unustamatud novellid ehk erinevalt romaanidest ei saa neist peagu kunagi rääkida

Vahepeal oli koolis vaja novelli järgi film teha ja siis sai (taas)loetud suurem osa kodus elutsevaid novellikogusid ja short storysid. Alates Salingerist, Poest, Faberist ja lõpetades Marquese ja Murakamiga. Neid oli palju, aga muidugi olen neid varem ja hiljem ka lugenud ja ülelugenud. Kahjuks niimoodi erinevaid lühikesi katkeid lugedes ei jää sama hästi meelde, kui romaaniga, pigem lugude üldine meeleolu ja maik, ent on siiski mõned, mida üha uuesti tahaks lugeda ja võimalusel teistelegi soovitada. In no particular order:

* Jonathan Safran Foer "Room after room" (kogumikust "Best of young American novelists")

*Murakami "The kidney-shaped stone that moves every day" ("Blind willow, sleeping woman")
*Salinger "Parim päev banaanikala püüdmiseks"
*Murakami "The mirror" (samast raamatust)
*Gabriel Garcia Marques "Valgus on nagu vesi" (raamatust "12 kummalist palverändurit")
*Isaac Asimov "Inetu poisike" (kogumikust "Lilled Algernonile")
*Ray Bradbury "Terve suvi ühes päevas" ("Lilled Algernonile")
*Gabriel Garcia Marques "Sinu vere rada lumel" ("12 kummalist palverändurit")
*Elläi Tuulepäälse "Apelsinikollane" (2004. aasta "Terra Fantasticast")

* Asta Põldmäe "Linnadealune muld"- iga viimane kui novell

Tervikuna meeldivad mulle Murakami "Blind willow, sleeping woman", Marquese "kaksteist kummalist palverändurit", Wintersoni kogutud "Midsummer nights", Maggie Gee "The blue" ja Poe novellid. Faberi "Farenheit twins" meeldis vist ka, ei mäleta küll eriti.