Alfred Wallace'st on mul alati kahju olnud, mitte üheski meie õpikus isegi ei mainita tema olemasolu (nagu ka paljude teiste, obviously), kuigi ta, mitte nagu paljud teised, avaldas evolutsiooniteooria Darwiniga samaaegselt. Erinevalt Darwinist oli ta lihtsalt noor, vaesest perekonnast ja kogus aastaid Indoneesias ja Amasoonias taimede-loomade-putukate näidiseid muuseumidele ja kollektsionääridele, mitte ei saanud maamõisas päranduse peal elada. Ja ongi unustatud. Nii vähemalt "Dodo laul" asja kirjeldab.
"Kes tõi esimesena välja õpetuse, mida Darwin nimetas loodusliku valiku teooriaks? Kas Darwin pettis ja valetas, et kaitsta omandiõigust sellele teooriale? Kas ta manipuleeris Lyelli ja Hookerit ennast aitama? Kas ta võltsis mõningaid dokumente ja hävitas teisi, et takistada noort edasitrügijat hõivamast au, mida Darwin õigusega endale kuuluvaks pidas? Kas kõnealune trügija, Alfred Russell Wallace, lubas tunnustatud teadlastel ennast alatult kohelda, sest ta usaldas liiga palju nende ausameelsust ja ihaldas väga nende eestkostet? Mõned, siiski küll üsna vähesed, õpetlased arvavad, et see oli nii. "See on kõige keerulisem lugu teaduse ajaloos, ühel päeval saab sellest veel skandaal," väidab üks jonnakas loodusteadlane. Või kujutas loodusliku valiku teooria sõltumatu formuleerimine kahe eraldi töötava loodusteadlase poolt- üks oma Londoni-lähedases majas, teine Malai saarestikus- endast määratut kokkusattumust, mis andis meeliülendava ja maailma avardava lahenduse?"
Ja väike jupike hiidkilpkonnade kulinaarsetest võimalustest:
Üks rändur teatas Rodriguesilt: "Ka maismaakilpkonnad kuuluvad saare rikkuste hulka. Neid on seal tohutul hulgal: nende liha on väga õrn, rasv on igasuguste kastmete jaoks võist või õlist parem." Keegi teine tunnistaja, prantslane, kes mingi teise ekspeditsiooni käigus võib-olla liiga palju nädalaid Rodriguesil veetis, meenutas: "soup de tortue, torture en fricasée, tortues en doube, tortues en godiveau, oeufs de tortue, foie de tortue" ja nurises, et kõik, mida ta sõi, näis olevat ainult järjekordne kilpkonnahautis.
1630. aastal saart külastanud inglasele avaldas kilpkonnade suurus sügavat muljet, kuid nende kulinaarne ahvatlus oli palju väiksem. Ta nimetas neid "vastikuks toiduks". Hollandlastele tundus kilpkonnaliha ekspeditsioonitoiduna ilmselt talutav. Prantslased aga oskasid loomulikult valmistada hõrgutisi ka sellest, mida hollandlased talusid ja inglased jälestasid.
Maitsev?!
