Ent Muumitroll ei suutnud unustada kõige kohutavamat - seda, et päike enam üldse ei tõusnud. See oli tõesti tõsi: hommikul läks ainult natuke valgemaks ning hall hämarik vajus jälle aegamööda pikaks talveööks, kuid päike ei näidanud end kunagi. Ta oli lihtsalt kadunud, võib-olla oli ta kuhugi maailmaruumi verenud. Algul ei tahtnud Muumitroll seda uskuda. Ta ootas kaua.
Iga päev läks ta merekaldale ja istus ootama, nina pööratud ida poole. Aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta koju, sulges enda järel katuseluugi ja süütas ahjusimsil pika rea küünlaid. See, kes elas nõudekapi all, polnud ikka veel välja sööma tulnud, kuid elas ilmselt omaette mingit väga salajast ja tähenduslikku elu. Urr lonkis väljas jää peal ringi ja pani toime omaette uurimusi, mida keegi kunagi ei pidanud teada saama, ja supelmaja kapis oli rannamantlite taga miskit ohtlikku varjul. Mida saab niisuguse asja vastu ette võtta?
Sihukesed asjad on olemas, keegi ei tea, mispärast, ja sa ise nende sisse mitte kuidagi ei pääse.
Tove Jansson, "Trollitalv" kolmas peatükk
komplekteeruv laul, ainuke versioon, mis leidsin, so forgive the quality of the video "Girl" by Norman Blake and John Burnside
Tunnen ennast ka nagu see kapialune, kes elab omaette (ilmselt) väga salajast ja tähenduslikku elu
Head!
Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.
Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.
Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):
Lugesin läbi "Uue maailma rohelise ajaloo", soovitan, kuigi inimkonna lühinägelikkusest ja haigustest jms ajaloost on...hmm...raske lugeda. Aga pole mingi teadustekst, minu jaoks vähemalt. Ja huvitav. Ostsin uue raamatukuhja (armastan armastan, Tänapäev ja Pegasus langetasid hindu, ja sain meie poe eeleelviimase Etümoloogiasõnaraamatu). Elust on kuidagi raske kirjutada, kui midagi eriti erilist ei tee. Kuigi sellepärast pole IGAV või TÜÜTU või et ei teeks midagi armast ja toredat ja headtujutekitavat. Ikka teen. Alailma.
Ostsin:
Kong Fuzi tarkuse
Kreeka müüdid I
Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal
Tudengid, teisipäeviti on 12% soodustus muide, väike reklaaminurk, sest see on nimelt minu teada kõige odavam viis (uusi) raamatuid osta.
Miskipärast (ei tea küll, mis. irooniaga) kujutan kogu aeg ette oma tulevast raamaturiiulit, kuhja, seinavooderdust, ja tunnen vastupandamatut iha koguda kokku kõiki neid raamatuid, mida ma endale tahaks, luua oma tulevast kollektsiooni. Ehitan seda raamathaaval endale, ja juba mõtlen, kui palju (paarkümmend) head seal on. Tobe ehk. Võib-olla viie aasta pärast kahetsen koormakogumist. Aga ma ei usu. Praegu.
See laul kummitas terve nädalavahetuse ja ehk rohkemgi, nakkav. Mitte eriti sügavmõtteline, ma tean ise ka, aga no, mis parata, päris lahe oli esimesed paar korda. Ja kuradima nakkav. Nagu Karumsi kakaomagustoit.
Vahel ma mõtlen, kuidas ma siia olen jõudnud. Kõlab nagu cheesy romaani alguslause, sellise, mida ma lugeda ei viitsiks. Kinda appropriate. Kõik on ju hea olnud ja kõik on ju ometi ikkagi hea, aga ma ei oleks arvanud, et olen päris selles kohas, kus ma olen. Ma ei tea isegi, mida ma teen või ei tee.
Homme ostan raamatuid.
Süüa jõuab kogu elu, aga uusi maailmu on veel nii palju avastada.
(Kusagil loevad inimesed (ilmselt) minu loetud raamatuid)
(Kas pateetiline on pathetic või paatoslik nagu veebiÕS väidab? Ma ei julge seda sõna kasutada)
Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiestireaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really." *** "Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
Kummitab, kummitab, kummitab. Ja vaatamata teadmisele asjadest, mida saab ja tahab teha, on mingi hoomamatu tühjus. Mitte pommtühjus ega muu -tühjus, vaid kuidagi otsustamatus. Mida endaga peale hakata. Mis järjekorras. Ah nii et uni on. Ja kuigi toredaid mõtteid jagub - hulgi- on kuidagi hägune mõte neid teoks teha. That is why I need a job, a school, an obligation, why I accept them. Või siis peaks lihtsalt pihta hakkama ja vaatamata vihma trummeldamisele aknalaual une endast välja peksma või endale omaks võtma ja olema õigenisti täpselt nii tegus nagu süda ütleb ja ta ütleb: rohkem! ta ütleb: ära moluta! ja siis veel: ... sest kuidagi... kuidagi ... on ... . Kuidagi on. Uni ja rammestus ja liikumatus. Sõnad raamatus ei haara. Pildid ekraanil ei pingesta. Jalutamine ei anna puhtust.
Vabadus on väsitavam kui sundsoovtegevus, sest kuigi iseendaga on palju peale hakata on aeg laotatud liiga laiaks. Ja uni katab praegu veel selle iga sentimeetrit.
Tuleb otsustada. Täna ma pean tegema süüa ja lugema läbi selle raamatu ja harjutama tund aega kitarri. Ja seda kõike enne üht öösel. Ah no peab vähemalt proovima, aga homme on jälle päev.
Reisilt tagasi. oli vahva ja ebaomasõnadegakirjeldatav. Nii et ei heida huupi sõnu. Süda on rahul. Mälestused on ergavad. Nüüd on kõik läbi, esialgu, ja selle nädala olen üksi: ise enese kooridnaator, käsuandja ja -saaja. Üleeile läksin kell viis magama, et ema ära saata. Magasin kaheni. Ka terve päev oli unemaiguline, kuigi tegin asju. No tegin ju! Aga Ise sees ütleb: sa ju ludritasid. Ma ütlen, et ei ludritanud. Aga tunne on, et ludritasin. See unetunne. Ja täna ärkasin kell kümme, aga kell saab kolm ja mida ma teinud olen? Ma ei saa aru, kas see tegemisevajadus, -sundus, -nõue tuleb maailmast või minust. Ma olen rahutu, kui ma ei tunne end olevat veetnud täisväärtusliku päeva, ka täisväärtuslik puhkamise ja magamise päev loeb, kui see on õige, aga, aga poolasjad eksitavad mind ja ma ei saa aru, kas see sundus tuleb minust või ühiskonnast või millestki muust. Ja nüüd tunnen ma, et peaks midagi tegema, ilma agadeta, aga agade ruum on tohutu.
Ma nüüd lõpetan selle mulina. Täna luban endal tukastada, homme on ju kolmapäev ja siis tuleb olla kolmapäevaselt karge.
Armastan, kuigi uniselt. Kuigi kõikematvalt uniselt. Süüdistan vihma, sest iseendaga sellise asja pärast sahmida oleks kehv.
Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.
Üpris palju on teha, aga küll kõik kord tehtud saab ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.
Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.
Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike. Aga ma olen hea meelega pisike :D
ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin, erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.
Ma olen iseendaga rahulolematu, et ma asju ära ei tee. Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu. Aga ükskord saab kõik tehtud saan kõik tehtud teen kõik ära.
Segaduses ja ärevil ja kohati veel midagi muud ja kõige sekka mõrkmagusat rahulolu süütundekastmes.
Nädala pakkumine
Iga kord, kui mu pilk p∞rab pahemale. See ei saa nii olla! Ole uni, maailm. Kuidas? Kuidas? Kuidas? Mida? Minu kodust on saanud karp õhus, ühendusteed maapinnaga on jõhkralt läbi rebitud ja mitte keegi neist, kes asjasse puutuvad, ei saa isegi aru, et midagi on valesti tehtud. Et mina pean, see tähendab olen sunnitud, elama rohelises võitoosis, et mina mürgitun ruumist, mis mind ei ümbritse, et vastasmaja katus rikub igasuguse feng shui (mõelda vaid, milline suur peegel ja millised nurgad!) ja valguse liigteravad servad lõikavad minusse külmi papercutte ja kõige hullem- ma tean, et peagi ma harjun sellega ära. Aga tühjus on mürgine ja seotused linna ja maailmaga on kõik sassis ning need t∞tavad mõlemat pidi. Kõik õitsemata pirniõied jäävad paksu püdela kihina katma maad minu akna all, kuni neid enam ei mäletata. See teeb mõõkmetsikult haiget aga ma ei tea, mis tunne on elusalt saetud saada . . . see laul on mõne vastu ravim, aga selle vastu mitte nii et mürgitan ennast lagritsakuhjade ja küpsisemägedega sest tänast päeva pole nagunii olemas
His embrace, a fortress It fuels me And places A skeleton of trust Right beneath us Bone by bone Stone by stone If you ask yourself patiently and carefully: Who is it ? Who is it that never lets you down ? Who is it that gave you back your crown ? And the ornaments are going around Now they're handing it over
Handing it over
Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega, "He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib. Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve. Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks. Et hakkama saab :) Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.
When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is. It isn't a hiding place. It is a finding place.
otsides infot army ants (sipelgad) kohta saab infot Antsudest ja armeest Oh, the fun
In 2001, editors placed a fake word in the New Oxford American Dictionary as a trap for other lexicographers who might steal their material. Fittingly, the word was esquivalience, “the willful avoidance of one’s official responsibilities; the shirking of duties.” Sure enough, the word turned up at Dictionary.com (it’s since been taken down), which cited Webster’s New Millennium Dictionary, and it currently has three definitions on Google Dictionary.
At what point does a fake word become real? NOAD editor Christine Lindberg, who invented this one, told the Chicago Tribune that she finds herself using it regularly. “I especially like the critical, judgmental tone I can get out of it: ‘Those esquivalient little wretches.’ Sounds literate and nasty all in one breath. I like that.”
(Futility closetist)
Eks põhimõtteliselt nii need sõnad teki. Või noh, mitte päris nii, et libalehmadena sõnaraamatutesse ilmuda, aga mis see Aavikki muud tegi, kui aga mõtles sõnu välja.
Kuigi: ma pole kohanud suursugusemaid hulle
no tõesti; lapsed no lellepoja naise vend=lapsed no naine no mu vend no mu lellepoeg
sellist uuendust tahtis ta teiste seas
.
.
.
Lõpetanne töö, heitsin ma magama, mõne aja möödunue hakkasin ma jälle ärkama
December 4, 2011
Tagantjärele võin öelda oma selleaastasi PÖFFi-lemmikuid, ehk mõnd kusagil veel näidatakse. Artises tuleb Artist ja Habeas Papam (?) aga neid ma PÖFFil ei näinud. Tahan vaatama minna küll. Kingapaelte sidumine tundus selline keskmiselt hea, nii palju, kui nägin. Järjekord on suvaline:
* Los Pasos Dobles/Iseenda jälgedes (Katalaani?)
* Restless/Püsimatud (USA)
* I Wish/Ime (Jaapan)
* Attack on the block / Rünnak rajoonile (UK noorteulmefilm)
* Martha Marcie May Marlene (USA)
* Doppelgänger Paul/ Teisik Paul (Kanada)
* Akkõz (Kasashtani)
* Moth diaries/ Ööliblika päevikud (Kanada ja Iiri, pigem noortekas)
* Strawberry fields /Maasikavälud (UK, BBC)
* Kilimanjaro lumi (Prantsuse)
Nüüd elan niisama, loen teisipäevaseid luuletusi, avastan Mahmud Derwishi luule hobusemotiive ("Ma armastaksin naisi, kes iharuses varjavad hobuste eneseteppu uksekünnisel..."), teen koolivärki, igatsen und...
Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...
Earlier in the afternoon we had all admired the newly constructed axolotl tank, more of a complex really, with a glass bridge between chambers, a grand axolotl hotel, five stars with room service, porters and a parking attendant. It was still empty, its soon-to-be residents slumming it in temporary accommodation.
like other amphibians, the axolotl has a three-chambered heart they are perennibranchiate, reaching sexual maturity in the larval stage axolotls were a staple in the Aztec diet
I was stoned, I remember that.
the axolotl is neotenous and rarely metamorphoses spontaneously it can regenerate entire lost appendages in a matter of months the days of the axolotl surviving in the wild are numbered
Zot tripped and fell to the floor and lay there, unmoving, by the new de luxe tank. I was sitting next to him in an armchair thinking: Zot’s fallen over. Just that. It was someone else – Denise perhaps – who noticed the blood. Soon afterwards an ambulance arrived.
Lake Chalco has been drained (but see how they smile their wide amphibian smiles) Lake Xochimilco is reduced to canals (oh, oh, those beady well-spaced eyes) roll up, roll up, tasty axolotls
Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.
School and winter are twin hemispheres, a single apple, cold and huge, but under the formal rooms we discover underworlds peopled by ghosts, and in the secret world we wander in awe
Pablo Neruda
Vaadata William Morrise tapeete (prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)
Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...
Meister Shusai päris elus
Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...
Päris elus Meistri viimane võistlus
Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...
Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud. Vahtrad nähtud, uned magatud. Üle kõige armastan sõnade üle imestada
Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari
Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.
"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.
Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda, Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine
Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga. I've got no idea, what it's going on about :)
Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!
Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad
James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree Crosby, Still & Nash- Country girl Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :) Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest
I want to live where soul meets body And let the sun wrap its arms around me And bathe my skin in water cool and cleansing And feel, feel what its like to be new
Cause in my head there’s a greyhound station Where I send my thoughts to far off destinations So they may have a chance of finding a place where they’re far more suited than here
Death Cab for Cutie "Soul and body"
Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...
Ma tahan magada õunte und, olla kaugel kalmistute kärast, ma tahan magada selle poisi und, kes tahtis murda oma südame ulgumerel.
Ma ei taha, et korrataks, nagu ei kaotaks surnud verd, nagu paluks määndunud suu üha edasi vett, ma ei taha tundma saada rohu kannatusi ega ussisuulist kuud, kellel on kitsik käes enne koidutundi.
Tahan magada ühe hetke, ühe hetke, minuti, sajandi, ent teadku siis kõik, et ma polgi surnud, et mu huulte vahel on üks kuldne laut, et ma olen Läänetuule väikene sõber, et ma olen oma pisarate määratu vari.
Sest ma tahan magada õunte und, et õppida nuttu, mis mind puhastaks mullast.
Sest ma tahan elada selle tumeda poisiga,
kes tahtis murda oma südame ulgumerel.
Lorca, ma ülejäänud nime ei mäleta kollasest raamatust
Pean täna Hodorkovskist essee kirjutama :) Oleks, et filmist, oleks tore, aga temast enesest...
Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?
Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed, näidates Hodorkovskit saatana või inglina.
Ma ei taha samuti otsustada, kas ta oli kangelane või kurjategija. Ei taha. Aga kuidas seda väljendada essees, mille teema on: "Hodorkovski- kurjategija või kangelane?" selles on küsimus.
Ema tegi imelise söögi, mille retsepti Arterist saime,kui kedagi huvitab (äkki on lugejate seas mõni baklažaanifänn)
Baklažaanivorm tomati ja mozzarella’ga
• 2 baklažaani • rohkelt õli praadimiseks • meresoola, purustatud musta pipart • 250 g purustatud tomateid (tomatihooajal kasuta värskeid tomateid) • 2–3 küüslauguküünt • värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut • 125 g mozzarella juustu • 150 ml 35% koort • peale puistamiseks Pecorino või Parmesani juustu
Ja siis toon välja uudise, mis vähemalt netipostimehe uudisekünnist pole ületanud. Soomlased tegid maailmarekordi- suurim heegeldatud lappidest tekk! Minu arust näeb see vapustav välja ja minu suurim austus selle tegijatele. Mu väike sallijupike (mis pole ikka veel valmis) on selle kõrval lapsemäng, aga hea meelega oleks isegi kaasa löönud. Nii ilus kirev, kas pole?
Seems that I've been held in some dreaming state A tourist in the waking world, never quite awake ...
Felt it in my fists, in my feet, in the hollows of my eyelids Shaking through my skull, through my spine and down through my ribs
No more dreaming of the dead as if death itself was undone No more calling like a crow for a boy, for a body in the garden No more dreaming like a girl so in love, so in love No more dreaming like a girl so in love with the wrong world
Täna pol viitsimist suurt midagi kirjutada Veel vähemalt
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
