a show-off of the highest level

Ma ei tea, miks ma pole nii pikka aega jälle kirjutanud. Ilmselt seepärast, et ma olen iga päev pidanud muid asju kirjutama. Ja mõtted on mujal. Igatahes...


Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.

üks nunnu iidne jumal...

Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)


Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!

Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.

A long post with few words and no april's fool at all

Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.

Üpris palju on teha,
aga küll kõik kord tehtud saab
ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.

Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.

Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike.
Aga ma olen hea meelega pisike :D


ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin,
erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.

joonistus on Stella im Hultbergilt
tal on veel igasugu lahedaid pilte

Ma olen iseendaga rahulolematu,
et ma asju ära ei tee.
Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu.
Aga ükskord saab kõik tehtud
saan kõik tehtud
teen kõik ära.

Ja see ükskord peab tulema varsti

Ja linnud, linnud, linnud

...

Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.

Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:

"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.

"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret story't ootavad ei sobi kindlasti.

"Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka

"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna kahtlane

"Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)

ja Jaapani "Ime" (I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu

"Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid

Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.

Fortified by David Vincent Smith

There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me

you'll need the skills to siege a castle,

use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps

I'll let you know my name.

There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.

My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.

(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)

1 raamat, 1 film, 1 spinatipirukas

...
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.

Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....

pole blogiteema

Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.

Heia!

Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:

Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"

Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D

It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain

Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.

Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...

Ajurünnak
(ETV2 kell 17.00) 1

(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.

Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.

& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)

"Kriitikud on juhtinud tähelepanu, et tõenäosus terroriaktis surma saada on maailmas keskmiselt väga väike, umbes sama väike kui endale kogemata pastakaga ninna lüüa ja palju väiksem kui basseini ära uppuda. Ometi on terroristlik agenda see, mida meediat jälgides võiks pidada teisele poole mineku peamiseks põhjuseks või vähemalt valdavaks ohuks meie heaolule.

Võitlus terrorismi vastu võtab ka reaalsuses märksa suuremaid ressursse kui võitlus palju suuremate, kuid vaiksemalt levivate surmapõhjustega ning inimesed on valmis loobuma oma vabadustest, kaasa arvatud vabadusest mitte tunda turvatöötaja kätt vales kohas – kõik selle nimel, et moes olevat ohtu vältida. Nii suur on selle suhtumise jõud, et maailma võimsaim riik on terrorismi ja sellega võitluse agenda tõttu täna muutunud tundmatuseni ja samal ajal vajumas kreeni kõigi teiste lahendamata põhjuste ripneva korba all.

Silmapilk, silmi pilgutamata

Veel kaks kildu luuletõlketelgist, mida Carolina Pihelgas ja Hasso Krull Uue Maailma festivalil 3. sept pidasid

Blink

I will overcome you, sky
Face to face eye to eye
I will outstare you

Are you looking at me?
I said are you looking at me?

Your eye, too huge, is busy
with shifting clouds, jet trails,
light and shifting birds at night

I am still looking at you. You
are still looking at everything

Except for me
Except for me
.
.
.
Silmapilgutus

Ma saan sinust jagu, taevas
Näost näkku, silmast silma
Ma vaatan sust kauem

Kas sa vaatad mind?
Ma küsisin, kas sa vaatad mind?

Su silm, hiiglaslik, on ametis
muutlike pilvede, lennukiradade
ja öösiti kergelt tõusvate lindudega

Ma ikka veel vaatan sind. Sa
vaatad ikka veel kõike

Peale minu
Peale minu

Kurradima imeline

Eile-täna on hästi tore olnud,

esimene koolipäev (jube sõnapaar) oli tegelikult hästi tore ja julgustandev,
tänu meie suurepärastele õpetajatele ja mõnusalt humanitaarsele tunniplaanile (põhiliselt ajalugu, kirjandus ja keeled, imearmas). Sellele järgnev öö väga huvitav, kuna ma polegi varem kuuest õhtul kaheni hommikul maganud ja siis kuuest hommikul jälle magama läinud. Täna aga jõudsin kella üheks Uue Maailma Festivalile luuletõlketelki ja sai seal vahelduva eduga ikka edasi-tagasi käidud (tore luuletuste valik oli ja Imelise Aia kohvikus on imeline kohvikeeks). Hambad plagisesid, aga ette lugeda oli ka tegelikult tore, mikrofoni, aga ma ei taha pikalt kirjutada. Kõike ei saa kirjutada ja kõike ei taha. Aga oli tore ja kurradiselt mõtlemavõttev ka. Oleks klišee küsida, miks elu on ebaaus, aga kes seda ei küsiks, eks. Tempus fugit

Minu prantuse keelest tõlgitud luuletus:

Art poétique (J. Roubaud)

Ma olen unustanud, millest luuletus rääkis.
Ma teadsin, millest luuletus rääkis,
aga olen unustanud.
Luuletus rääkis sellest, aga selle,
millest luuletus rääkis, olen ma unustanud.
Luuletus rääkis sellest, kas luuletus
rääkis sellest? Kui luuletus sellest rääkis,
olen selle unustanud.
Võib-olla, teadmata, millest luuletus rääkis,
luuletust lugedes, (kui ma luuletust
lugesin), olin juba unustanud.
Nüüd, luuletust lugedes, ei tea ma,
kas loen seda luuletust,
sest olen unustanud,
millest luuletus rääkis.
Seepärast ei ole see, millest luuletus räägib
enam see, millest luuletus tegelikult rääkis.
Ja ma olen unustanud

Random facts:

(Suvalised faktid, aga random on nii armas sõna, ilmselt tänu mu varasele obsessionile Amberi printsidega, kes polnud keegi eriti printslikud ja kellest Random tundus mulle kõige normaalsema tavalise inimesena- mängis trumme, sõi, jõi ja laaberdas, armastas pokkerit ja lennukiga sõita. Või oli see õhupalliga? Ning ülejäänud aja oli päris mõistlik inimene)

Islandi pindala on 103 125 km^{2
Seal elab} 318 800 inimest

See on 81 200 vähem kui Tallinnas

Pärast vanglakülastust (mida ma ei kahetse, see oli elamus omaette) ja india toidu manustamist (there's always room for rice) jõudsin Vabaduse väljakule HU? kontserdile ja omaalgatuslikule tuleshow'le. Leslie da Bass, tänan sind HU?-le laulude kirjutamise eest. Üks väheseid eesti popartiste (võib nii öelda?), keda ma austan. Mulle need laulud meeldivad. No päriselt...

Tekkis isu Fast Show üle vaadata
Mu Brilliant!idel puudub piisav entusiasm

Tuul tule taeva

Eila ööse (1 minut üleeilsest puudu) olevat olnud suur äike. Minu toas oli akane pärani ja üksi juuksekarv ka ei liikunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus

Käisin katusekinos Banksy filmi vaatamas ja tundus, et taevas kukub pähe ja kajakad põlevad. Kirjutasin märkmikku- õhk lõhnab nagu merrekukkunud tähed. Kössitasin üksi nagu viimane pirukas ja kaamera kõikumisest tekkis peaaegu merehaigus, kuigi filmi enese üle ei kurda.

.
.
.

Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.

Seal keskel on boksid näha ja sissepääs on kusagil seal kolmnurgas, kuigi kuidagi õnnestus meil ka merevaatega tubadesse pääseda.Haigla oli ühes ümmarguses otsas vist, sees puudus suunataju täielikult, lihtsalt pikad sirged koridorid, kahel pool uksed. Pildilt võib näha, kui pikad need olla võivad.

Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.

Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god

jätkan tänase päeva lainel teises postituses

Kõherohelus

Las lohed laulda

Täna on olnud Suure Jalutamise päev (poole kolmest kaheksani?)

Linn on vaikne nagu valaskala kõht, kuna kogu rahvastik näis olevat läbi seinapragude ranna äärde imbunud, kus see-eest käis suur trall. Angaaride juures on mereäär tõesti ilusaks tehtud, ma polnud seal varem kunagi käinud, alles eile õhtul Helena Tulve kontsertil ja täna laevu vaatamas. Nägin punaste purjedega paati, aga seda võib väita veel oma paartuhat inimest. A pity. Kaide peal on uhke patseerida, kui vähem inimesi on. Suurel tõllul on punane sisikond.

Kotttoolides kontsertit veeta on muide ka päris mõnus, seda tahaks teine kordki teha- kuidas muidu saaks muusikat pikutades kuulata. Just so you know, mind tabab kontseritel sageli salapärane tung lava ette pikali heita (vastandina tantsima tõttamisele), aga kusagil Krahli põrandal oleks seda vast kummaline teha. Tolmune ka, kuigi ma ei pane pahaks. Oijah, kuigi vahel ikka väga väga tahaks. Angaaril on ilus lagi, kuigi seal on mõned juhtmejupid. Vaatasin neid ja tabas igatsus mõnest haarata ja taevasse ronida. Taevasse kui atmosfääri; kui Taevas olemas on, siis sinna ma siiski ronida ei tahaks. Jaaah... Kummaline on paljude inimeste keskel olla, väga väga väsitav. Kuidagi. Aga Ewerti ja lohede kontsert oli hea. Oli... wish I'd had a chance to hear them before. Eks me kõik soovi paljut.
Praegu ma sooviksin magada, see on ainuke neist täidetavate killast

Juba mitu mitu päeva tahaks midagi kirjutada, aga arvutisse, ja õhtuks on pea liiga väsinud,
praegu näiteks ei suuda ma viieks minutikski keskenduda.

Vahel jääb kogemata midagi ingliskeelset sisse,
moodustades selliseid huvitavaid kombinatsioone:

- Kuule, kas tohib selle maja kohta midagi küsida?
- Sure!
(lisa õudusfilmimuusika ja kohutav korin või midagi muud sarnast)

Kuna mu aju ei tööta, siis esmamuljed soola-kontseritilt as read from my notebook
See ei ole luuletus, muide, vähemalt mitte sellena mõeldud. Lihtsalt märkmed.
Paigutus on nagu originaalil. Sirgelt lehe täis kirjutamine is soooo last year
või minu jaoks never, pole minu kruus, minu meepott, minu kapsas

I should sleep here
under the concrete domes
taamal klaasseina taga
loojub päike ent ümarkatuse all läheb pimedaks
jahekarglaseks, kampsik ent soojendab,
selja all padi ja kohal on
piiritletud õhk
Varem laulsid linnud
ja autod vaheldumisi.
Mind sihib allveelaeva nokk

Taevas on helendavsinkjas
lamp põleb veel

Haarata köis ja ronida üles

15 tundi kirjandust

--- Kirjandusfestival sai läbi (ammu), tahaks midagi märkida, aga mida? Mõtlesin, et läheneks loovamalt. Ma nagunii kõigest ja kõigist kirjutada ei jaksaks, ei tahaks, ei sooviks. Oma märkmeid ei avalikusta, ent avastasin, et märkisin pea poolte esinejate puhul midagi nende hääle kohta. Ja tegin sellest komplekti. Et oleks ühtlust, sinatan kõiki, see ei tähenda kellegi puhul neist mingit isiklikku tutvust. Oma märkmikus võib ikka otse "sina" kirjutada, eks. Kirjanike hääled :D Läbisegi ja igasugused--- kokku sai 15 h kirjandusüritusi nelja päeva sees---

Susisev „s“, ent lõbus ja natuke ninakas, natuke ninahääl, natuke helisev „r“, kuid milline elevus, päike\ ilus hääl, kui sa räägid, kuigi see pole luuleline, ehk eluline ja mitte sugugi liialdatud. Rõhud ei ole võõristavad. Sõnu ei olegi vaja kuulata. Huvitav, on see hea? Või eelistaksid sa, et ma kuulan su luulet?\Kena hääl: rahulik, südamlik ja seda tahaks igavesti rääkimas kuulda, rauge, kauge\ Sa kõlad, nagu otsiksid sa oma pika hobusesabaga Rodolphe´i, madame Bovary- maneeris, mitte iseloomus, või mis sa arvad?\ Tundud nii sõbralik. Kõlav\ Hääl nagu habe\Hääbuv hahetav hääl\Kes võis teada, et ka sõna „maa“ saab põristada?\ Selles on läheduse hingust, vanaemavari\ Sulgi on selge hääl\ Suitsuhägune, mitte sigaretisuitsu, vaid tare või sauna\ Hääl nagu tukk. Hääl nagu tõrvapapp. Vaesed laelauad ja katuseplekid\ Kiire kaheksakõlaline hääl, whatever it means\ Tahmane. Tuhane häälekõla. Hall nagu tolm – varjundid on selleski halluse all\ Muigav hääl. Kõrvuni hääl. Muigvel kõrvad ja soni\ Kirbe, rõhk üle silbi- akseptaabel or not?\ Kahehäälne\ Kuiv pisut, õige pisut tüdinudki. No võib-olla pisut rohkem kui pisut. Võib-olla kohe väga. Kes tahakski iga päev uutele samadele küsimustele vastata\ Uniselt, väsinult\ Hääl nagu puuhalud, mitte puised vaid söestuvad\ Sinu hääle ja su välimuse ning luule vahel on kummaline ebakõla. See ajab mulle kananaha selga ja soovi kõrvad sulgeda, soovi olla selleks ajaks kurt või näha su sõnu õhus su pea kohal. Või näha subtiitreid\ Sul on hääl nagu kulu, nagu hein- soe, pisut tolmunud, natuke torkiv ja healõhnaline\ Nagu see veeelukas-käsn, meresoolast kare ning täis tervete merede mälestusi.

Color Dolor

Mu uusim lemmikbänd! Täiuslik!!!
Soome bänd, Ahmatova sõnad ja maailma kõige kaunimad inimesed!
Hüüumärgid ei suuda mu rõõmu väljendada

Kultuuriteed? Rohelist või musta?

And that's not all!
hüüda valju võltsi rõõmsameelsusega.

Eips,
minu rõõmsameelsus ei ole võlts.
On kevad! soe ja lõputu kevad!
Ja mina olen alailma elevil. Oma lemmikolekus.

Nädalavahetusel käisin kultuurikilomeetrit kaemas, kuna sellest viimasel ajal nii palju juttu on, siis mõtlesin, et kirjutan ka. Vahel võib ju ka moega kaasa minna. Minu kübar seda nagunii ei teinud, aga ma armastan seda kogu selle villases ilus. Oh, the looks it won me :)

Tegelikult on kultuurikilomeeter täitsa kena, kuigi ma saan aru, et see algab hoopis teisel pool linnahalli (sinna linnahalli-alusesse tunnelisse, kus ma lapsena tõukerattaga üles-alla sõitsin, tuleb mingi laekaunistus-võrk-värk). Kultuurikatel on kuidagi tükeldunud, ent sama võimas kui alati. Kõrvalhooned on aga sama räämas kui alati. Kusagil seal rägastikus peidab end Katla aed, ent kuna teeviitasid pole (või kui on, siis kusagil veidras kohas. Taevas näiteks.), ei õnnestunud mul seda leida. Samas oli tegu isegi kergendusega- olen paar nädalat lubanud sinna vabatahtlikuks minna, ent kuna kuupäevi kogu aeg tõstetakse ja nüüd mul juba kirjandusfestival ja eksamiõpe peale tulevad, pole veel kordagi jõudnud. Ja ma tõesti tõesti tahtsin minna. Tahan. Ehitada luua rohida istutada.
Igatahes eksponeerivad seinad mõnd seninägemata stencilit, teeäärtes õilmitsevad valged lõosilmad ehk meelespead läbisegi võilillede ja muu rohelusega. Tee ise on kena, ei tolmanud antud hetkel sugugi. Mõnus jalutamiseks ja rattasõiduks.
Paraku suurt muud seal aga pole. Kultuuri, see tähendab. Peamiselt eri lagunemisastmetes tööstusarhitektuur ning võsa, paar huvitavat tagatreppi, mille käidavust ma proovida ei viitsinud. Patarei muidugi jääb teeveerde, on ka avatud, ning Kopli surnuaia park on imemõnus koht vaikeluks, aga muu kultuur varjas end kusagil nurga taga. See-eest kalasadama veekogu oli väga ilus, seal oli isegi paar laevukest ja merel paistsid jahid, hulga inimesi pidas eri servade varjus piknikku (jah piknikku, mitte joomingut!) ja olla oli hea soe ja mõnus. Vaade ka kena. Ainult see roosakas nurgamaja seal, millest ma kunagi üht kunstiülesannet tahtsin teha, on endiselt nukkertrööstitu. Mulle see maja kohutavalt meeldib, kurb teda tühjalt näha.
Tegelikult ei kurda ma aga sugugi, küllap suve edenedes muudki projektid tee ääres ellu viiakse ja see tee on ikka tore. Mõtle, saab jalutada ja puha. Kindlasti seda väärt, aga praegu võiks seda teise nime all reklaamida. Veel.

Before:

After:

pikaldane vaikus

Igasugu asju on, millest tahaks kirjutada, aga. Imelik oleks kõike ühte posti kokku käkerdada. So here be last week

Reedel käisin Kumu ööl. See see saladus oli, mida ma ennatlikus ülemeelikuses ei raatsinud kirja panna ja sõnas sõnuda. Mine võta sabast, äkki tuleb veel kiri, et sry, me ikka ei vaja sinu abi. Ma nimelt käisin seal tööl, auditooriumi ukse kõrval inimestele sisendamas, et joogiga sellele kontserdile ei pääse (mujale pääses, kui huvitab). Õnneks toetas mind mitu teist tublit (ja valjemahäälset) inimest ja veenva olekuga turvamees. Kõik toredad inimesed. Väga lahe oli alguses enne külastajaid sisse saada, kuigi see ei nõudnud mingit vaeva, oleks võinud niisamagi sisse marssida, särk seljas, ja soundcheck'e kuulata. Paraku ma muidu eriti bände ei kuulnudki, kui vahepeal jooksin korra teise saali uksele. Väljasõit rohelisse oli tore (sa igavene pinginaaber, järgmine kord ei hakka pirtsutama, kui ma sind kontserdile kutsun :D) ja Thus:Owls ka, kuigi seda elamust vähendas oluliselt fakt, et ma pidin üpris kangekaelseid inimesi sundima ukse eest lahkuma, et kõik käima mahuks ja seejuures vaidlema purjus poissmehega, kes väitis, et nüüd, kus ta mind siin üleval näinud on, ei lähe ta mitte mingil juhul allapoole. Noh, õnneks ta kadus kontserdi lõppedes kuhugi segadusse. Pärast kolme tundi tööd olin nii kurnatud, et muusikast suurt ei hoolinud, DJ Andrew Hungi lava ees tõesti hoogsalt tantsivaid inimesi oli hulga lõbusam jälgida ja ülejäänud kolm tundi kadusid nõiaväel kuhugi külmetamisse, redutamisse ja istumisse. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Mouse on Mars tundus ka päris huvitav ja nii kõva, et läks otse läbi jalataldade ja võttis südame värisema. Aga me seisime ka kõlari ees. That might have been the problem.

Thus:Owls, the fields of Norway. Parim lugu, mis ma youtube'st leidsin.

Tühja kõhuga ei saa krabistada

Käisin puhtast uudishimust, kas etendus on huvitavam kui raamat, mis mind isiklikult just ei vaimustanud (kuigi ka puhas piin ei olnud. Selline talutavalt leige lugemiskogemus pigem), vaatamas Von Krahli etendust Flaubert'i Madame Bovary ainetel. Etendus oli umbes 50 korda kiirem, kontsentreeritum ja tõsi, karikatuuristatud (karikeeritud? karikatuuritud?). Aga palju lõbusam (suurema osa ajast), kui raamat minu jaoks oli. Seejuures päris palju läks ju täppi ka, kui Emma Bovary lavale astus, oli küll esimene mõte, et niimoodi ma teda ette kujutasingi. Olemas oli ka, vähemalt minu jaoks, teatav sarnasus filmi-Bovaryga. Filmi nimelt käisime ka klassiga vaatamas ja kuigi mulle peategelane näitlejana meeldis ja filmil otseselt midagi viga polnud, oli see üks pikemaid ja kurnavamaid filme, mida ma jälgima olen pidanud. Sel oli mingisugune tagantjärele avalduv võlu, aga esialgu oli pigem rõõm, et läbi sai. Etendus oli lõbus stiilis

Emma: "Sa oled luuletaja!? Miks sa siis posti vead? Miks su sulg ei krabise?!!"
Léon: "Sulg ja paber maksavad raha. Kuidagi peab ju leiba teenima. Tühja kõhuga ei saa krabistada."
Emma: "Aga leiba on ju igal pool."
Haarab kandikult leiva ja topib vaesele poisile pihku.

Peale selle meeldis mulle kava, Rodolphe'i hobusesaba meenutas mulle Maleva foogti (täpsemalt stseeni temast küüntest särgis tantsimas. Või õelalt irvamas, nagu tal kombeks.), pankrotiamet linoleumi kokku rullimas ning psühholoogi väited tekitasid minus küsimuse, kumb on suurem illusioon ja ebareaalsus- Emma kujuteldav romantiline maailm või "tavalise, normaalse inimese" poodides uue kauba vaatamine. Mulle tunduvad mõlemad ühtviisi võõrad. Aga samas, kes ütleb, milline elu olema peaks, millel täpselt mõtet on? Mina ei jaksa ega soovigi ennast sellele küsimusele täielikult kulutada...

Kuulake pigem Neubauteni Youme&Meyou'd
Sõnad on youtube's video all või nt siin

Youme knows what Meyou wants
Meyou knows what Youme wants
and it's granted
They defend each other against the past
if the future isn't bright at least it's colorful
so burn the ship come spring

Noobel Nobel

Mis? Mitu viimast nädalat on olnud täis tihedat tegutsemist, kui mitte füüsiliselt, siis mõtetes. (Üle)Eile näiteks sai Herta Müllerit, Nobeli laureaati, kuulamas ja klassiga la Traviatat vaatamas käidud.

Miks? Kuna Herta Müllerit kuulates tikkus igasugu mõtteid pähe, nagu kärbseid, tahaks mõned neist kirja panna, isegi kui see tuleb kokku lapsik, nagu mul tunne on.

Kes? Herta Müller, Viivi Luik, Eesti ajaloolane (nime ma ei mäleta), Intervjueerija (sama probleem)

Ja vormiliselt? teeks seekord nimekirjana, nagu nad märkmikusse said.

- Kes oli süüdi?
Küsimus, mis mind alati südamepõhjani hämmastab. Sest kui paljudel tegudel on süüdlased, siis paljusid võib lahata kas või mitu eluiga ainult selleks, et jõuda järeldusele, et süü, kui see üldse kusagil on, sai rajatud nii ammu, et selle edasisi jälgi on võimatu kätte leida, saati tabada. Süü, pealgi, võib olla niivõrd pelglik loomake, et aja teist tikutulega taga, või nii kohutav elukas, et varjutab maailmad. Mina ei tahaks teda otsida.
Aga kui ma selliseid süütegusid oleksin taluma pidanud? Jumal seda teab...
(Jutus ütles keegi, et see on osa ajaloo kui teaduse uurimistööst. Et kes ikkagi süüdi oli.)

- Kuidas mineviku taaka võimalikult vähe tulevikku kaasa võtta, selles on küsimus.
Minu põlvkonnast on see nii kaugele jäänud, samas ikkagi nii ligidal. Mind ei kummita minevik, aga ometi veel vanavanemad mäletavad seda. Mäletavad hirmu. Ja mina ei või seda mõista, sest minust on hirm, sedasorti hirm, nii kaugel. Ainult nende mälestustest võib see minu omadesse kanduda.

- "Miks sa kirjutad niimoodi?"
"Ma kirjutaks teisiti, kui oskaks. Ma kas teen seda, mida oskan, või loobun üldse."
Nii ta ütles.

- Poeetilised sõnad ei tule vaid kirjanikelt, need on ka igapäevakeeles.
Nt. kraana küljes on luigekael... tehnika kaunis sõnavara.

- "Igas keeles nähakse maailma erinevalt. On oma nägevus ja oma seisukoht."
Nt. saksa keeles on maikelluke, aga bulgaaria või rumeenia (mul lähevad need alati segi) keeles väike pisar.

- Kuulan, kuidas Herta Müller räägib hirmust ja valust ja teda tõlgib kõrvaklappides keegi niivõrd hirmunud tõlk, et mul lähevad hambad risti. Tema hirm on palju lähem ja kajab kõrvades, põrkub. See võtab sisemuse vilisema ja tekitab mingisuguse eriti piinava tunde. Kuuled, kuidas üks räägib rahulikult, harjunult, küllap on seda juba palju tehtud ka, teine aga tõlgib, ajades sõnu sassi, kogeledes, kuuled, kuidas hääletoon läheb samasuguseks nagu endal, kui esimese hooga klassi ette ettekannet esitama minna. Juba tekib vaikne paanikanoot...

- "Keele läbi konstrueerime kirjandusse ilu."
See lause on ka väga ilus asi, mida öelda.

- Sõna "Näljaingel" oli vajalik, et end nälja eest kaitsta. Luua sellest isiklik vaenlane, kes sööb mu elu.
Kas n-ö isikliku vaenlase vastu on lihtsam seista, kui mingi umbmäärasuse? Mees, kellega koos esialgu pidi raamat sündima, olevat ka päriselt vangilaagris mõelnud näljainglitest, kes neid saadavad. Ja et kui keegi sureb, läheb tema näljaingel uue inimese juurde. Üht näljainglit on võimalik toita, aga mitut mitte.

- intervjueerija ajaloolaselt: "Kas selle maailma vägevad räägivad kirjandusest? Kuidas kirjandus mõjutab ajalugu?" ajaloolane: "Tavaliselt ma pole juures, kui selle maailma vägevad räägivad."
Vist üks ainukesi naerukohti...

- "Ajalookirjandus ja ilukirjandus ei saa teineteiseta"
Juba varem tõstatus küsimus ajaloost kui kuivast teadusest vs ilukirjandusest, indiviidi kogemused. Mille peale ajaloolane ütles, et ajaloolased peavad ka ilukirjandust lugema. See oli väga südamlik.

Põhiprobleem? Just siis, kui läks väga huvitavaks (enne oli ka huvitav muidugi, avastasin näiteks, et saksa ja eesti keelt paralleelselt kuulates ja vaadates saab suurest osast täiesti aru. Mingi müstika, kuna tean peast saksa keeles vaid paari sõna.) Aga just siis, kui läks kohe väga väga huvitavaks, sai üritus läbi. Kui mul poleks poole tunni pärast ooper hakanud, oleksin rohkemgi nurisenud.

mis on rõõm, mis on hing?

Heips!

Nädal on tõepoolest jätkunud vastavalt ootustele, võiks öelda, et väga kirjandusliku vürtsiseguga: Reedel õnnestus unesegasena Cabaret Rhizome'is Helsingi luuleõhtul käia ja peaaegu magama jääda, kuna olin Lermontovi osava mõjutuse pärast vähese ööunega. Aga läbi sain! Lermontovi, see tähendab. Ja olin täiesti ebaprofessionaalselt üllatunud, et "Meie aja kangelane" mulle tegelikult väga meeldis. Nädalavahetus oli ka meeldiv ja meeleolukas, esmaspäev niisamuti, teisipäeval, üleeile, käisin üle vääääääga pika aja Apollo kirjandusklubis. Umbes eelmisest kevadest saati pole käinud, aga see tõestab veel kord, et head asjad ununevad kiiremini kui halvad. Ma olin peaaegu unustanud, kui tore seal olla võib, isegi kui ma vaevalt kunagi ühtegi kõnealust teost lugenud olen. Sel korral räägiti Herta Mülleri "Hingamise kiige"-st, mida kõik muudkui kiidavad. Tiiu Relve jutud selle tõlkimisest olid väga südamlikud ja tekitasid minuski päris elavat huvi. Mulle üldse meeldib kuulata, kuidas inimesed raamatutest räägivad, see teeb need lähedasemaks ning antud juhul arvan, et tõlkimise loost oli vähemalt niisama põnevam kuulata kui oleks olnud sisust. Pealegi on tõlkimise problemaatika ja ilu ka mulle päris lähedane teema ning Transilvaania ajalugu tundus ka väga põnev, kuigi õnnetu. Ma ei usu, et ma niipea seda raamatut lugema hakkaksin, aga millalgi kindlasti. Täna käisin aga kirjanike majas Lauri Sommerit ja Mari Kalkunit kuulamas. See oli väga soe ja hingeline õhtu kuidagi, katkendid tema enese ja tema tõlgitud teostest, aeg-ajalt makilt lastud taustaheli, kirjanik Brautigani hääl, seto rahavalaulud, Lauri enese laule nii üksi kui koos Mariga esitatult...

Oeh, et võib ka õnnelik olla

Ja üldse, pean ikka meeles pidama, et alati kui oleks lihtsam enesele "ei" öelda ja käega lüüa, peaks ennast ikka kohale vedama, kui just tõesti väga väsinud pole vms. Nii paljust võib ilma jääda, lihtsalt sest ei viitsi. Üle pingutada muidugi ka ei maksa...

Kool tundub hetkel nii tühine ja ületähtsustatud,
aga no päris õppimata ei saa vist ka jätta.

Lõpetuseks pilt Sofia Schliemannist, Trooja väljakaevaja Schliemanni naisest nn Helena ehetes. Hetkel on mul pooleli just temast ja Trooja väljakaevamisest pajatav Peter Ackroydi teos "The fall of Troy". Selle kõrvale olen sunnitud lappama ka Krawczuki raamatut "Trooja sõda", sest seal on pisut enam kirjeldatud Trooja kuut eri ehitustaset, Ackroydi teos on siiski ilukirjanduslik. Aga haarav. Jätkab kenasti mu antiik-aineliste teoste rida, kuigi pisut teisest ooperist, jutt ei käi siiski Iliasest enesest vaid väljakaevamistest aastasadu hilisemal ajal.

pildi leidsin siit, päris kena arvustus ka seal.

I realized something last night

Armastan, armastan, armastan õhtul soojas mõnusas toolis suure tassi imehea vahuse kakaoga istuda ja head, vähemalt antud hetkesse sobivat, muusikat kuulata. Täiesti imeline. Eriti kui väljas on külm ja pime ja kurk valutab, aga sees on mahe pehme valgus ja mõnus sumin ja kakao on nii tuline, et põsed hakkavad õhetama ja aknast näeb mingeid kümneid inimesi puntras koos seismas ja tõenäoliselt lärmakad olemas ja sees neid vaadata on palju mõnusam kui väljas trügida ja pimestatud olla. Ausalt, käisin vabakalt läbi enne ja kõik need rohelised ja lillad ja sinised prozektorid ajasid mu silmad segi ja pea valutama. Hubane kohvik ja jazz on palju meeldivamad. Väikesed öised jalutuskäigud ülerahvastatud vanalinnas ja hõiked ja jutukõma on ka toredad, aga eriti siis, kui on pärast kuhugile minna, kus ei ole külm ega kärarikas ja kogu maailm tundub võrratult särav ja tuline ja korraga päris ligidal ja mõõtmatult kaugel.

Kirjutasin raamatusse sellised read:
a cup of chocolate, with good-sounding jazz in a friday night might be all I need tonight...
pisut mage, ma tean aga see-eest täiesti tõsi.

virtual reality

Eile käisin siis seda filmi vaatamas. Päris õõvastav kohati ja terve filmi ootasin mingit jõledat lõpplahendust. Aga üllatusin, mis on minu arust küll hea filmi tunnus. Arvasin pool filmi, et tean, milleni see välja jõuab, aga ei teadnudki. Ikka päris päris jube sellegipoolest. Kui video segaseks jääb, siis kokkuvõttes on lugu autistist, keda koolis kohutavalt kiusatakse ja kes näeb maailma kohati nagu oma lemmik-arvutimängu.

No ja et kes ei tea- praegu on Sõpruses Mängu/Filmi nädal...

The most inspiring movie

Kas keegi on näinud filmi "Beautiful losers"?

Reede õhtul näidati seda suurel Vabaduse väljakul võrdlemisi väiksel ekraanil. Vabaduse väljak on mõnus koht istumiseks ja ilmad on ka soojad, aga film, film on võrratu! Sellist inspiratsioonipuhangut nagu sellest filmist pole ma varem tundnud. See oli põnev, eluline, ilus, meeldejääv…  tõeline meistriteos, mis tekitab ülevoolava tahtmise ameerika urgastes graffitit teha ja rulaga sõita ning ilmestab kahjuks veelgi enam tõsiasja, et armsas aedlinnas Tallinnas sellist nähtust nagu tänavakultuur peaaegu pole. Tahaks öelda, et siis oleksi aeg see tekitada, aga ega selle kehvemaid külgi tegelikult tahaks- vägivalda, gänge, uimasteid, ilma milleta ilmselt ka tänavakunstnikke-sodijaid-rulatajaid hulga vähem oleks, mitte, et filmis sellest eriti räägitud oleks. Aga võtkem siis vähemalt headest asjadest eeskuju. Või noh, vaadake lihtsalt filmi!

Tagantjärele võiks öelda, et Vabaduse väljaku rulatajaid on ka täitsa tore vaadata, isegi kui nad erilised trikimeistrid pole. Aga nagu filmiski öeldud, on rulasõit ikka selline kunst, mida tuleb kõvasti harjutada, nii et laske käia, mida selle betoonväljakuga muud ikka peale hakata on. Aeg näitab, et igast üritusteks on see muidugi ka täitsa sobiv ala, aga ei saa ju ometi lasta tal nende vahepeal kasutuseta seista. :)