Emma: "Sa oled luuletaja!? Miks sa siis posti vead? Miks su sulg ei krabise?!!"
Léon: "Sulg ja paber maksavad raha. Kuidagi peab ju leiba teenima. Tühja kõhuga ei saa krabistada."
Emma: "Aga leiba on ju igal pool."
Haarab kandikult leiva ja topib vaesele poisile pihku.
Léon: "Sulg ja paber maksavad raha. Kuidagi peab ju leiba teenima. Tühja kõhuga ei saa krabistada."
Emma: "Aga leiba on ju igal pool."
Haarab kandikult leiva ja topib vaesele poisile pihku.
Peale selle meeldis mulle kava, Rodolphe'i hobusesaba meenutas mulle Maleva foogti (täpsemalt stseeni temast küüntest särgis tantsimas. Või õelalt irvamas, nagu tal kombeks.), pankrotiamet linoleumi kokku rullimas ning psühholoogi väited tekitasid minus küsimuse, kumb on suurem illusioon ja ebareaalsus- Emma kujuteldav romantiline maailm või "tavalise, normaalse inimese" poodides uue kauba vaatamine. Mulle tunduvad mõlemad ühtviisi võõrad. Aga samas, kes ütleb, milline elu olema peaks, millel täpselt mõtet on? Mina ei jaksa ega soovigi ennast sellele küsimusele täielikult kulutada...
Kuulake pigem Neubauteni Youme&Meyou'd
Sõnad on youtube's video all või nt siin
Youme knows what Meyou wants
Meyou knows what Youme wants
and it's granted
They defend each other against the past
if the future isn't bright at least it's colorful
so burn the ship come spring
Sõnad on youtube's video all või nt siin
Youme knows what Meyou wants
Meyou knows what Youme wants
and it's granted
They defend each other against the past
if the future isn't bright at least it's colorful
so burn the ship come spring
No comments:
Post a Comment