Lumesulasupikulp või midagi muud

Täna hommikul ärgates oli miskipärast tunne, et väljas peaks olema lumi. Puuokstel, härmatis vähemalt. Aga ongi käes need tumedad õhtud, millal Florence'it 8-se volüümiga kuulata ja koristada ja kirjutada ja lugeda. Aknad on vastpestud, kõht täis vastavalmistatud tervisetoitu (avastasin toidupoodide lihaletid, kust saja grammiga seastrooganovi või hakkliha osta). Need õhtud on ilusad.

Nii kirjutasin ma nädala algul. Ja nüüd- ena!- sajabki lund. "Lumi tuli" on üks väga veider sõnapaar, mis ühendab endas kaks vastandit, kas pole? Lumi! Lumi! Ja mul pole ei oktoobri- novembri- ega detsembritunnet. Kõik korraga, mitte ükski! Ja kollasepugulised tibud otsisid läbi kõik aknalauad.
Ja taevastes kasvavad kuused.

Nii juhtub, kui astuda vabakirjutuse sisse ja aju hakkab tootma täiesti seosetuid lauseid.

Sulatasin lihtsalt terve tüki kõige odavamast järgmist sinihallitusjuustu gnocci-de peale. Jumalik.

Sain teada (veebis on mingi biibligeneraator, mis otsib evangeeliumi ja numbri järgi õige koha üles, ka eesti keeles), et "Oh ye of little faith" (kasutatud näiteks Matteuse 8:26) on eestikeelses biiblis "nõdrausulised". Oh nõdrausulised. Oh jah.

Mis veel? Ah, ei teagi täpselt.
varsti jälle, imesilmsed!
Kell sai viis, pean minema lumetulekupüha tähistama, kuigi mõistus ütleb, et ära larista!

(ainuke foto, mida raatsin välja panna, lootes, et paremad viitsin kunagi kuhugile konkursile saata)

Ja sügis sügisene sügis

Tere
,

olen nüüd suvest tagasi otse sügisesse ja hakkan jälle kirjutama. Vähemalt üks postitus nädalas, kui vähegi saan, nagu varemgi. Praegu pikalt kirjutada ei jõua, lähen poole tunni pärast tööle, aga seniks üks sügisene luuletus Tor Ulvenilt ("Sinagi kuulud kiviaega" lk 80/81).

Talveõunu, hoitakse

aianurgas, nad hõõguvad õrnalt
nagu kauged põletusahjud. Müür. Õhu
seeme. See ainus

puu

on pooleldi
loetamatu.

Kes õunad kord kustutama
pidi
nõjatub ikka
veel vastu
aialaua marmorplaati, teritades

kõrvu, et kuulda algavat
lumesadu, kogu

lund.

Lund loodetavasti veel ei tule,
aga mantlid lendavad kapist välja
tiibade lehvides.

so much spring

Mu nina vilistab nagu küüntega tahvlil kriipimine ja toob kananaha selga. Mitte ulme, mingi kevadkülmetuse kõrvalnäht. Päris õudne tunne. Minu sees on selline hääl! Selline õudne piiiiiks. God, i'm becoming a mouse!

Veel vaatavad me poole talve näod

Ent emaga tehtud kihlveo, et kui homme mõne puulehe puu otsast kasvamas leiame, saame mõlemad suure šokolaadi tundub, võib vist küll võidetuks lugeda. Kui nii on, siis tahan Omarit. Ja-jah. Omarit. Omar on mu lemmik.

Varsti on väljas juba selline. Lilleline. Eelmisel kevadel kultuurikilomeetril oli. Aga asi on nii, et minu fotod ei ole minu arvutis ja ma neid iga päev kätte ei saa. Üldse esimest korda sel aastal nägin. Nii et rohkem kevadpilte mul pole. Ega üldse eriti pilte. Kuigi ega ma neid enam väga usinalt ei tee ka. Nüüd pean hoopis usinalt kirjutama. Ajan iseennast selle kirjutamisega segadusse. Aga lõppude lõpuks võin ma uurimistööd nagu ilukirjandust ka kirjutada, no natuke, kuna selle tulemus peale reaalse uurimistöö enese mind nii väga ju ei huvitagi. Eks ole?

Ülejäänud elust:

- uus blogspot jooksis just kokku. Idiocy! Ja see ei lase midagi ise teha!!!

- tuleb kirjutamist harjutada, kas või mõttes

- homme lähen Eivøri konsertile

- täna nägin kaht vilisevat luike

- Salingeri "Seymour: sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" on kuratlikult head, ütleb inimene, kellele igatahes millalgi rukkikuristik eriti ei meeldinud.

- hõbedaste raamatute aeg

- märkus iseendale: oranžide sukkade ja rohelise mantli kombinatsioon tuleb läbi mõelda. Tähelepanutase võib osutuda liiga kõrgeks.

Kahekaupa

Silmailu
Sest lumele vaatamata on kevad
ja varsti saab ilma lambita öösiti lugeda.
Jacek Yerka pilt ja kellegi foto
ja
väljas on ere ere päike.

A long post with few words and no april's fool at all

Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.

Üpris palju on teha,
aga küll kõik kord tehtud saab
ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.

Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.

Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike.
Aga ma olen hea meelega pisike :D


ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin,
erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.

joonistus on Stella im Hultbergilt
tal on veel igasugu lahedaid pilte

Ma olen iseendaga rahulolematu,
et ma asju ära ei tee.
Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu.
Aga ükskord saab kõik tehtud
saan kõik tehtud
teen kõik ära.

Ja see ükskord peab tulema varsti

Ja linnud, linnud, linnud

...

kevad on. Ja päike põletab jääd

Spring is like a perhaps hand
(which comes carefully
out of nowhere) arranging
a window, into which people look (while
people stare
arranging and changing placing
carefully, there a strange
thing and a known thing here) and

changing everything carefully

spring is like a perhaps
Hand in a window
(carefully to
and fro moving New and
Old things, while
people stare carefully
moving a perhaps
fraction of flower here placing
an inch of air there) and

without breaking anything.

E.E. Cummings


foto: mina

Kolm, 1.

With love from Greece
fotopoodisin ise kunstikooli värvusõpetuse jaoks
valge on mu lemmik
ja see ratas lihtsalt seisis suvalise puu all

...

Tahaks kohutavalt viriseda (ja teistele virisejatele vastu vahtimist anda, nii see juba käib. Ah ei, ma ei mõtle seda tõsiselt, pole loomult vägivaldne, aga näägutamine tühjade asjade pärast ajab mul kopsu üle maksa.) Aega pole, teha on palju, veerandi viimane nädal on kontrolltöid tuubil täis, siis tulevad eksamid ja hulluke nagu ma olen, võtsin kohe mõlemad- nii geograafia (ma armastan loodusgeograafiat) kui keemia (seda ma ei saa öelda, et armastaks). Oijah. Hüvasti uni, hüvasti vaba meel. Vaba meel näib olevat esimene asi, mille sellise koormusega kaotab, kuna tegelikult on teadmine, et asju peab tegema palju kammitsevam kui nende ärategemine. Nii mulle tundub.

Tegelikult aga tahaks sekka ka hõisata! Hüpata, rõõmustada, elevusest säriseda! See nädalalõpp tõotab tulla tore ja lahe ja südamesse lööb elu, kui sellele mõelda. Järgmine nädalalõpp on aga kirjandusfestival HeadRead ja seda ootan ma igal kevadel. Mulle kohe absurdselt meeldib külmas telgis kükitada (sel aastal saab küll ka soojas/umbses Solarises), teed rüübata, kirjanikke kuulata, võib-olla mõnega mõni sõna juttugi vahetada. Täiesti hullumeelsuseni. Ja pealegi tuleb siis suvi ja olgu mis ta on, kulub teine marjaks ära. Tantsida tahaks ka, üle kõige kohe, ja terveid pikki suveöid üleval olla ja... Kohe, kohe, kohe.

Pildid on seekord omalooming eelmisest aastast

Kas see on päriselt?

http://blog.krisatomic.com/?p=1841

Vaaaau. Vaatasin sellesse kaunisse bloogi ja issake!
Need on vaated mingist Islandi linnast helikopterilt,
esialgu ei saa küll aru, kas väga hea makett või päriselt.
Ma tahan sinna!!!

Bloogis endas, panin lingi ülespoole, on veel pilte.
Täielik fantastika!

PS. pildid on päris blogis ja lähemalt vaadates palju selgemad.
Siis alles tuleb see tõeline ime välja :)

sunday, my love

jälle kord on käes üks pühapäev.
Ma ei ole kunagi suutnud pühapäevi paika panna, mitte et see just vajalik oleks, aga ikkagi... korraga nii armsad ja närvesöövad, tiksudes hetkhaaval esmaspäevade poole. Ma üritan nädalapäevi mitte diskrimineerida, i really do try, aga asi on lihtsas tões, et hommikune ärkamine is not my cup of tea, as they say. Nii et iga nädalapäev, mil saab ärgata hiljem kui kaheksa, on minu päev. No ja kolmapäev, sest ta on nii armsalt ja segamatult kõige keskel.
Igatahes, täna õhtul on täiesti ebatavaliselt ebaharilikult vaikne ja pime. Täpselt selline, nagu mulle meeldib, ainult tassitäis chaid on puudu... elu on mu aknal võrsuv spinatitaim.

If you took the time to look at all the
signs, you could rest your head just
knowing that all is fine.

lyrics by Hjaltalín

oh olid ajad

Street art from Athens

Pisut tänavakunsti siis eelmise aasta Kreekas käigust. Niiöelda soojenduseks. Seejuures ka otseses mõttes, need pildid seda kuumalainet, mis seal oli küll eriti edasi ei anna, aga meenutavad küll. Oi olid ajad, kui sai 40-kraadises Ateenas ringi komberdatud. Tegelikult muidugi oli seda tänavakunsti ja muud tänavakola ikka rohkem, Ateena on väga kirev ja segane linn, ma lihtsalt ei osanud tol ajal veel otsida. Ja ega sellise palavaga ei jää meelde ka, mõtted ulatuvad ainult järgmise jäätiseputkani. Jäätised on seal maailma parimad: tervete mandlitega magnumid ja shokolaadiorgiad. Nende kõrval meie väikesed tomid ikka kahvatuvad… aga ega praegu neistki ära ütleks.
PS. Need hallid-valged lilled olid kleepsuga minu meelest- ja ikka suured, mitte mingid väikesed kribud. Ja esimesed kolm fotot on detailid tervest maalitud müürist.

jalutuskäik

Imelik on mõelda, et alles eelmine või üleelmine nädal kui ma Toompealt alla jalutasin, avanes seal selline vaatepilt. Kaunis, muidugi, ja fotod kahvatuvad tõelise vaate kõrval, aga kuidagi -- lehitu? lehtedeta? või peaks "raagus" juurde jääma? Praegu sealt alla jalutades/joostes on hoopis rohelisem, nagu igal pool mujalgi. Meenutab suve…

Kuigi eks see aastaaeg ongi kohe käes. Õnneks. Tavaliselt ma suve nii ei oota, aga väljavaade tervest pikast suvest Eestis on kuidagi meeliülendav. Nakkav suvepalavik on kallal.

PS. ühe pildi pool-vari pool-valgus on täiesti 100% loomulik. ei mingit photoshoppi.

Ühtlasi lisaksin veel mõne pildi kevadistest imedest. Kui tähele panna, on ka linnas nii palju ilusat.

Kassid, kassid

 

Võrdlemisi vana pilt, aga ikka veel armas- nagu Saabastega Kass Shrekist. Kahju, et see nägu õpetajate peal läbi ei lähe. Kuigi no… võib-olla läheks ka, kui ma kass oleks. Oh, siis see oleks alles õppimist väärt kunst.

Ah jaa, modell oli Stefi, kes kahjuks ei ole minu kass, nii et laenata ei saa