ja ametnikud, kuna talupidajaist ütlema peab proosalise võrdlusega, et enne siga meres põlema läheb, kui tema raamatukogusse sisse astub."
Ja veel: "Kui talumees raamatupoodi läheb, lööb tema enne kolm korda risti ette, kummardab Jeruusalemma ja Meka poole, ja hakkab siis viiekümnesendisest brošüürist kuutkümmet senti maha kauplema."
1932, "Halliste kihelkonna avalik elu aegluubis", Eduard Värav
pidin uurimistöö jaoks lugema. Päris lahe lugemine, Wabariigi-aegne ajakirjandus, aga samad mured. Küll on kirik korrumpeerunud, küll laenu-hoiu ühisuse rahadega mahhineeritud... Neil oli suur majanduskriis ju. Või nagu autor ütleb: saatanlik needus-kolmepalgeline kriis. "Võrratult raskeks muutub maatöölise äraelamise probleem." "Kogu universumi tulundus-organismi tabanud haigused, valud ja pahed kajastuvad ka tänapäeva valdade visalt pulsseeruvas elus."
Tervis on tagasi, aga jaks ei tule pakiga kaasa. Nädalane palavik ja isutus, mille tagajärjel hommikusest pudrukausist õhtul veel kõht liigagi täis oli, on toonud tagajärjeks senitundmatu elamise korra, millega on tunne, et isegi hingan poole kopsuga. Nii aeglaselt kõndinud ma küll veel varem pole. Nüüd tuleb teha taastumiskuur ja siis antibiootikumidest taastumise kuur. Aga hea meel, et kõik nii mõistvalt ja kenasti suhtuvad, vähemalt nii palju, kui ma kodumätta otsast ühendust olen otsinud. Aga varsti jooksen jälle linna mööda ringi, fear you not.
Kui ma alguses haige olin, olin usinus ise. Ma pole tavaliselt pooltki nii usin. Kolm päeva järjest lugesin ühe raamatu päevas. Seda teen vahel muidu ka, tavaliselt Tartus, kui tahan Tartu võrratust ingliskeelse kirjanduse osakonnast võimalikult palju võimalikult käbedasti läbi saada, aga eelmised kolmapäev-neljapäev-reede olin lausa uskumatu, tegin iga päev tööd ka ja seda-teist. Siis sai enne haigust kogutud võhm otsa ja raamatud enam ei tõmmanud. Rohkem visuaalia. Täna hommikul alles lugesin paari tunniga Kristiina Ehini "Viimase monogaamlase" jutustused läbi. Luuletused ei tõmmanud, mulle "Kaitseala" kunagi meeldis, aga nüüd pole enam see.
Aga lugemised olid kõik head. Dubravka Ugrešiću "Baba Yaga laid an egg" on üks müüdisarja raamatutest, mida Päevaleht siinmail ka välja andis ja nüüd Rahva Raamatu laos odavalt pakub, aga erinevalt mõnest eelmisest ei olnud eriti otsekoheselt alusmüüdiga seotud. Mulle ongi need vähem meeldinud, kus alusmüüti liigagi palju sees, aga Margaret Atwoodi "Penelopeia" ja Ali Smithi "Tüdruk kohtab poissi" on mõlemad võrratud ja soojaltsoovitatavad. "Baba yaga laid an egg" oli ka täitsa tore, kui algusest läbi närisin ja kuna tegelikult koosneb ligi kolmandik raamatu mahust "Lühikesest sissejuhatusest babajagaandusesse", siis ka oodatust lühem. Lugu ise oli kahest osast ja toimus autori kodumaal Ida-Euroopas, ühes osas läks noor naine oma vana ema asemel sünnilinna ja teises olid kolm väga vana naist, Kukla, Pupa ja Beba hotellis-SPAs. See teine lugu meeldis mulle rohkem, hargnedes kohati natuke kriminullilikult eri tegelaste kaudu. On kolm vana naist ja siis hakkavad selguma nende lood ja lahedad mõtteavaldused ja milline juhuste rida nad kõik sinna on viinud ja sealt edasi viib. Kõik väga lahedate iseloomudega. Autor oligi mõnes mõttes kirjutanud vanadest naistest kui muinasjutu-nõidadest, kellele tänapäeva ilule orienteeritud maailmas kohta pole. Samas oli palju juttu ka mälust ja inimeste tundmisest: "It is the brutal truth that what we know about other people could be contained in an insultingly small package." Ja seda ka ja eriti kõige lähemate inimeste puhul. Tundsin seda just hiljuti omal nahal.
Anna Northi "America Pacifica" on üldistatult postmaailmalõpu-noortekas, kus tänapäevane maailm on juba lõppenud (nagu "Näljamängudes" ja "Ilusates" ja "Deliriumis" ja hulgas teistes) ja mingisugune uus süsteem püsti pandud ning nüüd on sellega jama. Aga tavalisest valemist tuleb maha arvata igasugused romantilised liinid ja lisada rohkem ühiskonnaelu kirjeldust ja kriitikat. Maailmalõpp on selles raamatus saabunud Jääaja näol, mis on katnud kogu Põhja-Ameerika liustikuga, nii et ellujääjad on põgenenud Mehhikosse (mis neist seal sai, ei ole teada) ja kruiisilaevadega Vaikse ookeani saarele, kuhu saare diktaatorlik president on üritanud endist Ameerika kultuuri taasrajada. Aga põgenikke tuleb oodatust rohkem, süsteem on korrumpeerunud ja nüüd valitseb saarel suur klassivahe, misläbi teatud minimaalne hulk inimesi naudib kliimasüsteeme ja päris liha, ülejäänud aga võitlevad ülerahvastatusega, näljaga, tööpuudusega, lihtsalt igapidise kaosega. Söövad töödeldud millimallikaid. Elavad vetikapapist majades. Selle kõige keskel elab enam-vähem talutavat elu 19-aastane Darcy, kes isegi ei mõtle võimudele ega ühiskonnakorrale, kuni ta ema järsku kaob. Neiu sööstab ainsat pereliiget otsima, koperdab tõele saareriigi rajamisest ja korruptsioonile ja satub pooljuhuslikult kokku ühekäelise Anselmiga, kes tahab suuri tegusid teha. Armastust ei tule, Anselmi revolutsioon ei lahenda midagi ja küsimus, kas jääajaga oleks olnud paremaid viise tegeleda, jääb neiut niivõrd vaevama, et tegevus jätkub seniilmumata teises osas. Aga iseenesest pole paha ja erineb neist romantilistest. Paneb rohkem tuleviku maailmale mõtlema.
Ainuke facepalm-moment tekkis ameeriklanna kliimakirjelduses: "Back when we'd been allowed outside sometimes, we'd learned that with every ten-degree drop, the cold became a new kind of thing. Zero is when it got bitter. At minus ten you felt the danger of it, like when you're very sick with a fever and your body feels like it's teetering somehow even when you're lying down. Minus twenty we'd felt only a handful of times- when it got down that low every day they started locking the doors- but it was almost exciting."
Kui meie siin -20 kraadiga toast välja ei läheks, peaks peaaegu iga talv mõnusad pikad külmapühad võtma. Aga mulle meeldib, kui külm on, märg on palju hullem.
Kristiina Ehini "Viimane monogaamlane" (tahan mongollane kogu aeg kirjutada) on ka päris tore, aga pole päris mulle istuv stiil. Sellest siinkohal ei jutusta.
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
