unenägudest ilma

...

Ta unenäod olevat selged,

kuid neid ta ei ilmuta,

sest külma ilmaga alasti

seltskonda ei ilmuta.

Aga nüüd ta tuleb ja siis

ei häbene ihusid

needki viiskümmend viis,

kes nugasid ihusid.

Ei käida kaarega ringi.

Ega kedagi.

Veel häbenetakse hingi

ja lõpuks ei sedagi

Juhan Viiding

(ma ei saa oma käekirjast aru,
nii et võib-olla on seal lõpu pool "kingi",
aga "hingi" kõlab igatahes ka sobivalt)

Luulepaus

Elu Maal on üsna odav.

Näiteks unenägude eest pole siin vaja krossigi maksta.

Illusioonide eest- alles siis, kui need on kaotatud.

Keha omamise eest maksad üsnes kehaga.

Ja justkui seda oleks veel vähe,

tiirutad ilma piletita planeetide karussellil,

ja koos sellega jänesena galaktikate keerises,

läbi aegade niivõrd peadpööritavalt,

et miski siin Maa peal ei jõua võpatadagi.

Vaata nüüd tähelepanelikult:

laud seisab ikka omal kohal,

laual paberileht, nii nagu see sinna pandud,

paokil aknast puhub ainult õrn tuuleõhk,

ja seintes mitte mingeid hirmuäratavaid pragusid,

kustkaudu tühjus saaks sind endasse tõmmata.

Wislawa Szymborska kogumikust "Herakleitose jões"

osa luuletusest "Siin" lk 168

Hele hele hele eleh

Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub. 

Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult. 

Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas 

tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.

Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.

Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants

 Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust

(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?)
Midagi pigem eilsest:

Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.

Mihkel Kaevats, "Ungari kirsid" lk 13

Ja sügis sügisene sügis

Tere
,

olen nüüd suvest tagasi otse sügisesse ja hakkan jälle kirjutama. Vähemalt üks postitus nädalas, kui vähegi saan, nagu varemgi. Praegu pikalt kirjutada ei jõua, lähen poole tunni pärast tööle, aga seniks üks sügisene luuletus Tor Ulvenilt ("Sinagi kuulud kiviaega" lk 80/81).

Talveõunu, hoitakse

aianurgas, nad hõõguvad õrnalt
nagu kauged põletusahjud. Müür. Õhu
seeme. See ainus

puu

on pooleldi
loetamatu.

Kes õunad kord kustutama
pidi
nõjatub ikka
veel vastu
aialaua marmorplaati, teritades

kõrvu, et kuulda algavat
lumesadu, kogu

lund.

Lund loodetavasti veel ei tule,
aga mantlid lendavad kapist välja
tiibade lehvides.

kivid jooksevad sulle järele

v. The landing

The truth about stones is some fit in your palm,
some you lay your palms upon.

If you press a stone with your finger
your finger is also pressed by the stone.

If you pull a stone on a rope
the stone pulls you back.

If you carry a stone in your pocket
you can smooth it with your thumb.

I collect pebbles form Ithaca
and intend to bring them home.

Helen Heath

väike mõtteaine

Elo Viiding “Eestisse! (naisluuletaja kiri kaugelt)”

Sooviksin kõigest südamest pühkida tolmu jalge alt ja kolida Eestisse! Seal võiksin väärikalt vananeda. Eestis peetakse minust lugu, meeskirjanikud ei sõimaks mind sootunnuste alusel.
Meil siin kirjutavad arstid Päevalehes, et viis, kuidas osa naissoost olendeid elab, on kuritegelik. Eestis mind austataks vanatüdrukunagi, kuulataks lõpuni kodutuna.
Meil pannakse e-ainete söömise eest vangi, neil on jõululaual vanade eestlaste maiustused. Meil võrreldakse õpetajat parasiidi ja molluskiga, Eestis jagatakse neile elutööpreemiaid!
Alati, kui ma Eestile mõtlen, meenuvad mulle need jõledad jaaniõhtud mu oma kodumaalt, kus tehakse rannale õllepurkidest lõke. Eestis on vahvad tasuta laulupeod, kus inimesed nutavad avalikult, meil selle asemel pereteraapia – oma tunnete väljendamise eest tuleb maksta hirmkõrget hinda.
Kui ma Eestiss sõidan, võtan kaasa oma looma hinge ja rauga hinge ja naise hinge ja taime hinge ja lapse hinge. Seal neid ei haavata.
Kuskil peab olema maapealne paradiis, Eesti peab kusagil olemas olema.

raamatust "Kestmine"

minu märkus: and do not read too much into it

Teine

may my heart always be open to little
birds who are the secrets of living
whatever they sing is better than to know
and if men should not hear them men are old

may my mind stroll about hungry
and fearless and thirsty and supple
and even if it's Sunday may i be wrong
for whenever men are right they are not young

and may my myself do nothing usefully
and love yourself so more than truly
there's never been quite such a fool who could fail
pulling all the sky over him with one smile

E.E. Cummings

An overjoyed ant if correctly spelled

VÄGA PIKK POSTITUS SEST KEVAD ON KÄES JA NII ON

Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad.
Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.

Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta.
Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.

Thor ja üks tema laevukestest

"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"

It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.

Bruce Chatwin "The songlines"

Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.

pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:

Rainer Maria Rilke
third sonnet to Orpheus
siit ja siit

A god can do it. But will you tell me how
a man can enter through the lyre's strings?
Our mind is split. And at the shadowed crossing
of heart-roads, there is no temple for Apollo.

Song, as you have taught it, is not desire,
not wooing any grace that can be achieved;
song is reality. Simple, for a god.
but when can WE be real? When does he pour

the earth, the stars, into us? Young man,
it is not your loving, even if your mouth
was forced wide open by your own voice -- learn

to forget that passionate music. It will end.
True singing is a different breath,
about nothing. A gust inside the god. A wind.

...

A god can do it. How do you expect
a man to squeeze on through the lyre and follow?
His mind is torn. Where heartways intersect,
you won't find any temple to Apollo.

True singing, as you teach it, isn't wanting,
not wooing anything that can be won;
no, Singing's Being. For the god, not daunting.
But when are we? And when will he then turn

into our being all the Earth and Stars?
It isn't that you love, child, even if
the voice exploded from your mouth - begin

forgetting, that you sang. That disappears.
To sing in truth is quite a different breath.
A breath of void. A gust in the god. A wind.

Täna tuli küll imelik
Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it.
PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.

Nüüd on Cave'i Orfeuse-laul veel puudu.

kevad on. Ja päike põletab jääd

Spring is like a perhaps hand
(which comes carefully
out of nowhere) arranging
a window, into which people look (while
people stare
arranging and changing placing
carefully, there a strange
thing and a known thing here) and

changing everything carefully

spring is like a perhaps
Hand in a window
(carefully to
and fro moving New and
Old things, while
people stare carefully
moving a perhaps
fraction of flower here placing
an inch of air there) and

without breaking anything.

E.E. Cummings


foto: mina

Kas t võrdub t või ei võrdu mitte

Björk, "Who is it"

His embrace, a fortress
It fuels me
And places
A skeleton of trust
Right beneath us
Bone by bone
Stone by stone
If you ask yourself patiently and carefully:
Who is it ?
Who is it that never lets you down ?
Who is it that gave you back your crown ?
And the ornaments are going around
Now they're handing it over

Handing it over

Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega,
"He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib.
Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda
ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve.
Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks.
Et hakkama saab :)
Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.

Silvia Ji "Marigold"

Darkness is whole

When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is.
It isn't a hiding place. It is a finding place.

Jeanette Winterson

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina.

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd. Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Veniv ja lühike aeg saab täis
Kus terve tänav pidi sammuma
Läbi mu sisimate paikade
et keegi tuleks mulle vastu.

Éluard

Mu tuum on kvandid gudrooni,
Styxi veed ümber tsaaritrooni.
Glamuurselt praen nuudleid oma tares.
Olen vares, mu sõber, olen vares.

P.I. Filimonov

pildid: Dan Hillier

pine-eyes

I went out for new wounds
that might float on the old like water-lilies

(In the ancient sea that I knew

the world will now have sunk
with its two slanting masts out of the water

And I, as if real, will still be writing).

Odysseus Elytis
"Journal of an unseen April"
page 45
&
Marumiyan

Mõtted tuuletõmbega õue

Jõudsin võib-olla oma värinatekitajatele jälile. Mul on ühes toas pesunöörile postkaardid riputatud ja kui vaikne olla, klõbisevad need vastamisi ja tantsivad õhuliikumises. Huvitav efekt. Loen viie lehe kaupa raamatuid, elan kahe kampsuni sees, kuigi sooja on 20 kraadi. Ingveritee on imelik. Kibekas. Kolm raamatut korraga, kolm lehekülge lahti, kolm tassitäit külma teed. Kas teadsite, et tolmuimeja rikub wifit- naabrid imevad tolmu, wifi ei tööta. Jah, ma kuulen, kui naabrid tolmu imevad. Täna nagiseb neil üks põrandaplaat.

Pildid on Saeko Takagilt

Plaksudes kui vibunöör
sureb kala, kes vee seest veeti,
suutmata kugistada
planeeti
õhust ja särast

Élouard

vabandust, seekord napib mu tükil ülesehitust napib laadi, ma ei tea, on seda näha, ent tavaliselt on mul päris selge, mis sorti asjad kokku panna. Ma üritasin. Eks ülehomme saan teada. Bear with it, my dears. Kunagi tegin ma endast sellise pildi nagu seal ülal.

Nul on tunne, et osa märkmeid on kadunud, sest neid oli rohkem

perendinate
verb. to put off until the day after tomorrow (asju homse varna lükkama, nii paljude, sealhulgas minu, talent)

pluviose
adjective. rainy (vihmane, nagu viimased päevad olnud on)

madefy
verb. to make wet (märjaks tegema, nagu minu jalad kokkupuutel taevast sadava ja tänavaid ummistava plögaga)

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

(?, luuleleiust)

Kas lennukis sündides saab tõesti rahvusvahelise passi?

Aastal 1945 olevat Winston Curchill muutnud osa Calrdige'i hotellist Londonis Jugoslaaviaks, et Kuninganna Alexandra (kas Jugoslaavias oli Monarhia?) saaks poja Jugoslaavia pinnal sünnitada. Ei kujutaks ettegi, et see võimalik on. Ahjaa- ja ma uurisin välja, mis Wilhelm II-st sai: Weimari vabariik lubas tal koos 20 vagunitäie paleekraamiga Hollandisse kolida ja vaatamata hilisematele nõudmistele ei andnud Hollandi valitsus teda välja, vaid ta elas kuskil kolkamõisas kõrge vanuseni ja pidas Hitleriga kirjavahetust. Selgub, et Saksa monarhistid, olgu neid kuitahes vähe, käivad siiani seal lossi ees viimast keisrit mälestamas.

Ja kellegi luuletus,

päris lohutav tegelikult.

For years a secret shame destroyed my peace–
I’d not read Eliot, Auden or MacNeice.
But then I had a thought that brought me hope–
Neither had Chaucer, Shakespeare, Milton, Pope

Ma pole ka nii paljusid tähtsaid autoreid lugenud ja põhjustab südamevalu, et paljudeni kunagi ei jõuagi, rääkimata kõige hea ja ilusa lugemisest-vaatamisest. Ahjaa, Thompson või kes ta nüüd oligi, Hirmu ja Jälestuse autor, olevat Hemingway ja Fitzgeraldi teosed kirjutusmasinal täht-tähelt ümber toksinud, et kirjutama õppida. Ei tea, kas aitas? (seekord info hoopis kinolehest)

Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...

Tagantjärele võin öelda oma selleaastasi PÖFFi-lemmikuid, ehk mõnd kusagil veel näidatakse. Artises tuleb Artist ja Habeas Papam (?) aga neid ma PÖFFil ei näinud. Tahan vaatama minna küll. Kingapaelte sidumine tundus selline keskmiselt hea, nii palju, kui nägin. Järjekord on suvaline:

* Los Pasos Dobles/Iseenda jälgedes (Katalaani?)

* Restless/Püsimatud (USA)

* I Wish/Ime (Jaapan)

* Attack on the block / Rünnak rajoonile (UK noorteulmefilm)

* Martha Marcie May Marlene (USA)

* Doppelgänger Paul/ Teisik Paul (Kanada)

* Akkõz (Kasashtani)

* Moth diaries/ Ööliblika päevikud (Kanada ja Iiri, pigem noortekas)

* Strawberry fields /Maasikavälud (UK, BBC)

* Kilimanjaro lumi (Prantsuse)

Nüüd elan niisama, loen teisipäevaseid luuletusi, avastan Mahmud Derwishi luule hobusemotiive ("Ma armastaksin naisi, kes iharuses varjavad hobuste eneseteppu uksekünnisel..."), teen koolivärki, igatsen und...

Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...

Zot and the Axolotls by Janis Freegard

Earlier in the afternoon we had all admired
the newly constructed axolotl tank, more of
a complex really, with a glass bridge between
chambers, a grand axolotl hotel, five stars with
room service, porters and a parking attendant.
It was still empty, its soon-to-be residents
slumming it in temporary accommodation.

like other amphibians, the axolotl has a three-chambered heart
they are perennibranchiate, reaching sexual maturity in the larval stage
axolotls were a staple in the Aztec diet

I was stoned, I remember that.

the axolotl is neotenous and rarely metamorphoses spontaneously
it can regenerate entire lost appendages in a matter of months
the days of the axolotl surviving in the wild are numbered

Zot tripped and fell to the floor and lay there,
unmoving, by the new de luxe tank. I was
sitting next to him in an armchair thinking:
Zot’s fallen over. Just that. It was someone
else – Denise perhaps – who noticed the
blood. Soon afterwards an ambulance arrived.

Lake Chalco has been drained (but see how they smile their wide amphibian smiles)
Lake Xochimilco is reduced to canals (oh, oh, those beady well-spaced eyes)
roll up, roll up, tasty axolotls

Oh, see how their pretty gills flutter.

...

Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.

Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:

"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.

"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret story't ootavad ei sobi kindlasti.

"Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka

"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna kahtlane

"Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)

ja Jaapani "Ime" (I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu

"Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid

Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.

Fortified by David Vincent Smith

There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me

you'll need the skills to siege a castle,

use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps

I'll let you know my name.

There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.

My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.

(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)

Kaks, mitte kolm seekord

Poets

If poets die young
they bequeath two thirds of their life to the critics
to graze and grow fat in
visionary grass.

If poets die in old age
they live their own lives
they write their own poems
they are their own might-have-been.

Young dead poets are prized comets.
The critics queue with their empty wagons ready for hitching.

Old living poets
stay faithfully camouflaged in their own sky.
It may even be forgotten they have been shining for so long.
The reminder comes upon their falling
extinguished into the earth.
The sky is empty, the sun and moon have gone away,
there are not enough street bulbs, glow-worms, fireflies to give light

and for a time it seems there will be no more stars.

Janet Frame, New Zealand
.
.
.

The wasp that knocks on your windowpane
represented conscience for a younger man –
now it demonstrates partial knowledge,
the limits of will. It is also a wasp
being a wasp.

The wasp never expected to be born
either. When you open
the window it does not come
in, redoubling its efforts to crack
the mystery of what’s clear.

David Howard, ?

Just because I don't think I will bother to write any more today/
Sest ma ei usu, et ma viitsiks täna rohkem kirjutada.
Tuesday Poemi blogist (vt kõrvalt blogide alt)
tegin eilseks ettekannet, mida ette ei kandnud,
aga peale endale vajaliku kirjaniku lugesin niisama luuletusi ka.
Mis on alati tore, kuigi hingele eriti midagi ei leidnud

Nüüd edasi analüüs naisõiguslusest! Vive le mercredi!
(ei, see ei ole iroonia, kirjutada ongi tore, kui ainult ei peaks lisaks ka inglise keele jaoks umbluuteemast kõnet kirjutama)

Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...

Hilja & Mant

Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud.
Vahtrad nähtud, uned magatud.
Üle kõige armastan sõnade üle imestada

Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari

Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.

"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.

Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda,
Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine

Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga.
I've got no idea, what it's going on about :)

Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!

Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad

James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree
Crosby, Still & Nash- Country girl
Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :)
Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest

I want to live where soul meets body
And let the sun wrap its arms around me
And bathe my skin in water cool and cleansing
And feel, feel what its like to be new

Cause in my head there’s a greyhound station
Where I send my thoughts to far off destinations
So they may have a chance of finding a place
where they’re far more suited than here

Death Cab for Cutie "Soul and body"


Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...

Sukeldunute hämarad ballaadid

...

Ma tahan magada õunte und,
olla kaugel kalmistute kärast,
ma tahan magada selle poisi und,
kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Ma ei taha, et korrataks, nagu ei kaotaks surnud verd,
nagu paluks määndunud suu üha edasi vett,
ma ei taha tundma saada rohu kannatusi
ega ussisuulist kuud,
kellel on kitsik käes enne koidutundi.

Tahan magada ühe hetke,
ühe hetke, minuti, sajandi,
ent teadku siis kõik, et ma polgi surnud,
et mu huulte vahel on üks kuldne laut,
et ma olen Läänetuule väikene sõber,
et ma olen oma pisarate määratu vari.

Sest ma tahan magada õunte und,
et õppida nuttu, mis mind puhastaks mullast.

Sest ma tahan elada selle tumeda poisiga,

kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Lorca, ma ülejäänud nime ei mäleta
kollasest raamatust

Crosby, Still, Nash & Young - Our House