...

Ma peaksin vist tihemini kirjutama, aga ma muudkui tegutsen ja tegutsen. Täna printisin senise tegutsemise vilja välja: 27 lehekülge suguvõsa ajalugu. Sellele lisandub vähemalt 5 lk sissejuhatust + 3 skeemi + sugupuu + kaart+ ... see, mis mul veel tegemata on. Kuigi ega ma AINULT seda teinud ei ole, see on juba kuude ja mõtteigavike vili. Aga ma olen täna hirmrõõmus. Nii rõõmus, et see on hirmus, sest ma pole niii metsikult sedasorti rõõmus ammu olnud. Keksin, mõtlen, kuidas ma magama jääda saan, ja söön sogasööki, mis seisneb kõige hea segamises tomatipasta ja täisteramakaronidega. Brilliant!

Nii et loba asemel üks keskkevadine suleteritus, milliseid mulle meeldib enne millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist või lihtsalt käesoojaks teha. See on mõnus, nagu sõnadel tantsimine, enne ei tea, mis järgmine sõna on, kui eelmise viimase tähe lõpetan:

...

Kõndimine on nagu maalimine, nii olen loonud oma elu kõige kaunima teose, millesse puutub see pingialune rohutuust. Kui tänased jäljed on kollased, homsed punased ja eilsed rohelised, põimuvad nad keerdkäikudeks, labürintlikeks nagu kaashäälikuühendid. Käin omaenda radade tarandikes ja joon vett purskkaevudest nagu janune hüään. Minu saagiks on karmid ja karvased sõnad ning sõnade põud voolab alla mägede lagedelt tsementojadena.