An overjoyed ant if correctly spelled

VÄGA PIKK POSTITUS SEST KEVAD ON KÄES JA NII ON

Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad.
Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.

Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta.
Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.

Thor ja üks tema laevukestest

"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"

It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.

Bruce Chatwin "The songlines"

Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.

pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:

Rainer Maria Rilke
third sonnet to Orpheus
siit ja siit

A god can do it. But will you tell me how
a man can enter through the lyre's strings?
Our mind is split. And at the shadowed crossing
of heart-roads, there is no temple for Apollo.

Song, as you have taught it, is not desire,
not wooing any grace that can be achieved;
song is reality. Simple, for a god.
but when can WE be real? When does he pour

the earth, the stars, into us? Young man,
it is not your loving, even if your mouth
was forced wide open by your own voice -- learn

to forget that passionate music. It will end.
True singing is a different breath,
about nothing. A gust inside the god. A wind.

...

A god can do it. How do you expect
a man to squeeze on through the lyre and follow?
His mind is torn. Where heartways intersect,
you won't find any temple to Apollo.

True singing, as you teach it, isn't wanting,
not wooing anything that can be won;
no, Singing's Being. For the god, not daunting.
But when are we? And when will he then turn

into our being all the Earth and Stars?
It isn't that you love, child, even if
the voice exploded from your mouth - begin

forgetting, that you sang. That disappears.
To sing in truth is quite a different breath.
A breath of void. A gust in the god. A wind.

Täna tuli küll imelik
Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it.
PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.

Nüüd on Cave'i Orfeuse-laul veel puudu.