öö-öö-öö

On hämar. On öö. Selline kesk ööd öö, mil ainult hullud ja unetud on liikvel ja lugedes hämaras hiilivad, tõttavad, kappavad poolnähtavad neljajalgsed täpselt su silmade nägemispiiri alt väljas ühest varjust teise. Iga kõrvalpilk või perifeerse nägmise ootamatu laienemine tundub paljastavat midagi kohevat ja elavat ja kaheldamatult liikuvat. Tolmurullidest kiiremini veerleb midagi tugitooli ja diivani vahelt säuhti läbi. Tooli all tundub keegi justkui kükitavat. Nad ei ole midagi halba, lihtsalt igapäevased ööolendid, kes ei jaksa enam su järele oodata. Neil on asjad ajada ja kuigi nad igal öösel nii hoolsalt ja ustavalt – enamasti vähemalt – ootavad, kuni sa oled magama läinud, vähemalt voodisse, ei jaksa nad enam oodata, lihtsalt sellepärast, et nende päevanaaber ei suvatse nagu kord ja kohus öösel neile aega anda. Pealegi, öösiti mängivadki silmad trikke, neil pole midagi karta. Kui pilk tababki hetkeks halli karvakasuka või mõne veikleva silma läigatuse, pole sellest neile veel midagi lahti. Uni kustutab kõik jäljed. Hommikul ei ole põrandal enam sooju kohti seal, kus nad käinud on, ja lagede sosinad on vaikinud. Karvu neist maha ei jää, võib-olla vaid hambulise naeratuse visand hapral hommikuõhul, või mõni hiline kooserdis voodi tagumise vasema nurga all. Näe! Näe! Seal ta jälle ongi, seal, riiuli eest jooksis just mööda! Kas sa ei näinud? Ja tõesti tõesti on tarvis magama minna.

The curse of long-haired dudes and of who-knows-what

Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.

Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada.
Või midagi.
Tahaks sellest juba läbi olla.
Läbi, mitte üle, rõhutan.
Eks näis, mis saab.

Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.

AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA

eh ja mida?

Hakkasin arvutama ja avastasin, mõtlesin välja, et mu ühed praegused lemmik-, kunagised kõige ebalemmikumad saapad on kuus aastat vanad. Võib olla ka, et viis ja pool. Sellega olen oma positsiooni tarbimisahelas küll pisut õgvendanud, ent loobun oma kohast hea meelega mõnele neist iga minut sündivatest lastest. "Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid," on Huxley "Heas uues ilmas" katseklaasilaste tootmise vabriku juhataja sõnade läbi juba 1931. aastal kirjutanud. Eks ole näha, mis sellest saama hakkab. Ja ma valin "hakkab" sinna täielikult meelega pooltrotsides eesti keele tulevikutust. Oh, seda ilma, natukest. "Õnn pole iialgi majesteetlik" on mul Huxley (prohvetlikust? loodetavasti siiski mitte) raamatust veel välja kirjutatud. Õnnelikus Ameerikas oleks kuueaastased saapad juba Oprah-vääriline teema, kuigi nagu iga äärmusega, on seal ka keskkonnaäärmusi rohkem kui meil. Ja ma pole nende vanusele isegi mõelnud, lihtsalt mugav on. Ja ilus. Ja auke ei ole. Huxley raamatus on aukude parandamine keelatud, et tarbimist-tootmist jätkata.
Aga järgmise aasta (ma arvutan neid ikkagi kooliaastates) kavas on just lugeda, veel lugeda ja veel veel lugeda. Ainuke asi, milles saab kindel olla.

Minu tutvustusele kooli seinal kirjutas keegi, et ma oskan lennata.
Suur tänu!
Ma olen õnnelik
isegi kui see ei ole päris nii, päris nii, nagu lugudes
(selle eelmisest eelmise lause lõppu ei saa punkti panna, eks ole nii?)

[tühik]

Kass, kes kardab põhjakonna, kas

Segaduses
ja ärevil
ja kohati
veel midagi muud
ja kõige sekka mõrkmagusat rahulolu
süütundekastmes.

Nädala pakkumine


Iga kord, kui mu pilk p∞rab pahemale. See ei saa nii olla! Ole uni, maailm. Kuidas? Kuidas? Kuidas? Mida? Minu kodust on saanud karp õhus, ühendusteed maapinnaga on jõhkralt läbi rebitud ja mitte keegi neist, kes asjasse puutuvad, ei saa isegi aru, et midagi on valesti tehtud. Et mina pean, see tähendab olen sunnitud, elama rohelises võitoosis, et mina mürgitun ruumist, mis mind ei ümbritse, et vastasmaja katus rikub igasuguse feng shui (mõelda vaid, milline suur peegel ja millised nurgad!) ja valguse liigteravad servad lõikavad minusse külmi papercutte ja kõige hullem- ma tean, et peagi ma harjun sellega ära. Aga tühjus on mürgine ja seotused linna ja maailmaga on kõik sassis ning need t∞tavad mõlemat pidi. Kõik õitsemata pirniõied jäävad paksu püdela kihina katma maad minu akna all, kuni neid enam ei mäletata.
See teeb mõõkmetsikult haiget
aga ma ei tea, mis tunne on elusalt saetud saada
.
.
.
see laul on mõne vastu ravim, aga selle vastu mitte
nii et mürgitan ennast lagritsakuhjade ja küpsisemägedega
sest tänast päeva pole nagunii olemas

nii et miks üldse?

ma ei ole peast soe ja olen ka

Ma kirjutan lõpuks, sest ma olen haige ja minu sees on kuiva tee maitseline surin ja ma kirjutan valu endast välja. Mu randmed valutavad, see on huvitav kõrvalefekt. Olen lugenud ja lugenud, sest lehekülghaaval loenduvad minutid ja kõik, mis mu elu juhatas, on järsku tühine sipelgas klaaspurgis. Seda peaks ta muidugi olema. Kahetunnitöö tegemiseks kulus viis ja ma ei saanud isegi aru. Iraani muusika on kodune, ka minu sees on kitarr. Ega midagi hullu pole. Aga kõik need kuustuhat tööd, mis alles üleeile iga päeva mõtteks olid ja kummituseks on järsku teisel pool akent lume käes ja mina magan kolme teki all voodis ning ei näe und. Üks kord, kui mul gripp oli, nägin ma unes kõike seda, mida ma päeval näinud olin, Midsomeri mõrvu ja igasugu saateid ja muud sarnast. Praegu mul ei ole ei grippi ega unenägusid. Võiks magada, aga ei taha veel. Kuigi mul on palavik, olid mu käed pool päeva külmad või võib-olla lihtsalt jahedamad kui ülejäänud mina. Mõni nädal tagasi olid mu käed kogu aeg nii külmad, et vastu põski pannes tundus, et ka põsed külmuvad ära ja mu luud on jääst. Õnneks ei sulanud nad ära.
Ei, ma ei soni, ma lihtsalt kirjutan, sest midagi pean ma kirjutama ja see võib samahästi selline lamp tekst olla.



Lugesin lõpuks läbi juba kevadel poolelijäänud Herta Mülleri "Hingamise kiige", pisut julm haiguselugemiseks, aga seda ei tajunud üldse. Mõtlen nende sugulaste peale, keda ma otsin ja uurin ja et miks ma seda üldse teen ja miks see mind rõõmustab ja et ma ei taha olla Kivirähki "Vombati" hull suguvõsauurija. Kuigi ostsin selle näidendi teksti hoopis teisel põhjusel. Mõtlen, mida homme süüa, väga raske on üldse toidule mõelda. Veel raskem on kujutleda Herta kirjeldatud sunnitöölaagrielu, kus igaühel on isiklik näljaingel. Ega eriti ei kujutlegi, nii et võib-olla oli lugemine mahavisatud vaev ja peab seda teine kord uuesti alustama.


Nagu ikka on mul puududes kahju, et ma koolis pole. Ma ei tea miks. Päev kulgeb ja kulgeb ja kulgeb ja kuigi temaga on palju peale hakata, ei ole ka. Sama, mis suvevaheajal linnas olles. Igast keeratud lehest, igast tassitäiest veest saab täidetud ülesanne, mida päeva nimekirja kirjutada.

Kosuke Ikeda pildid
Ja Lauren Nassefi pilt arktikauurija Macmillanist

Kaks.Kaks

Niipalju siis sellest, et China Miéville'i "Linn ja linn" ei võiks tõsi olla,
ma ei oleks arvanud, et see tõsi on.
(suur tänu, futility closet)

Through an accident of history, the Belgian town of Baarle-Hertog is located largely inside the Netherlands — it’s made up of 24 separate parcels of land, 20 of which lie inside the Dutch border, enmeshed with the Dutch municipality of Baarle-Nassau. To make things more confusing, two of these pockets of Belgium themselves contain pockets of the Netherlands.

This makes life interesting. Each house is deemed to pay taxes in the country where its front door is located, which means that some shops contrive to move their doors by several meters to get a favorable rate. A house can move to another country by moving its front door. Tourists who go shopping can encounter two tax regimes in the same street. And a child born to one Belgian and one Dutch parent possesses two passports.

At one point the speed limit was 60 kmh in the Netherlands and 50 kmh in Belgium, a perilous situation when a motorist might cross the border several times a minute. “Once, a motorcycle accident happened in front of Baarle’s cultural center,” writes Evgeny Vinokurov in A Theory of Enclaves (2007). “It happened on the territory of Baarle-Hertog but so close to the border running across the street that the man was dragged along to Baarle-Nassau. The ambulance from Baarle-Hertog arrived but did not help the bleeding man.”

And in 1971 a corrupt bank occupied a building that straddled the border, which permitted it to avoid being searched by the authorities of either state. The Belgian tax department couldn’t reach the safe, which lay behind “Dutch” counters. And the Dutch authorities could pass the counters but couldn’t open the safe, which was “Belgian.” Finally, authorities from both states undertook to search the premises in a joint effort, and the bank was eventually declared bankrupt after investigations into the laundering of drug money.

The border is so complicated that there are some houses that are divided between the two countries. There was a time when according to Dutch laws restaurants had to close earlier. For some restaurants on the border it meant that the clients simply had to change their tables to the Belgian side.

The border's complexity results from a number of equally complex medieval treaties, agreements, land-swaps and sales between the Lords of Breda and the Dukes of Brabant. Generally speaking, predominantly agricultural or built environments became constituents of Brabant and other parts devolved to Breda. These distributions were ratified and clarified as a part of the borderline settlements arrived at during the Treaty of Maastricht in 1843.

Miéville'i linnad mulle ka päris meeldisid, mitte kogu see mõrvamüsteerium, kuigi see oli piisavalt huvitav, vaid just kahe omavahel seguneva linna (kahjuks fiktiivse) suhtlus ja keeruline kombestik, seal raamatus nimelt on lisatud see, et kahes linnas on täiesti eri kultuur, kombed, arhitektuur- ja mõlemas linnas on keelatud teist vaadata ja selle olemasolu tunnistada, nii et on tänavaid, kus näiteks üht teepoolt ei tohi näha või pooli inimesi jne. Hollandis ja Belgias on ilmselt Shengen ja viisavabadus ja käi, kuidas tahad :)

Random long-haired dudes & walking around town, singing

Täna lõhnavad mu käed nagu kotletid,
õigemini eile õhtust saati, kui ma eelmainitud kotlette tegin.
Petersellist ja munast ja hakklihast ja sibulast ja kaneelist...
See lõhn ajab mu hulluks ja kõik need asjad, mida ma kirjutada tahaks samuti.
Ah, ja kaneelirulle! Miks ma pole enam kuid kaneelirulle teinud?

Kuidas ühendada terved mõtete ja märkmike riiulitäied üheksainsaks, et ei peaks kord üht kord teist lappama? Ega see vist on niigi hea, miski ei kulu pähe, midagi saab alati taasavastada.
Mitte ajapuudus ei ole vaid alustamise puudus.
Ega see mingi õige puudus olegi.
Sundust ei ole, ainult rahutus, rahutus, rahu. Kumb peale jääb, kumb alla?

Tasapisi hakkab must saama grafomaani vääriline kirjatsura:

Märkmikes laiutavad müstilised kirjaread nagu:

Sa limpsad üle näo, lubades endale küsimusi.
Mu sõrmede all tekivad viaduktide seintele koopamaalingud ja
bussiustel irvitavad mu enese peegeldused mulle näkku.
Nad mind ei salli.

või

Trepp jõkke, trepp merre, hüpe Schnelly tiiki, karplauhh!
Koer ja oks, kellegi varandus mere ääres- "Minu!"
Pardid kõiguvad üles-alla- on liiv veel soe?
Kajakas vetikapesas- kolm väikest auli

Need on otse elust, aga mida iga lause neist hõlmab,
ei hakka ma lahti seletama. Niisama kõlab küll krüptiliselt. Ma ei ole skisofreenne, ma usun :)
Tegelikult on suurem osa neist erinevate lugude idud, mis pähe kargasid.
Tahan neid kasta ja kasvatada.
Hoida ja luua ja armastada.
Kannan neid nagu Atlas maailma, aga nad on atlasskerged.
Minu nähtamatuks tegev mantel, mu ämblikuniitidest ja krokodillipisaratest köis.
Aga ma ei ole hunt. Kui, siis siis, kui ma näljane olen.
Olid ajad, kui mulle meeldis näljane olla, ma olin siis nii usin, nii püüdlik. Ma ütlesin ise iseendale- enne süüa ei saa, kui tuba koristatud. Ma tegin seda ise. Ja siis, kui valmis, olin nii rahul ja õnnelik ja söök oli hea, sest tühi kõht on kõige parem kokk ja vahel ainuke kokk, kes maitsvat süüa teeb.

Tulen üha tagasi arvuti man suvaliste pikajuukseliste tüüpide ja kulduim-tuunide tõttu. Mu kaks sireeni, kes rahu ei anna ja kolmas on lauanurgal- kuhi kirjandust, millest mul juba enne lugemist süda rõõmust valutab.

I guess, I am happy.
Just how it is sometimes.
If I lit a candle and left my computer, I'd most likely be happier, but I don't.
Täna rääkisime mütoloogias Aadamast ja Eevast ja hea ja kurja tundmise puust, kuidas hea ja kurja tundmise vili võib olla vastutuse võtmine või teadmine, et midagi ei tohiks teha, aga ikka tegemine, et tegudel on tagajärjed jne. Mina küsiks, kui ma tean, et ma peaks/ei tohiks midagi tegema, aga teen, siis kes on see osa minust, mis ütleb, et ära tee ja kes on see, kes teeb?

Darwin oleks võinud öelda, et ta ei lähe Piibiga vastuollu, Jumal lõi suure paugu ja vaatab seni pealt, mis edasi toimub. Või lõi ta maa ja vee ja värki ja siis selle esimese ürgpuljongist tekkinud elusa raku, mis edasi arenema kukkus. Tal on vist lõbus...

Muide, mõnede legendide järgi oli Aadamal ka enne Eevat naine, Lilith, kes oli loodud kas samuti põrmust või tuleleegist, nagu Avetikh Isahakjani raamat väidab, ja pärastpoole, kuna Lilith erinevates legendides erinevatel põhjustel Paradiisist välja läks/aeti vms (näiteks tõi ilmale karja pisikesi deemoneid. What fun), lõi Jumal Aadamale lohutuseks tema küljeluust truu ja alandlikuma naise Eeva. Ma ei tea, miks ma juba enne esimest klassi seda ebaeakohast lektüüri lugesin. Üks päev oli igav vist.

-I canged the universe!
-You did
-I'm God
-You're an atheist
-I don't excist!

Jonathan Safran Foeri (God, how I love his name) raamatust "Extremely loud & Incredibly close"

Oli karvaseid, kes ikkagi inimesteks ihkasid ja kes ajalikust ajast ette rutates kaljuseinale mehi ja mammuteid joonistasid, jäljendades oma tagasihoidlike töövahendite kiuste hilisemate kunstileksikonide värvitahvleid otse kopeeriva täpsusega."

Asta Põldmäe loost "Kuldkell"

Mida ma oleksin tahtnud öelda pärast "Prantsuse testamendi" lugemist

On kummaline, et alles suvel peale põgusat kohtumist Makine'i endaga haarasin pooljuhuslikult riiulist tuttavat nime silmates tema sealleiduva ainukese raamatu "Ühe elu muusika". Ma jumaldasin seda, pooleldi armudes raamatusse ja pooleldi päeva, mil ma seda lugesin. Selles polegi suurt midagi erilist- lugemise aeg ja koht ja muud asjaolud mõjutavad mind sama palju kui raamat ise. Suuremat osa raamatuid mäletan enne nende saamise, kätte võtmise, lugemise, soovituse vms järgi, kui tegelik sisu meelde tuleb. Seda lugesin ma karge vihmasabina ja helehalli päeva taustal, halli kassi pilgu all, järgmist, aasta pärast, keset suve kõige kuumemat aega, kui vihma polnud vist nädalaid tulnud ja õhk oli paks palavusest ja putukatest ja kohusetundlike jaoks suvetöödest.

Andrei Makine'i "Prantsuse testament" on tummine, otsast otsani täidetud sõnade voolava valinguga. Sedasorti tekst, mida ma mõned head aastad varem oleksin põlastanud, mis ei haara mitte nagu kärestikujõgi tohutu pinevuse ja lõpu-ootamisega, nagu noorele põnevuseotsijale meeldiks, vaid just oma aeglase kulgemisega. Selle kulgemise iluga. Meeldiva aeglusega voolavad laused ja sõnad, iga natukese aja tagant võimaldades, lausa soovitades, teos käest panna, lauaservale asetada, mõne meelele jäänud pildi üle mõtelda, paar hetke tõelises maailmas veeta- päikese käes praadida, süüa, telekale pilk heita, et siis tagasi stepiavarustesse suunduda. Loe veel paar rida, üks lõik, järgmise pausini ja siis otsast peale. Kui segaseks jäi, keera paar lehekülge tagasi ja loe uuesti, see pole raske.

Mitte põnevus või teadmisiha ei tõmba teadma saama, mis juhtuma hakkab, vaid tekst ise loob lummuse ja laseb end kanda võõrastesse pilguheidetesse, sellesse teisse maailma, samas lastes igal hetkel jälle välja astuda. Kandes järgmisesse sihtpunkti järgmisele käsiteldamatule kaldale järgmises ajas.
Suve tegelik ootust täis kaduvus ja igavesena tunduv sumin, sagin, askeldused, õhu täitev kirbe lõhn ja kärbsed sõrmenukkidel lisavad vürtsi. Veel üks juba minevikku asetatud päev veedetud korraga nii mitmes maailmas.

(Kummaline mõelda, et meil siin Maarjamaal pole sääraseid lugusid, kuigi sõda ja üksindust on loogu. Nii paljude jaoks on minevik lakkamatu võitlus, sõda, mis iseeneses jätkub.)

Juba aimub kergendus, lõpp, alati haarav, olgu ta oodatud või mitte. Lõpp! Lõpp! Koos raamatuga saab punkti üks hetk, kuitahes pikk. Päevi, nädalaid, aastaid. Esimesest kohtumisest lõpu punktini, et võib-olla kunagi jätkuda.

Tõlkija lemmiksõna on "lüümus"

olla purjus sõnul väljendamatutest avastustest
on ka minu jaoks maailma parim tunne

...

Inimesed muutuvad nii kiiresti ja mina jään sellekssamaks,
nii mulle tundub
ja ma ei nuta (mitte, et ma kurbust ei tunneks, vaid et ma ei oska nutta, nagu ma ei oska karjuda või ropendada)
ja ma naeran (sest ma ei viitsi sõnades rääkida ja naerda on hea ja ma usun, et hea suhtumine iseendasse teeb elu paremaks)
ja kuigi ma igatsen asju (mitte esemeid)
ei tohiks ma öelda, et elul on midagi viga,
sest sellel pole midagi viga peale selle, et midagi on puudu,
aga mulle on nii palju räägitud alalhoiuinstinktist,
et mu käsi ei tõuse riske võtma.
Ma ei tea, kas need on endid väärt.
Ainuke asi, mis mind nutma võtab on see, kui mul on plaanid tehtud ja tuleb välja, et need lähevad vett vedama,
siis on mul tunne, et mind on külma vette visatud.
See on osa sellest, miks ma armastan üksi olla,
kui olen õnnetu, olen ise vastutav, kui õnnelik, samuti
ja kui miski ei aita, siis raamatu ja märkmikuga kusagile istumine loob alati neutraalse pinna.
Sõnad sõnad sõnad, kuidas kirjutada tegevuseta romaani?
Tegelikult ei tea ma sellest tavalise inimese elust,
mida normaalseks peetakse suurt midagi,

tunnen end kuradima kasutult, kui ma ei oska midagi lohutavat või hea-nõuandvat või niisama armast öelda. Andke see mulle andeks, eks.

Nagu ka see pisike maailmahaletsusnurgake.

Tuul tule taeva

Eila ööse (1 minut üleeilsest puudu) olevat olnud suur äike. Minu toas oli akane pärani ja üksi juuksekarv ka ei liikunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus

Käisin katusekinos Banksy filmi vaatamas ja tundus, et taevas kukub pähe ja kajakad põlevad. Kirjutasin märkmikku- õhk lõhnab nagu merrekukkunud tähed. Kössitasin üksi nagu viimane pirukas ja kaamera kõikumisest tekkis peaaegu merehaigus, kuigi filmi enese üle ei kurda.

.
.
.

Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.

Seal keskel on boksid näha ja sissepääs on kusagil seal kolmnurgas, kuigi kuidagi õnnestus meil ka merevaatega tubadesse pääseda.Haigla oli ühes ümmarguses otsas vist, sees puudus suunataju täielikult, lihtsalt pikad sirged koridorid, kahel pool uksed. Pildilt võib näha, kui pikad need olla võivad.

Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.

Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god

jätkan tänase päeva lainel teises postituses

Diivanil tütarlaps maailma lõpus

HOIATUS: VÄGA PIKK POSTITUS

Minu lemmik prantsuse lauljatar: Emily Loizeau

Syvi, kirjutasin. Suvi. Saab istuda pingil, hajameelselt varbaga kukalt sügades. What a pleasure.
Kirjutada, kirjutada midagi muud peale "Kuidas läheb?" ja kuulda "How are you?" ja öelda, et hästi läheb hästi. Oh, thank you, thank you very much. Tahaks tantsida, tahaks olla ploomipuu otsas. See et ma ajan segast ka, mõistate. On öö ja ma tahan kõigest kirjutada, millest ma pole viitsinud kirjutada, seda hetkepoeesiaga segades. See on see ploomipuu värk. Akna taga on mul tegelikult hoopis pirnipuu. See ei õitse, ma vist ei pannud isegi tähele, kui see õitses. Harjumus on surmav. Olen lubanud endale mitte kunagi tüdimust tunda.

Need kaks laulu on nagu lugu: üks minekust ja teine hävingust
Ma tõlkisin need kunagi ja kirjutasin päevikule
Seda oli ilus lugeda, kui midagi ei meenunud

Lugesin üleelmisel nädalal taaskord David Mitchelli "Pilveatlast". Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma... selle lugemine nõudis mult pea ületamatut võitlust iseendaga vaheldumisi kõhukrampidega selle ilust. Õigemini, kuna see koosneb kuuest eri žanrist ja stiiliga loost, on mõni neist tohutult lähedane, samas kui teine jätab külmaks, aga kõik nad moodustavad uskumatult ühtse terviku. Ma lugesin seda ja õhtul õhkasin emale telefonis: "Ma jumaldan seda, aga kahetsen samal ajal, et mina ei saanud sellele ideele tulla". See on tõsi. Ma tahaksin omada sellist ideed, minu omad aga paraku tulevad lausekaupa, kui ma just Heinsaart lugedes magama ei jää. See aga on teine lugu. Mu lemmikosa- Rober Frobisheri kirjad- meenutab mulle miskipärast ka üüratult Baricco "Ookean merd", mu esimest n-ö suurteraamatut, mida ma jumaldasin, ja "Siidi" ehk ka, kuigi seda ma ei mäleta, ja Pascal Quignard'i "Kõiki maailma hommikuid". Need on minus kõik ühe raamatu staatuse omandanud. Ja Delereme'i "Terve pühapäeva oli vihma sadanud" läheb pealkirjaga ka kuidagi samasse ooperisse. See on armas, muidu, Pariisi vanahärrast, kes kogu aeg on. Kõik see on üpris uskumatu. Ja ma pean veelkord ütlema, et ma armastan Shakespeare'i kõnet. Pärast räägin ma mitu päeva riimis ja rütmis ja tunnen end kuradima hästi.
Ma kirjutaks siia midagi riimuvat, aga no ei tule, kui ei loe. Aga Hamleti monoloog on peas. Eestlaste trumpkaart inglaste seas.

Praegu kuulan vaheldumisi:

-Taavi Peterson "Tibet ocean" ja "Mother Why"
- Kosmoseratsanik " Kuni veel jõuad"
- August Hunt "Unistus"

Tahtsin jagada seda toredat saavutust,mis mul noorpõlve (Heh, nagu mul seda oleks. Aga no ütleme 14-15) luuletamisele mõeldes alati tsiteerub. Üks väheseid, mis mul siiani meeles on.

Mu hingel on kymme korstent,

kymme keldrit ja pesukööki,

kymnel laval on kymme mõtet

võistlemas niisamamuidus

hinge keristele valusat vahtu loopides,

olen hunt

olen hunt, hallivatimees,

-naine, vabandust, -isik,

olen hunt ja minu metsas ei ole teid,

liblikad söövad punaseid lilli ja rebaseid

ja vanaema majas on voodi all kirves.

Kymnest korstnast tõuseb sudu ja silmavett

ning tahm ajab lõõrid umbe

ning toss ajab mõtted vette,

tiiki, tiiki, konnadega.

saun köeb, lauldes tuleleekide laulu,

punane kukk katusel kireb ning mina olen hunt

jooksen kuuskede vahel kaasikus ringiratas

otsides tõde männiokastest.

See on tegelikult päris lõbus. Imelikul kombel on mu lemmikud kõik tehtud mitu aastat tagasi. Praegu ma luuletan vähe. Kui üldse. Pigem üldse.
Selle siinse kohta võib öelda, mis tahab. Ma olen immuunne nagu juunisääskedele.
Lasin neil end hammustada (Jah, minu sääskedel on hambad, on terve suutäis teravaid hambaid. Miks mitte? Kui kärnkonnad võivad kannatusekeeli pingutada, võivad ka sääsed hammustada) ja ena! (seda küsitakse kogu aeg ristsõnades. Ennäe, on kirjas ja vastus on ena! kuigi ma tahaks kae! kirjutada. Tegin vahepeal terve vihikutäie) ma jäin ellu ja ei sügelenud sugugi. Kuigi ladusin pool päeva puukuuris puid, veheldes sääskedega, nagu harjutaks tae-kwon-do'd. Ja ma püüdsin ahvenaid ning sõin need ära. Need olid maitsvad ja ujudes ma mõtlesin, et nende kaimud on kusagil minu all- vesi on meil seal üpris sügav, kunagi oli kolm meetrit vast täis või rohkem. Ühel öösel ma jalutasin Põlvasse, mis asus Türil. Täna ei jaluta ma kuhugi. Mu tuba on nii ilus, et iga päev astun sisse ja tahan põlvili laskuda ja maad suudelda ja öelda, et kuidas see saab minu tuba olla. Üks sõber ütles, et see on nagu korter. Kui selle saaks majast eemaldada ja mujale transportida, poleks mingit ülikooli-aegset korteriprobleemi. Ainult kööki ja vannituba olekski vaja. Even if I say so myself.

Leidsin India rahvaluulest oma elu seni pikima liitsõna desoksüribonukleotiidhappe järel:

Tõesõnavõimujõelaineõõtsehõivepõimija Sarasvati

"Mõnikord laseb hämmelduse kohev jänku silmapiiri taha nii tohutu kiirusega, et kõnevõime väle hurdakoer jääbki stardipuuri talle lolli näoga järele vahtima"
Timothy Cavendish "Pilveatlasest"

Täna on toredaim päev. Ma ei tea, kas ma rääkisin liiga valjult või liiga palju, aga on, justkui oleks ma kaks nädalat kõnedieeti pidanud ja nüüd järsku saaks kõike öelda. On kaks tunnet, mida ma armastan: vabalt rääkida ja vabalt kirjutada. Mõlemate jaoks on teatud eeltingimused. Toredad inimesed näiteks :) Ühel ööl nägin unes, et meil oli klassi väljasõit Tartusse ja poisid võtsid hotellitoal heast peast ühe seina maha, nii et kõrvaltuba paistis. Ma kartsin kohutavalt, et mina pean selle kinni maksma. Unes ja elus on toredaid asju.

Minu osaks on kelmlik melanhoolia ohkega
(nii ütles Edgar "Kuningas Learis")
Melanhoolia põhjuseks on väsimus ja vastupandamatu igatsus mu pehme voodi ja kolme padja järele, ohke tekitab soov midagi mõistlikumat kirjutada ja kelmlik on mälestus headest mõtetest

autor: John Sargent, Nonchaloir repose

toast tuppa

Kuidas seda öeldagi?

Tahaks midagi öelda aga sõnad ei ole õiged, tähed ei lähe täppi. Seinad on ees, mida mina ise teadlikult rajanud pole, ent mille olemasolu on rõhuva raskusena alati seal. Kes või mis minu sees ja minu näol neid rajanud on, ma ei tea, tean ainult, et sageli minu mõte ja sõnaline väljund üksteisest teerullidega üle sõidavad või ei ürita isegi seda teha vaid üle saali üksteisega tõtt vaatavad. Mulle üldse meeldib kujutleda ennast kui tubasid, ruume, otsekui need unenäod, milles ma lõputult jooksen läbi nelja uksega tubade, igaüks neist eelmisest täiesti erinev. Ma veel mäletan seda unenäopaanikat, mis mind valdas, kui igas toas oli ühtmoodi uhke lõunasöök, ent ei ühtegi elanikku ja oli hirmus mõelda, et kõik nad on kusagil siin olemas, mõne teise ukse taga, sest neljast uksest saab korraga ju ainult ühe avada ja edasi astuda.

Ma armastan seda tunnet, mis mul õhtuti, pisut väsinud ja rammestunud olekus tekib. Kui teadvus vajub hajali ja otsekui sirutub üle terve ruumi, kuni ma tajun põrandat oma jalge all, saapaid, saapataldu, toole, seinu, talasid, mis toestavad põrandat, millel ma maa kohal istun, sageli ka mõne maa-aluse korruse kohal. Õhus. Tajuda inimesi selja taga ja nende liikumist, kuigi ma neid ei näe, tajuda asju ja esemeid. Kui ma olen väga väsinud, leban ma oma voodis ja kujutlen, et kui neid kaht seina ei oleks, oleks mu voodi majanurgas kahe puu vahel ja lõõskava tuule käes ja tegelikult need seinad, mis mind sellest tõelisusest eraldavad on vaid õhukesed telliskonstruktsioonid.

Mõtlemine on füüsiliselt koormav, pärast keskmist koolipäeva ja kiiruga õpitud luuletusi ning paari tundi välismaailmas on mul koju jõudes hing tühi ja keha kurnatud. Tahaks kõike teha, aga mitte täna. Ainult magada tahaks ja ei tahaks ka.

Vaatan jälle midagi. Emale ei meeldi. Minu jaoks on parem kui telekas ja sisukam kui facebook. Jaapani keel on põnev ja pilt on ilus. Isegi mingisugune plot on.

lost in herself

lugemise ajal vb näiteks seda kuulata, nii
õige mu tänase õhtuga!

pildid pärit: www.muffikphoto.blogspot.com, mai 2007, just in case

Täna... ma hõljun, pea pilvedes ja ümisen :)
Hinge all on pannikartulid, mis on paremad kui friikad ja suur tass tulist kakaod ja leidsin ilmselt uue lemmikkoha, kus istuda, ümisen, ümisen, ümisen!
Soojad sõnad, soe süda, soe olla, hing helisen, vabaduse tunnelis mängib vaikne kitarrilugu näituse taustaks, mida mõni üksik möödakäija kaeb, mõtted lendavad ja meeled kumavad ja olla on mõõtmatult hea. Tantsida, laulda, lennata! Toas põlevad hubisevad küünlad, ema ei ole, vaip on pehme ja tee on kuum, naabrid ilmselt flöödisoolodega hulluks aetud (mission accomplished!), keegi lällab tänaval vastu, magama pole veel niipea vaja minna - Lermontov vaja homseks läbi lugeda. And I will make it, I'll prove it, and tomorrow's gonna be just as fun, if things go well. Kes ütleb, et noote on vaja või saksofoni, kui ainult samal ajal veel laulda saaks ja kõik selle, mis tuul silme ette toob tõeliseks teha! Sugulased, sõbrad, tuntud ja tundmatud nimed ja ma tunnen end nii vabalt, nii vabalt, otsekui oleks ma viimased nädalad? kuud? poolaasta? sordiini all olnud, vaid pooltoonides, vaid ääriveeri olnud, I've felt so lost as if it was not me living my life, and now I feel real at last. Mõnikord on päris lahe tegelt, kõndida läbi elu otsekui see polekski sina, nii see tundub, raske seletada, aga kohal olla, täiega ja kõiges tükis, ekstaas oleks õige sõna võib-olla?! Tänast päeva ei tule enam kunagi, ilusad hetked püüavad meid ja mina ei armasta ühtegi tunnet enam, kui jääda purju klaasigi kangemata lihtsalt elust ja hetkedest!

Armastusväärne

Täna oli nii armas...
Käisin uues Kristiines, mitte esimest korda küll... see on nii out of place koht minu jaoks, et olen sealkäimist pigem vältinud. Nagu oleks tükike mingit muud maad siia vana niru-koduse keskuse külge poogitud. See on häiriv. Nagu ka see hiiglaslik Marks & Spenceri pood- ma olen nii harjunud, et see on Londonis, aga erinevalt Eestist on Londonis suured toiduosakonnad. Ma armastan nende kummikomme. Ja Sainsbury omi. Aga riideid ei taha tavaliselt vaadatagi ja kommid on siin ka üle mõistuse kallid. Igatahes mõtlesin, et vaatan korra Apollosse, seal mulle meeldib ja väga huvitav filmivalik on ka just Kristiines, selliseid mida mujal ei näe ja varem kuulnudki pole, aga mis määratult põnevad tunduvad. Ja siis avastasin mingi uue Eesti paberifirma tooted ka: Talmar & Põhi kirjastus... never heard of it before, aga mulle meeldib (Räpina ka, ma ikka üritan neid tasapisi toetada). No ja haarasin ingliskeelse fantasy riiulist esimese ettejuhtuva pisut külgetõmbavama seljaga teose. Ja lugesin natuke. Ja mõtlesin toidupoodi minna, milleks ma üldse seal olingi :) Ja läksin tagasi ja mõtlesin, et loen veel natuke, et äkki ostan ära isegi, polegi ammu ühki raamatut ostnud, võib kah. Ja no siis lugesin. Ja siis olin juba seismisest kangeks jäänud, kui tuli sõbralik müüja-mees ja ütles: "Vabandage, ma vaatan, et te olete siin juba kaks tundi lugenud, aga seal ees on toolid ka ja te võite seal lugeda, inimesed teevad seda kogu aeg." :D See oli nii armas ja ma vist punastasin oma punaste juuste juurteni. Tõe huvides tahaks mainida, et päris kaht tundi ma seal ei veetnud, aga no palju puudu ei jäänud kah, otsustasin lõpuks, et kui juba nii haarav raamat oli, siis pean ikka ära ostma, mitte järgmine kord toole kasutama. Üldse... koduteel leidsin naabermaja eest ehitustolmust vanapärase tinavõtme ja naabrite kass magas koju jõudes mu uksematil ja üle aegade soe ja sõbralik päev oli. Vene keele õpetaja ütles, et ma olen nagu päike! Ja vaheaeg on kohe käes!!! Kuigi ma ei mõtle sellest mitte niivõrd kui vaheajast, vaid kui nädalasest haiguslehest.

This is an old song, these are old blues.
This is not my tune, but it's mine to use.
And the seabirds where the fear once grew
will flock with a fury,
and they will bury what'd come for you.
Joanna Newsom
"Sadie"

PS. ma parem ei avalda, mis raamat mind niiviisi võlus. Mul on aeg-ajalt pisut piinlik tunnistada, et sellised ebaelulised, "mitte-just-tõsised kirjateosed" mul ikka veel jalad alt täiesti ära löövad, aga sel eksemplaril oli antud hetkel küll täielik "panniga pähe" efekt. Oijah. Ei saa midagi parata, olgu see noorus, möödumatu lapsepõlvefaas või miski muu, aga müüdid, legendid ja fantasy-muinasjutud on minu südames vist alati kõige kõrgemal kohal koos virna kohati leitud muude lemmikutega. Aga samas, muinasjutud on vanemad kui ükski inimene, nii et on loogiline, et nad meid ikka veel puudutavad, eks :D

PPS. Ausalt öelda käivad müüdid minu loetud teostes kuidagi hooti. Mitte tahtlikult isegi, lihtsalt satub nii, eelmisel aastal oli mul näiteks Vana-Kreeka faas, mil ma lugesin kõik sellega seotud teosed, mis leidsin (Helgi Öpiku "Trooja väljadel" nt oli super! kuigi oma ea kohta kirjavigaline), siis klassikaliste muinasjuttude ümberjutustuste faas (minu lemmik - Epp Annuse "Mina, Matilda")... neil viimastel nädalail on järg vene muinasjuttude kätte jõudnud. Baba jagaa ja kanajalad, siit ma tulen!

The everliving ghost

Kas keegi teab seda tunnet kui mingi ärevus on sees, mitte ühegi eriti käegakatsutava põhjusega?
Kunagi isegi kirjutasin sellest midagi- igavesest ärevusest. Noh, nüüd on see mind täislaksuga tabanud, magama polegi eriti mõtet minna, ärkan nagunii tund aega enne äratuskella, olles enne mingeid kahtlasi unenägusid näinud. Tõesti- täna öösel nägin näiteks unes, kuidas ma Pirita jõge mööda koskedest alla sõitsin, seejuures midagi tundmata. I wonder what it means.
Igatahes muusikamaitse on mul täna õhtul kummaline. Päris palju igasugu segaseid asju olen kuulanud, mis mulle muidu ilmselt meeldiksid. Ükski ei jõua päris kohale. Selle asemel paelub täna hoopis see laul.

Nojah, ma ei ole just uhke, küllap on suvi läbi Elmari kuulamist mu ära rikkunud...
Ma pole isegi "Meistrit ja Margariitat" lugenud.

The looking glass, so shiny and new
How quickly the glamor fades
I start spinning slipping out of time
Was that the wrong pill to take
You made a deal, and now it seems you have to offer up
But will it ever be enough
It's not enough

Florence & the Machine lyrics from "Rabbit heart"

PS. postituse pealkiri on band of horses laulust "no-one's gonna love you" and the view is from Athens(!!!)