Kui tore juhus, et vana aastaga sai täis ka mu blogi 200 postitust.
Olen tööl (lõunapausil) ja inimesed käivad ülevalt alla alt üles ja pea kohal. Raske on mitte lugeda, kui sind ümbritsevad raamatud. Diivan on hea.
leidsin ühe hea kirja, mida tahtsin siia panna. Seal kirjade lehel on üldse palju toredat, panen kõrvale blogide listi ka juurde.
Ja veel mulle meeldib see tõsieluline manhwa (kuna see on korea oma, siis olen aru saanud, et see on korea termin, ehk panen täppi). M'tea, ehk kedagi huvitab :D Mulle kuidagi istus küünlaga talveõhtul lugemiseks.
Enam ma tööl pole, seal tegin mustandi,
aga kõik on hea. Igal juhul.
Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.
Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.
Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):
Ja
akendel peegelduvad tähed, mida ei paista kusagil mujal
ja hammaste taga on ingveri ja omletimaik
ja...
.
.
.
...
see sai kirjutatud vist küll nädalaid tagasi. Nüüd söön (soon, "soo"
tegusõnaorm?) singi-juustu kukli kõrvale tuliseid paljaid makarone (ise
olen riides, i swear) ja mõtlen, et olen teid unarusse jätnud.
Aga aprés PÖFF la vie taastärkab nagu kevadel rohi või võib-olla sumbub. Sõltub, mida vaadata.
Ja
ma soovitaksin teile filme, kui oskaksin,
aga mida oskan?
Doomsday book (Lõuna-Korea) mulle siiski väga meeldis. See oli elevdav ja ärgastav. Ja võib-olla söandan isegi soovitada mõnele.
Aga tõelist hingevõtvat-tapvat-matvat-taeva lennutavat filmielamust pole sel aastal veel saanud. Ootan. Oodakem.
Ginger
ja Rosa, Sädemelapsed ja Marie Kroyer on head. Ja Marie Kroyer neist
ilus (imeilusa aga elava iluga peategelasega) ajalooline draama. Aga
järgmine seanss on välja müüdud, ma tean. Teised olid täna viimast
korda. Noortekad. Aga väga väga head. Hmm. Rohkem ma hetkel ei ütle.
Homme ehk?
Või kunagi
kaugemas tulevikus.
I dare not promise anything
sest aega on vähe ja arvuti on kaugel ja maa ei ole veel külmunud.
Midagi. Algo. Nada. Casi nunca.
Täna hommikul ärgates oli miskipärast tunne, et väljas peaks olema lumi. Puuokstel, härmatis vähemalt. Aga ongi käes need tumedad õhtud, millal Florence'it 8-se volüümiga kuulata ja koristada ja kirjutada ja lugeda. Aknad on vastpestud, kõht täis vastavalmistatud tervisetoitu (avastasin toidupoodide lihaletid, kust saja grammiga seastrooganovi või hakkliha osta). Need õhtud on ilusad.
Nii kirjutasin ma nädala algul. Ja nüüd- ena!- sajabki lund. "Lumi tuli" on üks väga veider sõnapaar, mis ühendab endas kaks vastandit, kas pole? Lumi! Lumi! Ja mul pole ei oktoobri- novembri- ega detsembritunnet. Kõik korraga, mitte ükski! Ja kollasepugulised tibud otsisid läbi kõik aknalauad.
Ja taevastes kasvavad kuused.
Nii juhtub, kui astuda vabakirjutuse sisse ja aju hakkab tootma täiesti seosetuid lauseid.
Sulatasin lihtsalt terve tüki kõige odavamast järgmist sinihallitusjuustu gnocci-de peale. Jumalik.
Sain teada (veebis on mingi biibligeneraator, mis otsib evangeeliumi ja numbri järgi õige koha üles, ka eesti keeles), et "Oh ye of little faith" (kasutatud näiteks Matteuse 8:26) on eestikeelses biiblis "nõdrausulised". Oh nõdrausulised. Oh jah.
Mis veel? Ah, ei teagi täpselt.
varsti jälle, imesilmsed!
Kell sai viis, pean minema lumetulekupüha tähistama, kuigi mõistus ütleb, et ära larista!
(ainuke foto, mida raatsin välja panna, lootes, et paremad viitsin kunagi kuhugile konkursile saata)
Lugesin läbi "Uue maailma rohelise ajaloo", soovitan, kuigi inimkonna lühinägelikkusest ja haigustest jms ajaloost on...hmm...raske lugeda. Aga pole mingi teadustekst, minu jaoks vähemalt. Ja huvitav. Ostsin uue raamatukuhja (armastan armastan, Tänapäev ja Pegasus langetasid hindu, ja sain meie poe eeleelviimase Etümoloogiasõnaraamatu). Elust on kuidagi raske kirjutada, kui midagi eriti erilist ei tee. Kuigi sellepärast pole IGAV või TÜÜTU või et ei teeks midagi armast ja toredat ja headtujutekitavat. Ikka teen. Alailma.
Ostsin:
Kong Fuzi tarkuse
Kreeka müüdid I
Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal
Tudengid, teisipäeviti on 12% soodustus muide, väike reklaaminurk, sest see on nimelt minu teada kõige odavam viis (uusi) raamatuid osta.
Miskipärast (ei tea küll, mis. irooniaga) kujutan kogu aeg ette oma tulevast raamaturiiulit, kuhja, seinavooderdust, ja tunnen vastupandamatut iha koguda kokku kõiki neid raamatuid, mida ma endale tahaks, luua oma tulevast kollektsiooni. Ehitan seda raamathaaval endale, ja juba mõtlen, kui palju (paarkümmend) head seal on. Tobe ehk. Võib-olla viie aasta pärast kahetsen koormakogumist. Aga ma ei usu. Praegu.
See laul kummitas terve nädalavahetuse ja ehk rohkemgi, nakkav. Mitte eriti sügavmõtteline, ma tean ise ka, aga no, mis parata, päris lahe oli esimesed paar korda. Ja kuradima nakkav. Nagu Karumsi kakaomagustoit.
Vahel ma mõtlen, kuidas ma siia olen jõudnud. Kõlab nagu cheesy romaani alguslause, sellise, mida ma lugeda ei viitsiks. Kinda appropriate. Kõik on ju hea olnud ja kõik on ju ometi ikkagi hea, aga ma ei oleks arvanud, et olen päris selles kohas, kus ma olen. Ma ei tea isegi, mida ma teen või ei tee.
Homme ostan raamatuid.
Süüa jõuab kogu elu, aga uusi maailmu on veel nii palju avastada.
(Kusagil loevad inimesed (ilmselt) minu loetud raamatuid)
(Kas pateetiline on pathetic või paatoslik nagu veebiÕS väidab? Ma ei julge seda sõna kasutada)
Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub.
Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult.
Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas
tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.
Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.
Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants
Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust
(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?) Midagi pigem eilsest:
Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.
Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiestireaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really." *** "Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
Olen lugenud ja lugenud ja rännanud ja ikka mitte ei tunne soovi arvuti taga veeta, mitte loominguliselt igatahes. Töötan ja imetlen perspektiivimuutust. Mulle üldse on alati meeldinud telgitagused, tagaruumid, isegi lihtsalt see efekt, kuidas leti taga olles on hoopis teine ruum, kui leti ees, harjunud positsioonil. Erinevate riiulite ja raamatute kakofooniast saab tervik, hetked, mis iga ostja jaoks on üks hetk päevas, moodustavad terve päeva mustri. See on huvitav. Ma ei kahetse ühtegi võimalust olla mõnes tuttavas kohas teistmoodi. Olla Estonia laval või teatrite tagaruumides või kinode projektsioonitubades või mõne poe leti taga. Kohad muutuvad täielikult.
Põhiliselt peale igasugu isiklike ja töiste asjaajamiste olen lugenud. Aga lugemise tarbeks olen otsustanud teise blogi teha, nii et kirjandusüritustest kirjutaks endiselt siia ja kirjandusega seotud asju ilmselt kah, aga raamatutest konkreetselt ja pikemalt kirjutaks mujale. Hetkel seda muud veel ei ole, aga kui tuleb, panen aadressi üles. Igatahes seni pean lihtsalt kirja panema, mida hiljem postitada. Ja nii ma ei teagi... tahaks seda teha hoopis :D
Peale selle vaatan iga päev oma lemmik-kokandussaateid- kell kuus Sony kanalilt My kitchen rules. Täna tuli pisar silma, kui toredad kokad välja langesid. Ema kohe ütles, et mis kokandussaade see on, mis nutma ajab. Aga see on tore. Ja mulle kohe meeldib palju rohkem kokata. Juba eelmisest aastast, siis ma vaatasin seda ka.
Ja noh, ilma koolita on teine ajataju, mis veelgi enam, kogu aeg põhimõtteliselt on puhanud tunne. See on imelik. Ja palju rohkem vaimu on lugemiseks jms. Telekat peaaegu ei vaata peale kindlate saadete. Uus arvuti on korraga mugavam ja ebamugavam, nii et siin olen ka vähem. Lihtsalt voolab elu niimoodi rahulikult. Hullult kiire pole, aga tegemist on kogu aeg. Vahepeal mõtlen, kuidas koolis oleks olla, aga ei kahetse.
Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Tavaline suveelu: siia-sinna, sinna ja tagasi. Muudkui otsin midagi, lähen kuhugi, olen teel või kohal või. Praegu ühtegi konkreetset kirjutamist nõudvat asja ei ole, nii et kuulutan välja pausi, kuni midagi tuleb. Nüüd lähen maale ja seal ei ole nagunii arvuti varjugi.
"Härra Paul kustutas tuled nii sees kui väljas ja istus toanurka. Isegi ühtegi mõtet ei lubanud ta endale pähe tulla, kuna need võisid tekitada asjatut müra. Kui ta oli ruumiga sedavõrd kokku sulanud, et võis end juba kapiga segi ajada, ilmutas end vaikuse jõu esimene ilming. Selleks oli õun."
""See oli vaikuse jõu kolmas ilming," ütles keegi härra Pauli peas. "Huvitav, kes seal küll olla võiks?" mõtles härra Paul endamisi. Kohe seepeale komistas keegi peas aga tabureti otsa, prantsatas selili, jäädes nõnda liikumatult lebama."
kaks katkendit Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikast"
Kummitab, kummitab, kummitab. Ja vaatamata teadmisele asjadest, mida saab ja tahab teha, on mingi hoomamatu tühjus. Mitte pommtühjus ega muu -tühjus, vaid kuidagi otsustamatus. Mida endaga peale hakata. Mis järjekorras. Ah nii et uni on. Ja kuigi toredaid mõtteid jagub - hulgi- on kuidagi hägune mõte neid teoks teha. That is why I need a job, a school, an obligation, why I accept them. Või siis peaks lihtsalt pihta hakkama ja vaatamata vihma trummeldamisele aknalaual une endast välja peksma või endale omaks võtma ja olema õigenisti täpselt nii tegus nagu süda ütleb ja ta ütleb: rohkem! ta ütleb: ära moluta! ja siis veel: ... sest kuidagi... kuidagi ... on ... . Kuidagi on. Uni ja rammestus ja liikumatus. Sõnad raamatus ei haara. Pildid ekraanil ei pingesta. Jalutamine ei anna puhtust.
Vabadus on väsitavam kui sundsoovtegevus, sest kuigi iseendaga on palju peale hakata on aeg laotatud liiga laiaks. Ja uni katab praegu veel selle iga sentimeetrit.
Tuleb otsustada. Täna ma pean tegema süüa ja lugema läbi selle raamatu ja harjutama tund aega kitarri. Ja seda kõike enne üht öösel. Ah no peab vähemalt proovima, aga homme on jälle päev.
Reisilt tagasi. oli vahva ja ebaomasõnadegakirjeldatav. Nii et ei heida huupi sõnu. Süda on rahul. Mälestused on ergavad. Nüüd on kõik läbi, esialgu, ja selle nädala olen üksi: ise enese kooridnaator, käsuandja ja -saaja. Üleeile läksin kell viis magama, et ema ära saata. Magasin kaheni. Ka terve päev oli unemaiguline, kuigi tegin asju. No tegin ju! Aga Ise sees ütleb: sa ju ludritasid. Ma ütlen, et ei ludritanud. Aga tunne on, et ludritasin. See unetunne. Ja täna ärkasin kell kümme, aga kell saab kolm ja mida ma teinud olen? Ma ei saa aru, kas see tegemisevajadus, -sundus, -nõue tuleb maailmast või minust. Ma olen rahutu, kui ma ei tunne end olevat veetnud täisväärtusliku päeva, ka täisväärtuslik puhkamise ja magamise päev loeb, kui see on õige, aga, aga poolasjad eksitavad mind ja ma ei saa aru, kas see sundus tuleb minust või ühiskonnast või millestki muust. Ja nüüd tunnen ma, et peaks midagi tegema, ilma agadeta, aga agade ruum on tohutu.
Ma nüüd lõpetan selle mulina. Täna luban endal tukastada, homme on ju kolmapäev ja siis tuleb olla kolmapäevaselt karge.
Armastan, kuigi uniselt. Kuigi kõikematvalt uniselt. Süüdistan vihma, sest iseendaga sellise asja pärast sahmida oleks kehv.
Olen siia kirjutamise koha pealt laisaks läinud. Teile lohutuseks (võib-olla?) võin öelda, et muidu ma ikka kirjutan. In fact küsiti mult festivali ajal kirjutamise kohta rohkem kui kunagi varem. Mulle ei meeldi eriti vastata. Tavaliselt. Vahel meeldib ka. Minu suhe väljaöeldud sõnadega on kubisev ebausukudest (mis nad teiste jaoks oleksid, mitte mulle, mind you), sõnastatud ja sõnastamata enesekehtestatud kitsendustest ja igasugustest mõtetest ja tagamõtetest, mida ei saa teistele seletada (ja ma ei usu, et peaks, kui just selleteemaline jututuju ei tule) ja mis sellele ja teistele sellelaadsetele küsimusele vastamise keerukaks sõnadevõrgu kudumiseks teevad. Ja siis lähen ma hoogu ja tahan rääkida sellest, mida ma kirjutan ja kuidas ja nii ja lõpuks lõpetan soos.
Aga siiski tunnen soovi/vajadust/midagi ka siia kirjutada. Kuigi blogisse kirjutamine on nagu hüüe musta auku: ei tea, kes seda loeb või kas keegi loeb (kuigi vaatamise statistika näitab, et KEEGi siin käib. Peale minu. Ja loodetavasti ka mu sugulaste. 3. juunil näiteks näitab statistika, et blogi on vaadatud 52 korda. Ma ei tea isegi, mida see tähendab, eriti kuna keegi pole juba ligi pool aastat kommenteerinud. Mitte, et te, kujuteldavad inimesed teisel pool musta auku, seda tegema peaksite. Ma tahan rohkem kirjutada (asju, mida märkmikusse ei viitsi ja taha kirjutada. Ja ikkagi teatavale avalikkusele) kui tagasisidet saada, kuigi noh uhkus eeldab, et keegi võiks ka lugeda. Ja ikka tahaks teatavaid avastusi ja muljeid maailma paisata.
Mõlgutan ka mõtteid eraldi raamatublogi loomisest. Aga seda tahaks kellegagi mitme peale pidada. Kuigi ma loen üksi ka palju, oleks nii lahedam.
Kui keegi on juhtunud mu loetud raamatute nimekirja kiikama (mis on rohkem eputamise laadi, nii et ma üldse mitte ei oota, et keegi seda vaataks. See lihtsalt on :D. Teatav eneserõõmustamise koht.), siis praegu loen Hiina ja Jaapani kirjandust, k.a luulet. Seda, mist kodust leidsin. Aga kuna neid järjest lugeda läheb juba tüütuks, võtan nüüd läbisegi kõike jälle. Seniloetud Jaapani ja Hiina kirjandusest on kõik peale Banana Yoshimoto lühiromaanide ja Haruki Murakami ja teataval määral "Master of go" (kuigi ka seda oli teatav katsumus lugeda) olnud üpris raskesti loetavad ikka mingil määral elust eemaldunud teosed, mis jätavad peale lugemist veidra järelmaigu. Ja luule ka. Aga neid kõiki on alles vähe loetud, eks ta õnne asi ole, mis kätte satub. Pooleli on üldse "Anna (mina) Anna" ja Mal Peeti "Tamar", mille peangi vist traagilisuse pärast osaliselt pooleli jätma, aga ära ka ei raatsi panna, süda ütleb, et tuleb veel lugeda. Aga praegu loen hoopis muid, need kaks ootavad oma aega. Üldse on mul selline asi praegu, et ma loen ainult kodust leitud raamatuid. Sest neid jagub siingi kauaks kauaks ja igav nendega küll ei hakka. Raamatukogu ajaks kõik veel keerulisemaks.
Ilma koolita on nii palju aega, aga ma muudkui jooksen siia-sinna ja ajan asju. Päriselt sai kool (igasugune mõtegi sellest) läbi alles eelmisel kolmapäeval. Nüüd ajan asju eesootavaks reisiks. Ja saab juba õues istumas käia. Ja teen üle tüki aja uut kunsti-käsitööprojekti.
Ja tore on!
Ja varsti kavatsen ka oma eksiili murda ja jälle inimesi näha. Peale reisi siis. Siis algabki juba jaanipäev ja valged ööd, mida ma veel polegi saanud täies pikkuses nautida, alustavad tagasikäiku.
Kui ma vahepeal ei kirjuta, olen ära. Jällenägemiseni, tumeaine!
Käed lõhnavad juba päikesest ja kuigi meil pole värskeid kirsse, on meil värske tuul
Masendusest, for lack of a better word, on üle saadnud (juba nädalavahetusel. Ma ei taha kunagi kaua millegiga piinelda) ja elu läheb edasi. Natuke tuleb otsast alustada ja natuke saab otsi kokku tõmmata ja see on tegelikult väga lahe, kuigi sutsu hirmutav.
Aga vanalinnapäevad ja HeadRead on samal ajal nii et homsest esmaspäevani ma ainult torman torman torman ja ma juba armastan seda ette, sest ma olen seda igal aastal armastanud. Amazing! Treff oli ka, aga seal ma käisin ainult pühapäeval, siis see-eest kolme etendust peaaegu järjest. Hiljem...
Ja nüüd jätkan seda kirja tulevikust, pärast veel üht nädalavahetust. On jälle esmaspäev, on möödas festival, David Mitchelli on kollektiivselt armutud ja söödud on palju imehäid roogasid. The best times of my life. Ja peale iga festivali on tühjus- kuigi selle siin täitsin täna küll ära. Sain kätte oma trükisooja 80-leheküljelise uurimuse. Ja see on vapustav!!! Oma raamat :D Ja väikesed lapsed on lahedad.
Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.
Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada. Või midagi. Tahaks sellest juba läbi olla. Läbi, mitte üle, rõhutan. Eks näis, mis saab.
Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.
AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA
Ma peaksin vist tihemini kirjutama, aga ma muudkui tegutsen ja tegutsen. Täna printisin senise tegutsemise vilja välja: 27 lehekülge suguvõsa ajalugu. Sellele lisandub vähemalt 5 lk sissejuhatust + 3 skeemi + sugupuu + kaart+ ... see, mis mul veel tegemata on. Kuigi ega ma AINULT seda teinud ei ole, see on juba kuude ja mõtteigavike vili. Aga ma olen täna hirmrõõmus. Nii rõõmus, et see on hirmus, sest ma pole niii metsikult sedasorti rõõmus ammu olnud. Keksin, mõtlen, kuidas ma magama jääda saan, ja söön sogasööki, mis seisneb kõige hea segamises tomatipasta ja täisteramakaronidega. Brilliant!
Nii et loba asemel üks keskkevadine suleteritus, milliseid mulle meeldib enne millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist või lihtsalt käesoojaks teha. See on mõnus, nagu sõnadel tantsimine, enne ei tea, mis järgmine sõna on, kui eelmise viimase tähe lõpetan:
...
Kõndimine on nagu maalimine, nii olen loonud oma elu kõige kaunima teose, millesse puutub see pingialune rohutuust. Kui tänased jäljed on kollased, homsed punased ja eilsed rohelised, põimuvad nad keerdkäikudeks, labürintlikeks nagu kaashäälikuühendid. Käin omaenda radade tarandikes ja joon vett purskkaevudest nagu janune hüään. Minu saagiks on karmid ja karvased sõnad ning sõnade põud voolab alla mägede lagedelt tsementojadena.
Nii armas tuba (Arriettys). Meenutab Howli oma "Rändavast kindlusest". Ja teda ma ju armastan :D Ja tema tuba. Minu oma oleks küll raamatuid täis, mitte lilli või kulinaid. Aga jõulupuid tegin ma alati igasugu kulda ja karda täis nagu mustlastel. Ma võiksin elada küll toas, kus on põrand täis vaipu, tekke, patju ja mõnda tugitooli ja kõik muu täis raamatuid. Miks ka mitte. Suurima rõõmuga. Ma olen üldse rõõmus.
Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat
Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.
Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst... Hea on hea, minu jaoks.
Mustale kaanele vaatamata. Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord. Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult Ja värvikas Ja terav Ja huvitav Ja mõtlemapanev Ja
Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.
aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must ja siis veel, et Salingeri "Seymour:sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!" on samuti sõnuületavalt head. Minu jaoks vähemalt. Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda Nii palju sõnu ja see on ka hea
Mu nina vilistab nagu küüntega tahvlil kriipimine ja toob kananaha selga. Mitte ulme, mingi kevadkülmetuse kõrvalnäht. Päris õudne tunne. Minu sees on selline hääl! Selline õudne piiiiiks. God, i'm becoming a mouse!
Veel vaatavad me poole talve näod
Ent emaga tehtud kihlveo, et kui homme mõne puulehe puu otsast kasvamas leiame, saame mõlemad suure šokolaadi tundub, võib vist küll võidetuks lugeda. Kui nii on, siis tahan Omarit. Ja-jah. Omarit. Omar on mu lemmik.
Varsti on väljas juba selline. Lilleline. Eelmisel kevadel kultuurikilomeetril oli. Aga asi on nii, et minu fotod ei ole minu arvutis ja ma neid iga päev kätte ei saa. Üldse esimest korda sel aastal nägin. Nii et rohkem kevadpilte mul pole. Ega üldse eriti pilte. Kuigi ega ma neid enam väga usinalt ei tee ka. Nüüd pean hoopis usinalt kirjutama. Ajan iseennast selle kirjutamisega segadusse. Aga lõppude lõpuks võin ma uurimistööd nagu ilukirjandust ka kirjutada, no natuke, kuna selle tulemus peale reaalse uurimistöö enese mind nii väga ju ei huvitagi. Eks ole?
Ülejäänud elust:
- uus blogspot jooksis just kokku. Idiocy! Ja see ei lase midagi ise teha!!!
- tuleb kirjutamist harjutada, kas või mõttes
- homme lähenEivøri konsertile
- täna nägin kaht vilisevat luike
- Salingeri "Seymour: sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" on kuratlikult head, ütleb inimene, kellele igatahes millalgi rukkikuristik eriti ei meeldinud.
- hõbedaste raamatute aeg
- märkus iseendale: oranžide sukkade ja rohelise mantli kombinatsioon tuleb läbi mõelda. Tähelepanutase võib osutuda liiga kõrgeks.
Päikseline kevadtallinn on nii ilus, et tunne on nagu elaks tõelises imelises aedlinnas. Ärkan kell kaksteist ja naabrite seni salajashoitud kukk kireb. Kohe mitu korda kireb ja see on nii armas, et hing pistab peaaegu plehku.
Selle asemel, et laupäeval õppida, käisin hoopis Tallinn Music Weeki kontsertil. Nojah, päeval käisin Apollos niisama kuulamas ka ja sain maigu suhu. KOhe tuli soov SÕpruses lisa kuulda ja oli seda väärt. Einar Stray oli päris lahe, meenutas Islandit, kuigi mu lemmiklugu youtube'is ei olnud. Ja Alina Orlova laulis imeliselt. Divers meenutas Mumford & Sons'i, aga päris mõnus oli, kuigi siis ma suht magasin. Kell oli peaaegu kaks ka. Sõpruses oli mõnus, aga istusin üksi, nii et muusika vahepeal polnud muud teha, kui neli lehekülge mate ülesandeid. Ennast ka üllatab, et suurem osa õnnestus igavusest peomeeleolule vaatamata ära lahendada. Midagi on siiski meeles.
Üpris palju on teha, aga küll kõik kord tehtud saab ja siis on üks õhtu juures, mida südamesoojaga meenutada.
Vahepeal oli koolis ball. Mulle on need ikka meeldinud, tantsida on lõbus. Ballid teevad korraga õnnelikuks ja nukraks, aga see oli kõige parem neist kolmest, kus ma käinud olen. Depeche Mode'i coveri järgi tantsida on päris tore, mu lemmiklugu ka, kuigi tuleb tunnistada, ma eriti teisi lugusid neilt ei tea, pole nagu kuulama juhtunud.
Ainuke, mis algklasside klassijuhatajal mulle öelda oli oli, et küll ma olen pisike. Aga ma olen hea meelega pisike :D
ma lihtsalt ei mäleta enam, kust ma need pildid võtsin, erinevatest tumblritest ja kustveel. Ärga pahaks pange, kui keegi ära tunneb. Mulle lihtsalt meeldivad need.
Ma olen iseendaga rahulolematu, et ma asju ära ei tee. Terve eelmise nädala oli lihtsalt selline meeleolu. Aga ükskord saab kõik tehtud saan kõik tehtud teen kõik ära.
Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad. Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.
Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta. Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.
Thor ja üks tema laevukestest
"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"
It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.
Bruce Chatwin "The songlines"
Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.
pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:
Rainer Maria Rilke third sonnet to Orpheus siit ja siit
A god can do it. But will you tell me how a man can enter through the lyre's strings? Our mind is split. And at the shadowed crossing of heart-roads, there is no temple for Apollo.
Song, as you have taught it, is not desire, not wooing any grace that can be achieved; song is reality. Simple, for a god. but when can WE be real? When does he pour
the earth, the stars, into us? Young man, it is not your loving, even if your mouth was forced wide open by your own voice -- learn
to forget that passionate music. It will end. True singing is a different breath, about nothing. A gust inside the god. A wind.
...
A god can do it. How do you expect a man to squeeze on through the lyre and follow? His mind is torn. Where heartways intersect, you won't find any temple to Apollo.
True singing, as you teach it, isn't wanting, not wooing anything that can be won; no, Singing's Being. For the god, not daunting. But when are we? And when will he then turn
into our being all the Earth and Stars? It isn't that you love, child, even if the voice exploded from your mouth - begin
forgetting, that you sang. That disappears. To sing in truth is quite a different breath. A breath of void. A gust in the god. A wind.
Täna tuli küll imelik Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it. PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
