Kahekaupa

Silmailu
Sest lumele vaatamata on kevad
ja varsti saab ilma lambita öösiti lugeda.
Jacek Yerka pilt ja kellegi foto
ja
väljas on ere ere päike.

A long post with few words and no april's fool at all

Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.

Üpris palju on teha,
aga küll kõik kord tehtud saab
ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.

Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.

Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike.
Aga ma olen hea meelega pisike :D


ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin,
erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.

joonistus on Stella im Hultbergilt
tal on veel igasugu lahedaid pilte

Ma olen iseendaga rahulolematu,
et ma asju ära ei tee.
Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu.
Aga ükskord saab kõik tehtud
saan kõik tehtud
teen kõik ära.

Ja see ükskord peab tulema varsti

Ja linnud, linnud, linnud

Kas t võrdub t või ei võrdu mitte

Björk, "Who is it"

His embrace, a fortress
It fuels me
And places
A skeleton of trust
Right beneath us
Bone by bone
Stone by stone
If you ask yourself patiently and carefully:
Who is it ?
Who is it that never lets you down ?
Who is it that gave you back your crown ?
And the ornaments are going around
Now they're handing it over

Handing it over

Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega,
"He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib.
Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda
ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve.
Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks.
Et hakkama saab :)
Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.

Silvia Ji "Marigold"

A book a day for a little while

Tervis on tagasi, aga jaks ei tule pakiga kaasa. Nädalane palavik ja isutus, mille tagajärjel hommikusest pudrukausist õhtul veel kõht liigagi täis oli, on toonud tagajärjeks senitundmatu elamise korra, millega on tunne, et isegi hingan poole kopsuga. Nii aeglaselt kõndinud ma küll veel varem pole. Nüüd tuleb teha taastumiskuur ja siis antibiootikumidest taastumise kuur. Aga hea meel, et kõik nii mõistvalt ja kenasti suhtuvad, vähemalt nii palju, kui ma kodumätta otsast ühendust olen otsinud. Aga varsti jooksen jälle linna mööda ringi, fear you not.

Kui ma alguses haige olin, olin usinus ise. Ma pole tavaliselt pooltki nii usin. Kolm päeva järjest lugesin ühe raamatu päevas. Seda teen vahel muidu ka, tavaliselt Tartus, kui tahan Tartu võrratust ingliskeelse kirjanduse osakonnast võimalikult palju võimalikult käbedasti läbi saada, aga eelmised kolmapäev-neljapäev-reede olin lausa uskumatu, tegin iga päev tööd ka ja seda-teist. Siis sai enne haigust kogutud võhm otsa ja raamatud enam ei tõmmanud. Rohkem visuaalia. Täna hommikul alles lugesin paari tunniga Kristiina Ehini "Viimase monogaamlase" jutustused läbi. Luuletused ei tõmmanud, mulle "Kaitseala" kunagi meeldis, aga nüüd pole enam see.


Aga lugemised olid kõik head. Dubravka Ugrešiću "Baba Yaga laid an egg" on üks müüdisarja raamatutest, mida Päevaleht siinmail ka välja andis ja nüüd Rahva Raamatu laos odavalt pakub, aga erinevalt mõnest eelmisest ei olnud eriti otsekoheselt alusmüüdiga seotud. Mulle ongi need vähem meeldinud, kus alusmüüti liigagi palju sees, aga Margaret Atwoodi "Penelopeia" ja Ali Smithi "Tüdruk kohtab poissi" on mõlemad võrratud ja soojaltsoovitatavad. "Baba yaga laid an egg" oli ka täitsa tore, kui algusest läbi närisin ja kuna tegelikult koosneb ligi kolmandik raamatu mahust "Lühikesest sissejuhatusest babajagaandusesse", siis ka oodatust lühem. Lugu ise oli kahest osast ja toimus autori kodumaal Ida-Euroopas, ühes osas läks noor naine oma vana ema asemel sünnilinna ja teises olid kolm väga vana naist, Kukla, Pupa ja Beba hotellis-SPAs. See teine lugu meeldis mulle rohkem, hargnedes kohati natuke kriminullilikult eri tegelaste kaudu. On kolm vana naist ja siis hakkavad selguma nende lood ja lahedad mõtteavaldused ja milline juhuste rida nad kõik sinna on viinud ja sealt edasi viib. Kõik väga lahedate iseloomudega. Autor oligi mõnes mõttes kirjutanud vanadest naistest kui muinasjutu-nõidadest, kellele tänapäeva ilule orienteeritud maailmas kohta pole. Samas oli palju juttu ka mälust ja inimeste tundmisest: "It is the brutal truth that what we know about other people could be contained in an insultingly small package." Ja seda ka ja eriti kõige lähemate inimeste puhul. Tundsin seda just hiljuti omal
nahal.


Anna Northi "America Pacifica" on üldistatult postmaailmalõpu-noortekas, kus tänapäevane maailm on juba lõppenud (nagu "Näljamängudes" ja "Ilusates" ja "Deliriumis" ja hulgas teistes) ja mingisugune uus süsteem püsti pandud ning nüüd on sellega jama. Aga tavalisest valemist tuleb maha arvata igasugused romantilised liinid ja lisada rohkem ühiskonnaelu kirjeldust ja kriitikat. Maailmalõpp on selles raamatus saabunud Jääaja näol, mis on katnud kogu Põhja-Ameerika liustikuga, nii et ellujääjad on põgenenud Mehhikosse (mis neist seal sai, ei ole teada) ja kruiisilaevadega Vaikse ookeani saarele, kuhu saare diktaatorlik president on üritanud endist Ameerika kultuuri taasrajada. Aga põgenikke tuleb oodatust rohkem, süsteem on korrumpeerunud ja nüüd valitseb saarel suur klassivahe, misläbi teatud minimaalne hulk inimesi naudib kliimasüsteeme ja päris liha, ülejäänud aga võitlevad ülerahvastatusega, näljaga, tööpuudusega, lihtsalt igapidise kaosega. Söövad töödeldud millimallikaid. Elavad vetikapapist majades. Selle kõige keskel elab enam-vähem talutavat elu 19-aastane Darcy, kes isegi ei mõtle võimudele ega ühiskonnakorrale, kuni ta ema järsku kaob. Neiu sööstab ainsat pereliiget otsima, koperdab tõele saareriigi rajamisest ja korruptsioonile ja satub pooljuhuslikult kokku ühekäelise Anselmiga, kes tahab suuri tegusid teha. Armastust ei tule, Anselmi revolutsioon ei lahenda midagi ja küsimus, kas jääajaga oleks olnud paremaid viise tegeleda, jääb neiut niivõrd vaevama, et tegevus jätkub seniilmumata teises osas. Aga iseenesest pole paha ja erineb neist romantilistest. Paneb rohkem tuleviku maailmale mõtlema.

Ainuke facepalm-moment tekkis ameeriklanna kliimakirjelduses: "Back when we'd been allowed outside sometimes, we'd learned that with every ten-degree drop, the cold became a new kind of thing. Zero is when it got bitter. At minus ten you felt the danger of it, like when you're very sick with a fever and your body feels like it's teetering somehow even when you're lying down. Minus twenty we'd felt only a handful of times- when it got down that low every day they started locking the doors- but it was almost exciting."

Kui meie siin -20 kraadiga toast välja ei läheks, peaks peaaegu iga talv mõnusad pikad külmapühad võtma. Aga mulle meeldib, kui külm on, märg on palju hullem.

Kristiina Ehini "Viimane monogaamlane" (tahan mongollane kogu aeg kirjutada) on ka päris tore, aga pole päris mulle istuv stiil. Sellest siinkohal ei jutusta.

pildid: Jacek Yerka

ma ei ole peast soe ja olen ka

Ma kirjutan lõpuks, sest ma olen haige ja minu sees on kuiva tee maitseline surin ja ma kirjutan valu endast välja. Mu randmed valutavad, see on huvitav kõrvalefekt. Olen lugenud ja lugenud, sest lehekülghaaval loenduvad minutid ja kõik, mis mu elu juhatas, on järsku tühine sipelgas klaaspurgis. Seda peaks ta muidugi olema. Kahetunnitöö tegemiseks kulus viis ja ma ei saanud isegi aru. Iraani muusika on kodune, ka minu sees on kitarr. Ega midagi hullu pole. Aga kõik need kuustuhat tööd, mis alles üleeile iga päeva mõtteks olid ja kummituseks on järsku teisel pool akent lume käes ja mina magan kolme teki all voodis ning ei näe und. Üks kord, kui mul gripp oli, nägin ma unes kõike seda, mida ma päeval näinud olin, Midsomeri mõrvu ja igasugu saateid ja muud sarnast. Praegu mul ei ole ei grippi ega unenägusid. Võiks magada, aga ei taha veel. Kuigi mul on palavik, olid mu käed pool päeva külmad või võib-olla lihtsalt jahedamad kui ülejäänud mina. Mõni nädal tagasi olid mu käed kogu aeg nii külmad, et vastu põski pannes tundus, et ka põsed külmuvad ära ja mu luud on jääst. Õnneks ei sulanud nad ära.
Ei, ma ei soni, ma lihtsalt kirjutan, sest midagi pean ma kirjutama ja see võib samahästi selline lamp tekst olla.



Lugesin lõpuks läbi juba kevadel poolelijäänud Herta Mülleri "Hingamise kiige", pisut julm haiguselugemiseks, aga seda ei tajunud üldse. Mõtlen nende sugulaste peale, keda ma otsin ja uurin ja et miks ma seda üldse teen ja miks see mind rõõmustab ja et ma ei taha olla Kivirähki "Vombati" hull suguvõsauurija. Kuigi ostsin selle näidendi teksti hoopis teisel põhjusel. Mõtlen, mida homme süüa, väga raske on üldse toidule mõelda. Veel raskem on kujutleda Herta kirjeldatud sunnitöölaagrielu, kus igaühel on isiklik näljaingel. Ega eriti ei kujutlegi, nii et võib-olla oli lugemine mahavisatud vaev ja peab seda teine kord uuesti alustama.


Nagu ikka on mul puududes kahju, et ma koolis pole. Ma ei tea miks. Päev kulgeb ja kulgeb ja kulgeb ja kuigi temaga on palju peale hakata, ei ole ka. Sama, mis suvevaheajal linnas olles. Igast keeratud lehest, igast tassitäiest veest saab täidetud ülesanne, mida päeva nimekirja kirjutada.

Kosuke Ikeda pildid
Ja Lauren Nassefi pilt arktikauurija Macmillanist

...

Mul on lihtsalt nii palju vaja korraga teha, et ei jaksa siia kirjutada,
kuigi tahaks juba pikemat aega.

Pidage veel vastu
(ja mina ka, mina ka. Küll pean. Küll praen just kirjutasin :D)
Kui ma mõnegi asja oma seljakoormast maha saan kanda, jõuan ehk siiani.

Autor: Kazuhiko Ifuku

...

Sellise külmaga sall ümber kaela hoiab pead püsti. See on lihtsalt nii mitu tiiru ümber kaela.
Aga ühe küünlaga kütab toa ära küll.
Külma vastu pole mul midagi, seni kui on võimalust vahepeal käsi soojendada.
Või varbaid.
Pealegi, -30 pole veel kukkunud.
Jääme ootama :)
Tallinna see nagunii ei tule, mereline kliima ja kõik see värk.

Täna on sädeme ja leegi nimepäev



Yuuiti Miyakawa pilt
need on kõik vapustavad, kuigi netis pole eriti hea kvaliteet

Darkness is whole

When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is.
It isn't a hiding place. It is a finding place.

Jeanette Winterson

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina.

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd. Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Veniv ja lühike aeg saab täis
Kus terve tänav pidi sammuma
Läbi mu sisimate paikade
et keegi tuleks mulle vastu.

Éluard

Mu tuum on kvandid gudrooni,
Styxi veed ümber tsaaritrooni.
Glamuurselt praen nuudleid oma tares.
Olen vares, mu sõber, olen vares.

P.I. Filimonov

pildid: Dan Hillier

pine-eyes

I went out for new wounds
that might float on the old like water-lilies

(In the ancient sea that I knew

the world will now have sunk
with its two slanting masts out of the water

And I, as if real, will still be writing).

Odysseus Elytis
"Journal of an unseen April"
page 45
&
Marumiyan

Mõtted tuuletõmbega õue

Jõudsin võib-olla oma värinatekitajatele jälile. Mul on ühes toas pesunöörile postkaardid riputatud ja kui vaikne olla, klõbisevad need vastamisi ja tantsivad õhuliikumises. Huvitav efekt. Loen viie lehe kaupa raamatuid, elan kahe kampsuni sees, kuigi sooja on 20 kraadi. Ingveritee on imelik. Kibekas. Kolm raamatut korraga, kolm lehekülge lahti, kolm tassitäit külma teed. Kas teadsite, et tolmuimeja rikub wifit- naabrid imevad tolmu, wifi ei tööta. Jah, ma kuulen, kui naabrid tolmu imevad. Täna nagiseb neil üks põrandaplaat.

Pildid on Saeko Takagilt

Plaksudes kui vibunöör
sureb kala, kes vee seest veeti,
suutmata kugistada
planeeti
õhust ja särast

Élouard

vabandust, seekord napib mu tükil ülesehitust napib laadi, ma ei tea, on seda näha, ent tavaliselt on mul päris selge, mis sorti asjad kokku panna. Ma üritasin. Eks ülehomme saan teada. Bear with it, my dears. Kunagi tegin ma endast sellise pildi nagu seal ülal.

Põrandatel on sõrmed vaheliti ja ma kuulan

Värisen, kuigi külm ei ole. Iga päev. Loen iga päev luuletusi ja kirikukirju. Söön. Kogun. Täna ei olegi unine. Telekast tulevad mõrvad. Raamatuid on liiga palju liiga palju korraga ma lähen lõhki ma. Muudkui otsin otsin otsin. Muudkui tahan magada, magan, ei maga. Susserdan veebis ja kogun ja kogun.

Lappasin Jaapani kaasaegse illustratsiooni raamatut, sealt ka selline kunstnik.
Nimi on Marumiyan.
Homme mõni järgmine, kui ma viitsin.
Aga praegu on raske kirjutada. Sõnad on tuhmunud, nad ei taha must lahkuda.
Aga vähemalt on maailmas pildid ja teiste sõnad.

What you are pursuing is meaning- a meaningful life. There's the fate, the draw that is yours, and it isn't fixed, but changing the course of the stream, or dealing new cards-that's going to take a lot of energy. There are times when it will go so wrong that you are barely alive, and times when you realise that being barely alive, on your own terms, is better than living a bloated half-life on someone else's terms. The pursuit isn't all or nothing- it is all AND nothing.

The map has more than one route. The map that is the unfolding of the self is not exactly leading anywhere. The arrow that says you are here is your first coordinate. There is a lot you can't change when you are a kid, but you can pack for the journey.

Jeanette Winterson, "Why be happy when you could be normal" p 25

Ja minul läheb kõik hästi, ei ole tunnet, ei ei ela. Lihtsalt see on ilusasti öeldud. Ja aeg-ajalt tunnevad kõik nii, kas pole?

As pleased as a cat with two tails

Rosetti, Aurea catena 1868

Jälle on reede ja soe ja hubane ja enamat polegi vaja.
Loen Tiit Aleksejevi viimast raamatut ("Kindel linn"), alles 20 lehekülge,
aga mina olen juba konksu otsas ja ohkan.
Koon ja üldse, pea on täis mõtteid, käed täis tööd, just nii nagu mulle eksisteerida meeldibki.


Ma ei tea, kas maalid kedagi üldse huvitavad, aga viimati siiski...

Seekord kaks prerafaeliiti (19. saj) ja teemaväliselt üks Philipp Igumnovi töö (kaasaeg, kollaaž?). Mulle päris meeldib vahel inspireerivaid või mõnusa meeleoluga asju otsida ja neid kunstnikke kooliõpikutes ei ole. Kooli jaoks Remarque'i lugedes tuli kohati päris õõv tunne peale ja silme ette kerkisid Otto Dixi sõjaveteranide maalid (saksa ekspressionism) jms masendav, kuigi "Tagasitee" ise mulle meeldis. Muheduse ja masenduse vahel oli täpselt piisav tasakaal, nii et ma ei pannud raamatut lõpu poole käest, et ennast mitte koormata, vaid sain läbi lugeda ja jäin elamusega päris rahule ka. Eks ta ole.

Ma aeg-ajalt täiustan leidude põhjal teksti kõrval nimekirju ka :)

- Art Sponge pakub valikut kaasaegset kunsti, aga mitte sellist, mida igavas (nagu tavaliselt ette kujutatakse) galeriis kõõrdpilguga vaadata
- Book by its cover: erinevad raamatukaaned ja illustratsioonid
-Unphotographable
-Odd Molly teeb 10 000 seki eest imelisi mantleid jm inspireerivat käsitööd. Aga ei, ma ei ostaks nii kallist asja ka siis, kui ma miljonär oleksin.

Waterhouse, Mariamne leaving judgement seat

Meenutab "Juuditit" ja "Nabuccot" ja jumal teab mida.
Vähemalt Gershwin muusikatunnist ei kummita. Enam.
Isegi sai õhtu otsa "Summertime'i" laulda.

Philipp Igumnov- töö nime ei tea

Do we ever live where we live, we're always in other places,
lost, like sheep and I cannot understand
the leafless cloudy secret and the sun of any day

Janet Frame'i kogumikust "The blue lagoon" jutust "The day of the sheep"

Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...

Tee Lee Kivi

Gustav Klimt - "Kasesalu"

Üritada kirjeldada lehtedega maapinda ei ole sugugi lihtne. Olgugi teeperve, kõnniteed, majaesist muruplatsi. Luua enda sisse sahisev-kahisevat sügist. Pruunikad, kollakad üksteisega läbikasvanud toonid, liikumises, varjudes, valgustes, läbikumades. Tuules liikuvad rohukõrred ja lehevarred ja lehed ise ja kõik võimalikud leheosad, kahisedes nii maa peal kui puu otsas. Enam värvid ja tekstuurid kui mingid tühjad biloogilised objektid. Mul on punased saapad ja kindad ja kotitäis märkmikke, ühes neist kirjas midagi sarnast. Põselihased on unest pinges ja on tunne, et ka paistes ja et neid lõdvestades vajuks kohe sügavasse unne. Selles on midagi armsat, teadmises, et ma ei kavatse magama jääda. Juuksed katavad silmad-
ma ei näe enam.

Mucha "Sügis"

Peaks kirjutama üht ja teist ja kolmandat, tahaks lugeda üht ja kaht ja kolmandamat. Aga pole mõtet, kui elu on hetkel samasuur võitlus, kui mõnel võitlusaltimal. Enda silmadega on raske kakelda. Iseenda näppe võin küll kogemata uste vahele lüüa, aga iseenese und ei saa lömastada. Miks peakski. Täna kell üheksa magama, las maailm tegeleb sellega.

Ja selline on praegu minu sisemine maailm,
tõtates šokolaadiküpsise ja padjakuhja suunas,
lollakas ilme näol
(nagu varblastel)

Hilja & Mant

Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud.
Vahtrad nähtud, uned magatud.
Üle kõige armastan sõnade üle imestada

Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari

Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.

"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.

Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda,
Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine

Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga.
I've got no idea, what it's going on about :)

Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!

Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad

James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree
Crosby, Still & Nash- Country girl
Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :)
Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest

I want to live where soul meets body
And let the sun wrap its arms around me
And bathe my skin in water cool and cleansing
And feel, feel what its like to be new

Cause in my head there’s a greyhound station
Where I send my thoughts to far off destinations
So they may have a chance of finding a place
where they’re far more suited than here

Death Cab for Cutie "Soul and body"


Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...

When you've got nothing to do, improvise, organize

Katsetasin Kultuuripealinna lehe arvelt dadaistliku luuletuse loomist:

Ootused pärast järgmise talla
küljes, mida see kevadises on võtnud
lootust, jaapani töö
nad sus järgmisetele kaotajaid,
kes üllatust tundma tagasi tuleb

Sounds cryptic enough, doesn't it?

Edward Hopper (1921), Ameerika kunstnik

Mati Undi "Doonori päevaraamat" oli meeldivalt üllatav. Ainuke häda, et tema teemasid vahetav ja iseennast kommenteeriv kõnepruuk kippus pärast siia-sinna sisse tikkuma. Pisut häiriv, kuna ma selle ära tundsin. Aga imepisike nimekiri Eesti proosaautoritest, kelle looming mulle meeldib, sai täiendust. Seni on seal ikka vähe elanikke,
kuigi Tammsaare oli mõnus rahulik lugemine ja Vilde keelekasutus mulle istus ja keda ma üldse veel lugenud olen? Traadini, mis järgmisena kohustulik on, pole veel jõudnud ja Ristikivi "Mõrsjalinik" on unustuse hõlma vajunud... Sakse "Lillemuinasjutud" ja Epp Annuse "Sina, Matilda" ja Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" ja Asta Põldmäe "Linnadealune muld" (Mida ma JUMALDAN) ja Mehis Heinsaare teosed ("Härra Pauli kroonikate uustrükk on hästi mõnusa pisikese ja täpilise formaadiga) ja no lastekirjandus on hea (vähemalt minu lapsepõlveaegne ja vanem, Arabella ja Sirli-Siim jt) ja "Ümera jõel" ja selliseid olen ka ikka lugenud... Mida veel? Luulet nagu murdu, aga proosat? No vahet pole.


"Doonori päevaraamat" oli sellise läbilõikuva ja kõikliku süžeega, millist ma veel lugenud pole (näitab vb mu lugemise piiratust, ma ei tea). Üks teema, üks lugu ja justkui läheb, aga siis järsku hoopis teisest suunast mõte, arutlus... lõpuks jõuab tagasi sama tegelaseni läbi lõputute kõrvalepõigete ja ringide. Süžeed kui sellist, mida keegi enne lugemiskontrolli küsida saaks ("Millest jutt käib siis?") ei ole võimalik eriti välja destilleerida, aga see pole ka vajalik. Olemas on küll, aga mitte see ei tee sõna huvitavaks, või mitte ainult see, vaid kõik need vahemärkused ja suvalised inimesed ja parajasti pähe tulnud mõtted kokku...

Millalgi tuleb "Sügisballi" lugeda, ka kohustulik, aga selle suhtes on mul eelarvamus.
Ma nimelt ei salli filmi silmaotsastki.

Hopper "The City"

Panin tähele, et mu rekord ühes kuus on 13 postitust, nagu seegi kuu.
Kui ma viitsin homme kirjutada (kaheldav), tuleb rekord, aga kuna homme on kooli sünnipäev ja saab kauem magada ja vähem koolis olla ja rohkem pidutseda, siis ei looda ma liiga palju.
Võrreldes eelmise aastaga on kasv üle 50 %.

Täna on kena olnud, nagu pühad oleksid neli päeva järjest.
Vive la France!
Long live the King!

Kolm, 1.

With love from Greece
fotopoodisin ise kunstikooli värvusõpetuse jaoks
valge on mu lemmik
ja see ratas lihtsalt seisis suvalise puu all

Diivanil tütarlaps maailma lõpus

HOIATUS: VÄGA PIKK POSTITUS

Minu lemmik prantsuse lauljatar: Emily Loizeau

Syvi, kirjutasin. Suvi. Saab istuda pingil, hajameelselt varbaga kukalt sügades. What a pleasure.
Kirjutada, kirjutada midagi muud peale "Kuidas läheb?" ja kuulda "How are you?" ja öelda, et hästi läheb hästi. Oh, thank you, thank you very much. Tahaks tantsida, tahaks olla ploomipuu otsas. See et ma ajan segast ka, mõistate. On öö ja ma tahan kõigest kirjutada, millest ma pole viitsinud kirjutada, seda hetkepoeesiaga segades. See on see ploomipuu värk. Akna taga on mul tegelikult hoopis pirnipuu. See ei õitse, ma vist ei pannud isegi tähele, kui see õitses. Harjumus on surmav. Olen lubanud endale mitte kunagi tüdimust tunda.

Need kaks laulu on nagu lugu: üks minekust ja teine hävingust
Ma tõlkisin need kunagi ja kirjutasin päevikule
Seda oli ilus lugeda, kui midagi ei meenunud

Lugesin üleelmisel nädalal taaskord David Mitchelli "Pilveatlast". Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma... selle lugemine nõudis mult pea ületamatut võitlust iseendaga vaheldumisi kõhukrampidega selle ilust. Õigemini, kuna see koosneb kuuest eri žanrist ja stiiliga loost, on mõni neist tohutult lähedane, samas kui teine jätab külmaks, aga kõik nad moodustavad uskumatult ühtse terviku. Ma lugesin seda ja õhtul õhkasin emale telefonis: "Ma jumaldan seda, aga kahetsen samal ajal, et mina ei saanud sellele ideele tulla". See on tõsi. Ma tahaksin omada sellist ideed, minu omad aga paraku tulevad lausekaupa, kui ma just Heinsaart lugedes magama ei jää. See aga on teine lugu. Mu lemmikosa- Rober Frobisheri kirjad- meenutab mulle miskipärast ka üüratult Baricco "Ookean merd", mu esimest n-ö suurteraamatut, mida ma jumaldasin, ja "Siidi" ehk ka, kuigi seda ma ei mäleta, ja Pascal Quignard'i "Kõiki maailma hommikuid". Need on minus kõik ühe raamatu staatuse omandanud. Ja Delereme'i "Terve pühapäeva oli vihma sadanud" läheb pealkirjaga ka kuidagi samasse ooperisse. See on armas, muidu, Pariisi vanahärrast, kes kogu aeg on. Kõik see on üpris uskumatu. Ja ma pean veelkord ütlema, et ma armastan Shakespeare'i kõnet. Pärast räägin ma mitu päeva riimis ja rütmis ja tunnen end kuradima hästi.
Ma kirjutaks siia midagi riimuvat, aga no ei tule, kui ei loe. Aga Hamleti monoloog on peas. Eestlaste trumpkaart inglaste seas.

Praegu kuulan vaheldumisi:

-Taavi Peterson "Tibet ocean" ja "Mother Why"
- Kosmoseratsanik " Kuni veel jõuad"
- August Hunt "Unistus"

Tahtsin jagada seda toredat saavutust,mis mul noorpõlve (Heh, nagu mul seda oleks. Aga no ütleme 14-15) luuletamisele mõeldes alati tsiteerub. Üks väheseid, mis mul siiani meeles on.

Mu hingel on kymme korstent,

kymme keldrit ja pesukööki,

kymnel laval on kymme mõtet

võistlemas niisamamuidus

hinge keristele valusat vahtu loopides,

olen hunt

olen hunt, hallivatimees,

-naine, vabandust, -isik,

olen hunt ja minu metsas ei ole teid,

liblikad söövad punaseid lilli ja rebaseid

ja vanaema majas on voodi all kirves.

Kymnest korstnast tõuseb sudu ja silmavett

ning tahm ajab lõõrid umbe

ning toss ajab mõtted vette,

tiiki, tiiki, konnadega.

saun köeb, lauldes tuleleekide laulu,

punane kukk katusel kireb ning mina olen hunt

jooksen kuuskede vahel kaasikus ringiratas

otsides tõde männiokastest.

See on tegelikult päris lõbus. Imelikul kombel on mu lemmikud kõik tehtud mitu aastat tagasi. Praegu ma luuletan vähe. Kui üldse. Pigem üldse.
Selle siinse kohta võib öelda, mis tahab. Ma olen immuunne nagu juunisääskedele.
Lasin neil end hammustada (Jah, minu sääskedel on hambad, on terve suutäis teravaid hambaid. Miks mitte? Kui kärnkonnad võivad kannatusekeeli pingutada, võivad ka sääsed hammustada) ja ena! (seda küsitakse kogu aeg ristsõnades. Ennäe, on kirjas ja vastus on ena! kuigi ma tahaks kae! kirjutada. Tegin vahepeal terve vihikutäie) ma jäin ellu ja ei sügelenud sugugi. Kuigi ladusin pool päeva puukuuris puid, veheldes sääskedega, nagu harjutaks tae-kwon-do'd. Ja ma püüdsin ahvenaid ning sõin need ära. Need olid maitsvad ja ujudes ma mõtlesin, et nende kaimud on kusagil minu all- vesi on meil seal üpris sügav, kunagi oli kolm meetrit vast täis või rohkem. Ühel öösel ma jalutasin Põlvasse, mis asus Türil. Täna ei jaluta ma kuhugi. Mu tuba on nii ilus, et iga päev astun sisse ja tahan põlvili laskuda ja maad suudelda ja öelda, et kuidas see saab minu tuba olla. Üks sõber ütles, et see on nagu korter. Kui selle saaks majast eemaldada ja mujale transportida, poleks mingit ülikooli-aegset korteriprobleemi. Ainult kööki ja vannituba olekski vaja. Even if I say so myself.

Leidsin India rahvaluulest oma elu seni pikima liitsõna desoksüribonukleotiidhappe järel:

Tõesõnavõimujõelaineõõtsehõivepõimija Sarasvati

"Mõnikord laseb hämmelduse kohev jänku silmapiiri taha nii tohutu kiirusega, et kõnevõime väle hurdakoer jääbki stardipuuri talle lolli näoga järele vahtima"
Timothy Cavendish "Pilveatlasest"

Täna on toredaim päev. Ma ei tea, kas ma rääkisin liiga valjult või liiga palju, aga on, justkui oleks ma kaks nädalat kõnedieeti pidanud ja nüüd järsku saaks kõike öelda. On kaks tunnet, mida ma armastan: vabalt rääkida ja vabalt kirjutada. Mõlemate jaoks on teatud eeltingimused. Toredad inimesed näiteks :) Ühel ööl nägin unes, et meil oli klassi väljasõit Tartusse ja poisid võtsid hotellitoal heast peast ühe seina maha, nii et kõrvaltuba paistis. Ma kartsin kohutavalt, et mina pean selle kinni maksma. Unes ja elus on toredaid asju.

Minu osaks on kelmlik melanhoolia ohkega
(nii ütles Edgar "Kuningas Learis")
Melanhoolia põhjuseks on väsimus ja vastupandamatu igatsus mu pehme voodi ja kolme padja järele, ohke tekitab soov midagi mõistlikumat kirjutada ja kelmlik on mälestus headest mõtetest

autor: John Sargent, Nonchaloir repose

Tom Gauldi koomiksid Guardiani jaoks :)
+
täna sain toa remontimise valmis, nüüd saab mööbeldama hakata!
Elagu suvi!
(aga peab see jaanipäev ka nii kiiresti tulema)

esimese suvevihma melanhoolia on südamele toiduks
(pilt: Johannes Greenberg (Melanhoolia ongi nimi); laul: Espers- Rosemary Lane)
Meelde tulevad pikad talvised lumised bussisõidud Muugale... seda laulu kuulasin öösel
tagasiteel alati. Südamerahu laul, olgu ta psühhedeeliline folk või misiganes olla tahab.

(Oleksin Laura Veirsi July Flame'i, Vashti Bunyani rongilaulu või Joanna Newsomi kingfisheri pannud, aga neid olen juba bloogi riputanud.)

Ühel päeval ma ei läinudki magama, vaid lahkusin kodunt koos tööle tõttavate inimestega, kel pole vaheaega. Õigmini pisut enne neid, esialgu kohtasin vaid postiljone ja tänavapühkijaid... jalutasin keset Luise tänavat ja Vabaduse väljaku sõiduteed uhkes üksinduses, läksin Kadrioruni välja, seal hakkasid inimesed juba lapsi lasteaeda viima ja mina käsin ringi, teeseldes, et mul on mingi eesmärk ja kuulasin espereid. Esimest korda katsusin varbaga merd Kadrioru juures kell kuus hommikul, seltsiks aeg-ajalt vaid mõni möödasõitev hommikutrenni tegev rattur. See oli üpris sompus ja udune hommik, aeg-ajalt isegi müristas, aga kui ma kella kaheksaks koju tagasi jõudsin oli nii hea olla-
tegin pannkooke, sõin, jõin ja läksin magama.
Kell kolm tõusin jälle ja tervitasin oma uut voodit, seal, kest suurt tuba, ma nüüd magangi, kuna omas toas teen remonti.
Vot nii.