Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie.
Kui tore juhus, et vana aastaga sai täis ka mu blogi 200 postitust.
Olen tööl (lõunapausil) ja inimesed käivad ülevalt alla alt üles ja pea kohal. Raske on mitte lugeda, kui sind ümbritsevad raamatud. Diivan on hea.
leidsin ühe hea kirja, mida tahtsin siia panna. Seal kirjade lehel on üldse palju toredat, panen kõrvale blogide listi ka juurde.
Ja veel mulle meeldib see tõsieluline manhwa (kuna see on korea oma, siis olen aru saanud, et see on korea termin, ehk panen täppi). M'tea, ehk kedagi huvitab :D Mulle kuidagi istus küünlaga talveõhtul lugemiseks.
Enam ma tööl pole, seal tegin mustandi,
aga kõik on hea. Igal juhul.
Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub.
Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult.
Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas
tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.
Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.
Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants
Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust
(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?) Midagi pigem eilsest:
Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.
Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiestireaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really." *** "Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.
Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada. Või midagi. Tahaks sellest juba läbi olla. Läbi, mitte üle, rõhutan. Eks näis, mis saab.
Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.
AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA
Hakkasin arvutama ja avastasin, mõtlesin välja, et mu ühed praegused lemmik-, kunagised kõige ebalemmikumad saapad on kuus aastat vanad. Võib olla ka, et viis ja pool. Sellega olen oma positsiooni tarbimisahelas küll pisut õgvendanud, ent loobun oma kohast hea meelega mõnele neist iga minut sündivatest lastest. "Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid," on Huxley "Heas uues ilmas" katseklaasilaste tootmise vabriku juhataja sõnade läbi juba 1931. aastal kirjutanud. Eks ole näha, mis sellest saama hakkab. Ja ma valin "hakkab" sinna täielikult meelega pooltrotsides eesti keele tulevikutust. Oh, seda ilma, natukest. "Õnn pole iialgi majesteetlik" on mul Huxley (prohvetlikust? loodetavasti siiski mitte) raamatust veel välja kirjutatud. Õnnelikus Ameerikas oleks kuueaastased saapad juba Oprah-vääriline teema, kuigi nagu iga äärmusega, on seal ka keskkonnaäärmusi rohkem kui meil. Ja ma pole nende vanusele isegi mõelnud, lihtsalt mugav on. Ja ilus. Ja auke ei ole. Huxley raamatus on aukude parandamine keelatud, et tarbimist-tootmist jätkata. Aga järgmise aasta (ma arvutan neid ikkagi kooliaastates) kavas on just lugeda, veel lugeda ja veel veel lugeda. Ainuke asi, milles saab kindel olla.
Minu tutvustusele kooli seinal kirjutas keegi, et ma oskan lennata. Suur tänu! Ma olen õnnelik isegi kui see ei ole päris nii, päris nii, nagu lugudes (selle eelmisest eelmise lause lõppu ei saa punkti panna, eks ole nii?)
Päikseline kevadtallinn on nii ilus, et tunne on nagu elaks tõelises imelises aedlinnas. Ärkan kell kaksteist ja naabrite seni salajashoitud kukk kireb. Kohe mitu korda kireb ja see on nii armas, et hing pistab peaaegu plehku.
Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.
Üpris palju on teha, aga küll kõik kord tehtud saab ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.
Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.
Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike. Aga ma olen hea meelega pisike :D
ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin, erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.
Ma olen iseendaga rahulolematu, et ma asju ära ei tee. Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu. Aga ükskord saab kõik tehtud saan kõik tehtud teen kõik ära.
Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad. Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.
Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta. Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.
Thor ja üks tema laevukestest
"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"
It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.
Bruce Chatwin "The songlines"
Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.
pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:
Rainer Maria Rilke third sonnet to Orpheus siit ja siit
A god can do it. But will you tell me how a man can enter through the lyre's strings? Our mind is split. And at the shadowed crossing of heart-roads, there is no temple for Apollo.
Song, as you have taught it, is not desire, not wooing any grace that can be achieved; song is reality. Simple, for a god. but when can WE be real? When does he pour
the earth, the stars, into us? Young man, it is not your loving, even if your mouth was forced wide open by your own voice -- learn
to forget that passionate music. It will end. True singing is a different breath, about nothing. A gust inside the god. A wind.
...
A god can do it. How do you expect a man to squeeze on through the lyre and follow? His mind is torn. Where heartways intersect, you won't find any temple to Apollo.
True singing, as you teach it, isn't wanting, not wooing anything that can be won; no, Singing's Being. For the god, not daunting. But when are we? And when will he then turn
into our being all the Earth and Stars? It isn't that you love, child, even if the voice exploded from your mouth - begin
forgetting, that you sang. That disappears. To sing in truth is quite a different breath. A breath of void. A gust in the god. A wind.
Täna tuli küll imelik Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it. PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.
His embrace, a fortress It fuels me And places A skeleton of trust Right beneath us Bone by bone Stone by stone If you ask yourself patiently and carefully: Who is it ? Who is it that never lets you down ? Who is it that gave you back your crown ? And the ornaments are going around Now they're handing it over
Handing it over
Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega, "He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib. Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve. Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks. Et hakkama saab :) Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.
ammukesti pole siin käinud kirjutamas ja ometi põhjusi kirjutada oleks. Kohe palju palju oleks. Ja seda sidekriipsuviga ma enam ei tee.
Tasakaal on paigast ära ja ma ei tea, kas ma jõuan selle tagasi olla. Jah, olla, sest tasakaalu saamiseks peab olema, mediteerimist ma ei harrasta ega joogat, tühja tööd ja vaimunärimist vahel küll, aga see ei aita kodus olla. Aga olla nagu polegi aega, taju jookseb eest ära. Istud, loed ja nagu tuleb tunne, aga siis tee jälle midagi kolmandat ja läinud! See minu enda iseolemine.
Aga küll kõik saab korda, eriti hullu ju midagi pole. Mõned valed sõnad (?), mõned ütlemata sõnad ja mõned sõnad, milles veel päris kindel pole ja mis võivad valel ajal öeldes valeks tõeks juurduda. Ja põhiliselt lihtsalt kuhi kaelas olevaid töölisi kohustusi, millest märkimisväärne osa lähiajal mööduma peaks.
Ma usun küll, et iga väide tugevdab iseennast, kuni sellest metsast enam läbi ei saa.
Aga on a different tune ma muudkui rabelen mingeid töid teha iga päev mitumitu tükki ja saan neid tehtud ka ja saan neid juurde ka. Aga kuna kogemus on väike, siis on raske olla. Ei oska enda ja töö läbikäimist paika panna, ikka jookseb miski ette, miski jääb maha ja jõudu kulub ilmselt rohkem, kui vaja. Aga lõpuks saab kõik ikka kuidagi tehtud.
järgmisena kirjutan luuletusi ja pilte ja elamusi. Täna on sissejuhatus.
"Elukutsete järele on raamatute sõbrad esijoones liht- ja põllutöölised, siis käsitöölised ja ametnikud, kuna talupidajaist ütlema peab proosalise võrdlusega, et enne siga meres põlema läheb, kui tema raamatukogusse sisse astub."
Ja veel: "Kui talumees raamatupoodi läheb, lööb tema enne kolm korda risti ette, kummardab Jeruusalemma ja Meka poole, ja hakkab siis viiekümnesendisest brošüürist kuutkümmet senti maha kauplema."
1932, "Halliste kihelkonna avalik elu aegluubis", Eduard Värav
pidin uurimistöö jaoks lugema. Päris lahe lugemine, Wabariigi-aegne ajakirjandus, aga samad mured. Küll on kirik korrumpeerunud, küll laenu-hoiu ühisuse rahadega mahhineeritud... Neil oli suur majanduskriis ju. Või nagu autor ütleb: saatanlik needus-kolmepalgeline kriis. "Võrratult raskeks muutub maatöölise äraelamise probleem." "Kogu universumi tulundus-organismi tabanud haigused, valud ja pahed kajastuvad ka tänapäeva valdade visalt pulsseeruvas elus."
Tervis on tagasi, aga jaks ei tule pakiga kaasa. Nädalane palavik ja isutus, mille tagajärjel hommikusest pudrukausist õhtul veel kõht liigagi täis oli, on toonud tagajärjeks senitundmatu elamise korra, millega on tunne, et isegi hingan poole kopsuga. Nii aeglaselt kõndinud ma küll veel varem pole. Nüüd tuleb teha taastumiskuur ja siis antibiootikumidest taastumise kuur. Aga hea meel, et kõik nii mõistvalt ja kenasti suhtuvad, vähemalt nii palju, kui ma kodumätta otsast ühendust olen otsinud. Aga varsti jooksen jälle linna mööda ringi, fear you not.
Kui ma alguses haige olin, olin usinus ise. Ma pole tavaliselt pooltki nii usin. Kolm päeva järjest lugesin ühe raamatu päevas. Seda teen vahel muidu ka, tavaliselt Tartus, kui tahan Tartu võrratust ingliskeelse kirjanduse osakonnast võimalikult palju võimalikult käbedasti läbi saada, aga eelmised kolmapäev-neljapäev-reede olin lausa uskumatu, tegin iga päev tööd ka ja seda-teist. Siis sai enne haigust kogutud võhm otsa ja raamatud enam ei tõmmanud. Rohkem visuaalia. Täna hommikul alles lugesin paari tunniga Kristiina Ehini "Viimase monogaamlase" jutustused läbi. Luuletused ei tõmmanud, mulle "Kaitseala" kunagi meeldis, aga nüüd pole enam see.
Aga lugemised olid kõik head. Dubravka Ugrešiću "Baba Yaga laid an egg" on üks müüdisarja raamatutest, mida Päevaleht siinmail ka välja andis ja nüüd Rahva Raamatu laos odavalt pakub, aga erinevalt mõnest eelmisest ei olnud eriti otsekoheselt alusmüüdiga seotud. Mulle ongi need vähem meeldinud, kus alusmüüti liigagi palju sees, aga Margaret Atwoodi "Penelopeia" ja Ali Smithi "Tüdruk kohtab poissi" on mõlemad võrratud ja soojaltsoovitatavad. "Baba yaga laid an egg" oli ka täitsa tore, kui algusest läbi närisin ja kuna tegelikult koosneb ligi kolmandik raamatu mahust "Lühikesest sissejuhatusest babajagaandusesse", siis ka oodatust lühem. Lugu ise oli kahest osast ja toimus autori kodumaal Ida-Euroopas, ühes osas läks noor naine oma vana ema asemel sünnilinna ja teises olid kolm väga vana naist, Kukla, Pupa ja Beba hotellis-SPAs. See teine lugu meeldis mulle rohkem, hargnedes kohati natuke kriminullilikult eri tegelaste kaudu. On kolm vana naist ja siis hakkavad selguma nende lood ja lahedad mõtteavaldused ja milline juhuste rida nad kõik sinna on viinud ja sealt edasi viib. Kõik väga lahedate iseloomudega. Autor oligi mõnes mõttes kirjutanud vanadest naistest kui muinasjutu-nõidadest, kellele tänapäeva ilule orienteeritud maailmas kohta pole. Samas oli palju juttu ka mälust ja inimeste tundmisest: "It is the brutal truth that what we know about other people could be contained in an insultingly small package." Ja seda ka ja eriti kõige lähemate inimeste puhul. Tundsin seda just hiljuti omal nahal.
Anna Northi "America Pacifica" on üldistatult postmaailmalõpu-noortekas, kus tänapäevane maailm on juba lõppenud (nagu "Näljamängudes" ja "Ilusates" ja "Deliriumis" ja hulgas teistes) ja mingisugune uus süsteem püsti pandud ning nüüd on sellega jama. Aga tavalisest valemist tuleb maha arvata igasugused romantilised liinid ja lisada rohkem ühiskonnaelu kirjeldust ja kriitikat. Maailmalõpp on selles raamatus saabunud Jääaja näol, mis on katnud kogu Põhja-Ameerika liustikuga, nii et ellujääjad on põgenenud Mehhikosse (mis neist seal sai, ei ole teada) ja kruiisilaevadega Vaikse ookeani saarele, kuhu saare diktaatorlik president on üritanud endist Ameerika kultuuri taasrajada. Aga põgenikke tuleb oodatust rohkem, süsteem on korrumpeerunud ja nüüd valitseb saarel suur klassivahe, misläbi teatud minimaalne hulk inimesi naudib kliimasüsteeme ja päris liha, ülejäänud aga võitlevad ülerahvastatusega, näljaga, tööpuudusega, lihtsalt igapidise kaosega. Söövad töödeldud millimallikaid. Elavad vetikapapist majades. Selle kõige keskel elab enam-vähem talutavat elu 19-aastane Darcy, kes isegi ei mõtle võimudele ega ühiskonnakorrale, kuni ta ema järsku kaob. Neiu sööstab ainsat pereliiget otsima, koperdab tõele saareriigi rajamisest ja korruptsioonile ja satub pooljuhuslikult kokku ühekäelise Anselmiga, kes tahab suuri tegusid teha. Armastust ei tule, Anselmi revolutsioon ei lahenda midagi ja küsimus, kas jääajaga oleks olnud paremaid viise tegeleda, jääb neiut niivõrd vaevama, et tegevus jätkub seniilmumata teises osas. Aga iseenesest pole paha ja erineb neist romantilistest. Paneb rohkem tuleviku maailmale mõtlema.
Ainuke facepalm-moment tekkis ameeriklanna kliimakirjelduses: "Back when we'd been allowed outside sometimes, we'd learned that with every ten-degree drop, the cold became a new kind of thing. Zero is when it got bitter. At minus ten you felt the danger of it, like when you're very sick with a fever and your body feels like it's teetering somehow even when you're lying down. Minus twenty we'd felt only a handful of times- when it got down that low every day they started locking the doors- but it was almost exciting."
Kui meie siin -20 kraadiga toast välja ei läheks, peaks peaaegu iga talv mõnusad pikad külmapühad võtma. Aga mulle meeldib, kui külm on, märg on palju hullem.
Kristiina Ehini "Viimane monogaamlane" (tahan mongollane kogu aeg kirjutada) on ka päris tore, aga pole päris mulle istuv stiil. Sellest siinkohal ei jutusta.
Ma kirjutan lõpuks, sest ma olen haige ja minu sees on kuiva tee maitseline surin ja ma kirjutan valu endast välja. Mu randmed valutavad, see on huvitav kõrvalefekt. Olen lugenud ja lugenud, sest lehekülghaaval loenduvad minutid ja kõik, mis mu elu juhatas, on järsku tühine sipelgas klaaspurgis. Seda peaks ta muidugi olema. Kahetunnitöö tegemiseks kulus viis ja ma ei saanud isegi aru. Iraani muusika on kodune, ka minu sees on kitarr. Ega midagi hullu pole. Aga kõik need kuustuhat tööd, mis alles üleeile iga päeva mõtteks olid ja kummituseks on järsku teisel pool akent lume käes ja mina magan kolme teki all voodis ning ei näe und. Üks kord, kui mul gripp oli, nägin ma unes kõike seda, mida ma päeval näinud olin, Midsomeri mõrvu ja igasugu saateid ja muud sarnast. Praegu mul ei ole ei grippi ega unenägusid. Võiks magada, aga ei taha veel. Kuigi mul on palavik, olid mu käed pool päeva külmad või võib-olla lihtsalt jahedamad kui ülejäänud mina. Mõni nädal tagasi olid mu käed kogu aeg nii külmad, et vastu põski pannes tundus, et ka põsed külmuvad ära ja mu luud on jääst. Õnneks ei sulanud nad ära. Ei, ma ei soni, ma lihtsalt kirjutan, sest midagi pean ma kirjutama ja see võib samahästi selline lamp tekst olla.
Lugesin lõpuks läbi juba kevadel poolelijäänud Herta Mülleri "Hingamise kiige", pisut julm haiguselugemiseks, aga seda ei tajunud üldse. Mõtlen nende sugulaste peale, keda ma otsin ja uurin ja et miks ma seda üldse teen ja miks see mind rõõmustab ja et ma ei taha olla Kivirähki "Vombati" hull suguvõsauurija. Kuigi ostsin selle näidendi teksti hoopis teisel põhjusel. Mõtlen, mida homme süüa, väga raske on üldse toidule mõelda. Veel raskem on kujutleda Herta kirjeldatud sunnitöölaagrielu, kus igaühel on isiklik näljaingel. Ega eriti ei kujutlegi, nii et võib-olla oli lugemine mahavisatud vaev ja peab seda teine kord uuesti alustama.
Nagu ikka on mul puududes kahju, et ma koolis pole. Ma ei tea miks. Päev kulgeb ja kulgeb ja kulgeb ja kuigi temaga on palju peale hakata, ei ole ka. Sama, mis suvevaheajal linnas olles. Igast keeratud lehest, igast tassitäiest veest saab täidetud ülesanne, mida päeva nimekirja kirjutada.
Mul on lihtsalt nii palju vaja korraga teha, et ei jaksa siia kirjutada, kuigi tahaks juba pikemat aega.
Pidage veel vastu (ja mina ka, mina ka. Küll pean. Küll praen just kirjutasin :D) Kui ma mõnegi asja oma seljakoormast maha saan kanda, jõuan ehk siiani.
Sellise külmaga sall ümber kaela hoiab pead püsti. See on lihtsalt nii mitu tiiru ümber kaela. Aga ühe küünlaga kütab toa ära küll. Külma vastu pole mul midagi, seni kui on võimalust vahepeal käsi soojendada. Või varbaid. Pealegi, -30 pole veel kukkunud. Jääme ootama :) Tallinna see nagunii ei tule, mereline kliima ja kõik see värk.
Täna on sädeme ja leegi nimepäev
Yuuiti Miyakawa pilt need on kõik vapustavad, kuigi netis pole eriti hea kvaliteet
When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is. It isn't a hiding place. It is a finding place.
Jõudsin võib-olla oma värinatekitajatele jälile. Mul on ühes toas pesunöörile postkaardid riputatud ja kui vaikne olla, klõbisevad need vastamisi ja tantsivad õhuliikumises. Huvitav efekt. Loen viie lehe kaupa raamatuid, elan kahe kampsuni sees, kuigi sooja on 20 kraadi. Ingveritee on imelik. Kibekas. Kolm raamatut korraga, kolm lehekülge lahti, kolm tassitäit külma teed. Kas teadsite, et tolmuimeja rikub wifit- naabrid imevad tolmu, wifi ei tööta. Jah, ma kuulen, kui naabrid tolmu imevad. Täna nagiseb neil üks põrandaplaat.
Plaksudes kui vibunöör sureb kala, kes vee seest veeti, suutmata kugistada planeeti õhust ja särast
Élouard
vabandust, seekord napib mu tükil ülesehitust napib laadi, ma ei tea, on seda näha, ent tavaliselt on mul päris selge, mis sorti asjad kokku panna. Ma üritasin. Eks ülehomme saan teada. Bear with it, my dears. Kunagi tegin ma endast sellise pildi nagu seal ülal.
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
Rainer Maria Rilke
Silvia Ji "Marigold"
Autor: Kazuhiko Ifuku
