Showing posts with label filmid. Show all posts
Showing posts with label filmid. Show all posts
November 22, 2012
Miks piltidel kõik hundid vaatavad ühele poole?
Ja
akendel peegelduvad tähed, mida ei paista kusagil mujal
ja hammaste taga on ingveri ja omletimaik
ja...
.
.
.
... see sai kirjutatud vist küll nädalaid tagasi. Nüüd söön (soon, "soo" tegusõnaorm?) singi-juustu kukli kõrvale tuliseid paljaid makarone (ise olen riides, i swear) ja mõtlen, et olen teid unarusse jätnud.
Aga aprés PÖFF la vie taastärkab nagu kevadel rohi või võib-olla sumbub. Sõltub, mida vaadata.
Ja
ma soovitaksin teile filme, kui oskaksin,
aga mida oskan?
Doomsday book (Lõuna-Korea) mulle siiski väga meeldis. See oli elevdav ja ärgastav. Ja võib-olla söandan isegi soovitada mõnele.
Aga tõelist hingevõtvat-tapvat-matvat-taeva lennutavat filmielamust pole sel aastal veel saanud. Ootan. Oodakem.
Ginger ja Rosa, Sädemelapsed ja Marie Kroyer on head. Ja Marie Kroyer neist ilus (imeilusa aga elava iluga peategelasega) ajalooline draama. Aga järgmine seanss on välja müüdud, ma tean. Teised olid täna viimast korda. Noortekad. Aga väga väga head. Hmm. Rohkem ma hetkel ei ütle.
Homme ehk?
Või kunagi
kaugemas tulevikus.
I dare not promise anything
sest aega on vähe ja arvuti on kaugel ja maa ei ole veel külmunud.
Midagi. Algo. Nada. Casi nunca.
akendel peegelduvad tähed, mida ei paista kusagil mujal
ja hammaste taga on ingveri ja omletimaik
ja...
.
.
.
... see sai kirjutatud vist küll nädalaid tagasi. Nüüd söön (soon, "soo" tegusõnaorm?) singi-juustu kukli kõrvale tuliseid paljaid makarone (ise olen riides, i swear) ja mõtlen, et olen teid unarusse jätnud.
Aga aprés PÖFF la vie taastärkab nagu kevadel rohi või võib-olla sumbub. Sõltub, mida vaadata.
Ja
ma soovitaksin teile filme, kui oskaksin,
aga mida oskan?
Doomsday book (Lõuna-Korea) mulle siiski väga meeldis. See oli elevdav ja ärgastav. Ja võib-olla söandan isegi soovitada mõnele.
Aga tõelist hingevõtvat-tapvat-matvat-taeva lennutavat filmielamust pole sel aastal veel saanud. Ootan. Oodakem.
Ginger ja Rosa, Sädemelapsed ja Marie Kroyer on head. Ja Marie Kroyer neist ilus (imeilusa aga elava iluga peategelasega) ajalooline draama. Aga järgmine seanss on välja müüdud, ma tean. Teised olid täna viimast korda. Noortekad. Aga väga väga head. Hmm. Rohkem ma hetkel ei ütle.
Homme ehk?
Või kunagi
kaugemas tulevikus.
I dare not promise anything
sest aega on vähe ja arvuti on kaugel ja maa ei ole veel külmunud.
Midagi. Algo. Nada. Casi nunca.
May 20, 2012
...
Tahan lihtsalt soovitada filmi "Lõhepüük Jeemenis". Nii vapustav on kinos ilusat briti inglise keelt kuulda, briti huumorit ja südamlikkust, et olen südamest liigutatud. No ja araablased (või jeemenlased?) turbanite ja šoti kiltidega on ka täitsa armsad :D Ma ei tea, kas see tundub siiras, aga ma olen siiralt kogu hingest puudutatud. Jumal teab, miks. Või kalad. Kalad teavad. Ma arvan, et on väärt vaatamist.
May 6, 2012
Sõnum, kahe kõrva ja ninaga


Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat
Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.
Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.
Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea
Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst...
Hea on hea, minu jaoks.
Mustale kaanele vaatamata.
Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord.
Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult
Ja värvikas
Ja terav
Ja huvitav
Ja mõtlemapanev
Ja
Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.
aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must

Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda
Nii palju sõnu
ja see on ka hea
a show-off of the highest level
Ma ei tea, miks ma pole nii pikka aega jälle kirjutanud. Ilmselt seepärast, et ma olen iga päev pidanud muid asju kirjutama. Ja mõtted on mujal. Igatahes...

Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.

Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!
Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.

Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.
üks nunnu iidne jumal...
Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)
Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!
Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.
February 12, 2012
Külmast ja talvistest silmadest
Postitan selle eelmise nädala mustandi ka, sest miks ta muidu kirjutatud sai...
Lihtsalt ei oska sellise külmaga midagi kirjutada. Mitte, et külma vastu midagi erilist oleks, ei ole, igati mõnus on. Kodus on soe ja päike ja puha. Viigri tunne on. Sest viiger kõlab täpselt, nagu ma tunnen. Nii et...
Olen käinud viimase paari nädala jooksul "Võssotskit" ja "Artisti" vaatamas. Neist kahest jättis "Võssotski" isegi teravama elamuse. Ikka uskumatu, millisest suht lühikesest ja mõttetust loost (võrreldes pikkade eepiliste seikluste või mitmeaastaste romantliste lugude jms-ga, mitte väites, et lugu oleks mõttetu) on tehtud väga lahe ja nauditav film. Kui mitte muult, siis režissöör ja meeskond on ikka vapustava töö teinud. Ja karakterid ja olustik ja kõik on ka super. Kohati isegi liiga ebareaalselt ilusad stseenid ja karged jooned, selline tunne, et elu ju ei ole nii selgepiiriline ja kirev. Parem kvaliteet kui elul :D
Kohe tuleb tahtmine kusagile Usbeki kõrbetesse minna.
"Artist" oli selles suhtes lahe, et olla kinos ainult 20ndate džässiga ja ilma igasuguse ekraanimüra või jututagi on päris ehmatav. Järsku on saal palju vaiksem, krõbistada keegi ei julge. Mitte, et haudvaikus, aga vaiksem küll. Sees on ka vaiksem. Ja ajastut ning tollase filmikunsti hõngu annab ilmselt suurepäraselt edasi, ei tea eriti, tahtmine mõnda autentset tolleagset tummfilmi näha tuli küll.
Lugenud olen igast asju läbisegi. Tegelikult statistika mul siin ei kajasta seda, kui palju poolikuid asju mul siin vedeleb, mida ma taha lõpetada ja nõnda loetuteks ei loe ja neid, mida ma ei taha lõpetada, aga liiga poolikuteks pean ka ei arvesta...
Iga kord neid vaadates kirun, miks ma asju järjest läbi pole lugenud ja samas lohutan, et ju polnud õige aeg.
Lihtsalt ei oska sellise külmaga midagi kirjutada. Mitte, et külma vastu midagi erilist oleks, ei ole, igati mõnus on. Kodus on soe ja päike ja puha. Viigri tunne on. Sest viiger kõlab täpselt, nagu ma tunnen. Nii et...
Olen käinud viimase paari nädala jooksul "Võssotskit" ja "Artisti" vaatamas. Neist kahest jättis "Võssotski" isegi teravama elamuse. Ikka uskumatu, millisest suht lühikesest ja mõttetust loost (võrreldes pikkade eepiliste seikluste või mitmeaastaste romantliste lugude jms-ga, mitte väites, et lugu oleks mõttetu) on tehtud väga lahe ja nauditav film. Kui mitte muult, siis režissöör ja meeskond on ikka vapustava töö teinud. Ja karakterid ja olustik ja kõik on ka super. Kohati isegi liiga ebareaalselt ilusad stseenid ja karged jooned, selline tunne, et elu ju ei ole nii selgepiiriline ja kirev. Parem kvaliteet kui elul :D
Kohe tuleb tahtmine kusagile Usbeki kõrbetesse minna.
"Artist" oli selles suhtes lahe, et olla kinos ainult 20ndate džässiga ja ilma igasuguse ekraanimüra või jututagi on päris ehmatav. Järsku on saal palju vaiksem, krõbistada keegi ei julge. Mitte, et haudvaikus, aga vaiksem küll. Sees on ka vaiksem. Ja ajastut ning tollase filmikunsti hõngu annab ilmselt suurepäraselt edasi, ei tea eriti, tahtmine mõnda autentset tolleagset tummfilmi näha tuli küll.
Lugenud olen igast asju läbisegi. Tegelikult statistika mul siin ei kajasta seda, kui palju poolikuid asju mul siin vedeleb, mida ma taha lõpetada ja nõnda loetuteks ei loe ja neid, mida ma ei taha lõpetada, aga liiga poolikuteks pean ka ei arvesta...
Iga kord neid vaadates kirun, miks ma asju järjest läbi pole lugenud ja samas lohutan, et ju polnud õige aeg.
December 4, 2011
Tagantjärele võin öelda oma selleaastasi PÖFFi-lemmikuid, ehk mõnd kusagil veel näidatakse. Artises tuleb Artist ja Habeas Papam (?) aga neid ma PÖFFil ei näinud. Tahan vaatama minna küll. Kingapaelte sidumine tundus selline keskmiselt hea, nii palju, kui nägin. Järjekord on suvaline:
* Los Pasos Dobles/Iseenda jälgedes (Katalaani?)
* Restless/Püsimatud (USA)
* I Wish/Ime (Jaapan)
* Attack on the block / Rünnak rajoonile (UK noorteulmefilm)
* Martha Marcie May Marlene (USA)
* Doppelgänger Paul/ Teisik Paul (Kanada)
* Akkõz (Kasashtani)
* Moth diaries/ Ööliblika päevikud (Kanada ja Iiri, pigem noortekas)
* Strawberry fields /Maasikavälud (UK, BBC)
* Kilimanjaro lumi (Prantsuse)
Nüüd elan niisama, loen teisipäevaseid luuletusi, avastan Mahmud Derwishi luule hobusemotiive ("Ma armastaksin naisi, kes iharuses varjavad hobuste eneseteppu uksekünnisel..."), teen koolivärki, igatsen und...
Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...
Zot and the Axolotls by Janis Freegard
Earlier in the afternoon we had all admired
the newly constructed axolotl tank, more of
a complex really, with a glass bridge between
chambers, a grand axolotl hotel, five stars with
room service, porters and a parking attendant.
It was still empty, its soon-to-be residents
slumming it in temporary accommodation.
like other amphibians, the axolotl has a three-chambered heart
they are perennibranchiate, reaching sexual maturity in the larval stage
axolotls were a staple in the Aztec diet
I was stoned, I remember that.
the axolotl is neotenous and rarely metamorphoses spontaneously
it can regenerate entire lost appendages in a matter of months
the days of the axolotl surviving in the wild are numbered
Zot tripped and fell to the floor and lay there,
unmoving, by the new de luxe tank. I was
sitting next to him in an armchair thinking:
Zot’s fallen over. Just that. It was someone
else – Denise perhaps – who noticed the
blood. Soon afterwards an ambulance arrived.
Lake Chalco has been drained (but see how they smile their wide amphibian smiles)
Lake Xochimilco is reduced to canals (oh, oh, those beady well-spaced eyes)
roll up, roll up, tasty axolotls
Oh, see how their pretty gills flutter.
the newly constructed axolotl tank, more of
a complex really, with a glass bridge between
chambers, a grand axolotl hotel, five stars with
room service, porters and a parking attendant.
It was still empty, its soon-to-be residents
slumming it in temporary accommodation.
like other amphibians, the axolotl has a three-chambered heart
they are perennibranchiate, reaching sexual maturity in the larval stage
axolotls were a staple in the Aztec diet
I was stoned, I remember that.
the axolotl is neotenous and rarely metamorphoses spontaneously
it can regenerate entire lost appendages in a matter of months
the days of the axolotl surviving in the wild are numbered
Zot tripped and fell to the floor and lay there,
unmoving, by the new de luxe tank. I was
sitting next to him in an armchair thinking:
Zot’s fallen over. Just that. It was someone
else – Denise perhaps – who noticed the
blood. Soon afterwards an ambulance arrived.
Lake Chalco has been drained (but see how they smile their wide amphibian smiles)
Lake Xochimilco is reduced to canals (oh, oh, those beady well-spaced eyes)
roll up, roll up, tasty axolotls
Oh, see how their pretty gills flutter.
sahtlis:
filmid,
helid,
kirijandus,
leitud,
luulud,
maigutused
November 25, 2011
...
Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.
Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:
"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.
"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret story't ootavad ei sobi kindlasti.
"Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka
"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna kahtlane
"Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)
ja Jaapani "Ime" (I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu
"Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid
Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.
Fortified by David Vincent Smith
There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me
you'll need the skills to siege a castle,
use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps
I'll let you know my name.
There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.
My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.
(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me
you'll need the skills to siege a castle,
use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps
I'll let you know my name.
There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.
My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.
(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)
October 1, 2011
Sustenance would be desirable
Kino lugu "Viimane kangelane"
Pean täna Hodorkovskist essee kirjutama :) Oleks, et filmist, oleks tore, aga temast enesest...

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?
Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed, näidates Hodorkovskit saatana või inglina.
Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed, näidates Hodorkovskit saatana või inglina.
pisut filmijuttu blogist katke, intervjuu filmi autoriga
Ma ei taha samuti otsustada, kas ta oli kangelane või kurjategija. Ei taha.
Aga kuidas seda väljendada essees, mille teema on: "Hodorkovski- kurjategija või kangelane?" selles on küsimus.
Ema tegi imelise söögi, mille retsepti Arterist saime, kui kedagi huvitab (äkki on lugejate seas mõni baklažaanifänn)
Ma ei taha samuti otsustada, kas ta oli kangelane või kurjategija. Ei taha.
Aga kuidas seda väljendada essees, mille teema on: "Hodorkovski- kurjategija või kangelane?" selles on küsimus.
Ema tegi imelise söögi, mille retsepti Arterist saime, kui kedagi huvitab (äkki on lugejate seas mõni baklažaanifänn)

Baklažaanivorm tomati ja mozzarella’ga
• 2 baklažaani
• rohkelt õli praadimiseks
• meresoola, purustatud musta pipart
• 250 g purustatud tomateid (tomatihooajal kasuta värskeid tomateid)
• 2–3 küüslauguküünt
• värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut
• 125 g mozzarella juustu
• 150 ml 35% koort
• peale puistamiseks Pecorino või Parmesani juustu
tegemisõpetus siin

Ja siis toon välja uudise, mis vähemalt netipostimehe uudisekünnist pole ületanud. Soomlased tegid maailmarekordi- suurim heegeldatud lappidest tekk! Minu arust näeb see vapustav välja ja minu suurim austus selle tegijatele. Mu väike sallijupike (mis pole ikka veel valmis) on selle kõrval lapsemäng, aga hea meelega oleks isegi kaasa löönud. Nii ilus kirev, kas pole?

In Helsinki, Finland, local womens organization Martat alongside with the largest yarn manufacturer of the country Novita and craft teachers union were covering the stairs of Helsinki Cathedral with thousands of granny square quilts yesterday. The quilts were made my hand by volunteers around the country and gathered together by the said organizations. According to MTV3 news there were 3800 quilts, consisting out of 152 000 granny squares, covering the stairs. They actually managed to get together 7800 of these quilts, but couldn't fit them all on the approx 50x28m stairs! Mental!
Ma nõustun täielikult viimase lausega :D
• 2 baklažaani
• rohkelt õli praadimiseks
• meresoola, purustatud musta pipart
• 250 g purustatud tomateid (tomatihooajal kasuta värskeid tomateid)
• 2–3 küüslauguküünt
• värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut
• 125 g mozzarella juustu
• 150 ml 35% koort
• peale puistamiseks Pecorino või Parmesani juustu
tegemisõpetus siin

Ja siis toon välja uudise, mis vähemalt netipostimehe uudisekünnist pole ületanud. Soomlased tegid maailmarekordi- suurim heegeldatud lappidest tekk! Minu arust näeb see vapustav välja ja minu suurim austus selle tegijatele. Mu väike sallijupike (mis pole ikka veel valmis) on selle kõrval lapsemäng, aga hea meelega oleks isegi kaasa löönud. Nii ilus kirev, kas pole?

In Helsinki, Finland, local womens organization Martat alongside with the largest yarn manufacturer of the country Novita and craft teachers union were covering the stairs of Helsinki Cathedral with thousands of granny square quilts yesterday. The quilts were made my hand by volunteers around the country and gathered together by the said organizations. According to MTV3 news there were 3800 quilts, consisting out of 152 000 granny squares, covering the stairs. They actually managed to get together 7800 of these quilts, but couldn't fit them all on the approx 50x28m stairs! Mental!
Ma nõustun täielikult viimase lausega :D
September 11, 2011
1 raamat, 1 film, 1 spinatipirukas
...
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.
Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....
pole blogiteema
Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.
Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....
pole blogiteema
Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.
September 6, 2011
Heia!
Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:
Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"
Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D
It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain
Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.
Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...
(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.
Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.
& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)
Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:
Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"
Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D
It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain
Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.
Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...
(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.
Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.
& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)
August 6, 2011
Liblikas, kel nina vastu klaasi
heiahei,
olen oma pisikese elukese jooksul näinud umbes paari-kolme dokumentaali/dokumentaalsarja/noh, midagi tõsielulist, mis mind sõnatuks võtab ja teleka ette kleebib. Kleebivad nii, nagu tavaliselt muud saated üldse ei suudagi. Lummavad või kohutavad. Löövad panniga piku pead. Võtavad silmist pimedaks.
Tavaliselt ma ei ole dokumentaalifänn (sel aastal vaatasin esimest korda Pärnu dokfestivali filme etvst), ma pigem põgenen reaalsuse eest ja vaatan ulmet või fantaasiat, kui vähegi saab. (Avastasin, et showtime näitab "Falling skies'i" ja vahepeal näitas Universal "Trifiidide päeva" ja mingeid veel, mida ma paraku ei tabanud ja siis ma vaatan mingist discoveryst "Müüdimurdjaid" ja etvst Jamie kokkamist. Ja "Sherlock"-i tänapäevast versiooni talvel lihtsalt jumaldasin.)
I Þorfinnur Guðnasoni ja Andri Snær Magnasoni dokumentaalfilm "Dreamland"
Tohutult mõjuv dokumentaal Islandist - loodus, energia, manipuleerimine. Aga MITTE IGAV, ausalt, see pole üldse igav. Lummavad kaadrid ja hinge valutamavõtvad tõdemused. Sellised, mida kuulda ei taha, mis haiget teevad, isegi kui see pole meile sugugi lähedal. Film, mida ma tahaks koolis geograafiatunnis energiat õppides näidata, kui ma ei kardaks, et suurem osa mu klassikaaslasi mind pärast kiruvad ja ei teaks, et päris geograafiasse kuuluvast on tegelikult üpris vähe juttu. Ja peale selle pole mul enam geograafiatunde.
II Üks dokumentaalsaade Tokyo arhitektuurist
- õigemini sellest, kui pisikestele pindadele sealmail ehitatakse ja kui väikesed on tavalised korterid- minu tuppa mahuks terve perekond. Väga silmiavav saade sellest, kuidas me siin põldude vahel tegelikult ruumi raiskame ja kui vähe tegelikult inimesel ruumi vaja on. Muidugi, eestlased on laiutama harjunud ja isiklikku ruumi peab kahe meetri jagu kogu aeg ümber olema, aga tegelikult saab elada ja hästi elada, rõhutan, palju pisemates võimalustes. Need polnud mingid uberikud, vaid korralikud korterid, mis lihtsalt kasutasid kõik võimalused ära (panipaigad seintes, põranda all, erinevad kokkulükatavad lauad-köögivärgid jne. Akente ümber peeglid, kust taevast näeb ja mis valgusefekti suurendavad jne.) Väga väga lahe.
Kes meist mõtleks kõnniteeserva (parim vaba krunt) 4 meetrit pika ja 2 meetrit laia ühest otsast kitseneva maja ehitada? Aga elada poleks küll midagi viga. Kuigi, suurem osa nii ekstreemsed polnud, ikka tavalisemad, kortermajades ja nii.
III BBC dokumentaalsari "Britain from above"
www.bbc.co.uk/britainfromabove. Sattusin täna soomest nägema ja olen vaimustuses.
Natuke geoloogiat, kliimat, ornitoloogiat, inimeste liikumistrajektoore ja kõike muud väga südamliku ja selge jutuga saatejuhi ja vastavate spetsialistide toel. Ei, päriselt, ma armusin sellesse saatesse. Ja tahaks selle deltaplaani-mootorratta-ja-ventilatsiooni ristandiga lennata (ingl. k ultralightiks kutsuti). Ma istun harva nii vaikselt ja korralikult ja kogu mõtetega seal olles teleka ees, kui seda vaadates. Igatahes ühtegi meelelahutuslikku saadet ma küll nii ei vaata ja ometi oli see palju parem meelelahtus.
IV "It might get loud"- Jack White, Jimmy Page & the Edge
Vapustav film muusikast. Ooo, kuidas ma seda uuesti vaadata tahaks.
V 21. augustil Katusekinos Islandi päeva raames Sigur Rósi dokumentaal "Heima" (Kodu), mis on jälle väga lahe ja nukker ja südamlik muusikadokumentaal.
Ise kavatsen üle vaadata ja soovitan teistele ka, kellele selline muusika meeldib. Kui tahaks, aga ei saa, (vihje tuttavatele:D), siis mul on dvd ka.
- õigemini sellest, kui pisikestele pindadele sealmail ehitatakse ja kui väikesed on tavalised korterid- minu tuppa mahuks terve perekond. Väga silmiavav saade sellest, kuidas me siin põldude vahel tegelikult ruumi raiskame ja kui vähe tegelikult inimesel ruumi vaja on. Muidugi, eestlased on laiutama harjunud ja isiklikku ruumi peab kahe meetri jagu kogu aeg ümber olema, aga tegelikult saab elada ja hästi elada, rõhutan, palju pisemates võimalustes. Need polnud mingid uberikud, vaid korralikud korterid, mis lihtsalt kasutasid kõik võimalused ära (panipaigad seintes, põranda all, erinevad kokkulükatavad lauad-köögivärgid jne. Akente ümber peeglid, kust taevast näeb ja mis valgusefekti suurendavad jne.) Väga väga lahe.
Kes meist mõtleks kõnniteeserva (parim vaba krunt) 4 meetrit pika ja 2 meetrit laia ühest otsast kitseneva maja ehitada? Aga elada poleks küll midagi viga. Kuigi, suurem osa nii ekstreemsed polnud, ikka tavalisemad, kortermajades ja nii.
III BBC dokumentaalsari "Britain from above"
www.bbc.co.uk/britainfromabove. Sattusin täna soomest nägema ja olen vaimustuses.
Natuke geoloogiat, kliimat, ornitoloogiat, inimeste liikumistrajektoore ja kõike muud väga südamliku ja selge jutuga saatejuhi ja vastavate spetsialistide toel. Ei, päriselt, ma armusin sellesse saatesse. Ja tahaks selle deltaplaani-mootorratta-ja-ventilatsiooni ristandiga lennata (ingl. k ultralightiks kutsuti). Ma istun harva nii vaikselt ja korralikult ja kogu mõtetega seal olles teleka ees, kui seda vaadates. Igatahes ühtegi meelelahutuslikku saadet ma küll nii ei vaata ja ometi oli see palju parem meelelahtus.
IV "It might get loud"- Jack White, Jimmy Page & the Edge
Vapustav film muusikast. Ooo, kuidas ma seda uuesti vaadata tahaks.
V 21. augustil Katusekinos Islandi päeva raames Sigur Rósi dokumentaal "Heima" (Kodu), mis on jälle väga lahe ja nukker ja südamlik muusikadokumentaal.
Ise kavatsen üle vaadata ja soovitan teistele ka, kellele selline muusika meeldib. Kui tahaks, aga ei saa, (vihje tuttavatele:D), siis mul on dvd ka.
Lisaks mäletan mingit head dokumentaali lindude rändest, prantsuse oma (Le peuple migrateur vist), ja eelmise aasta Matsalu festivalil oli mingi väga õõvastav dokumentaal vaalade hukkumisest Vahemere jm tihedates kaubandusvetes. See oli võigas ja südantlõhestav. Nii et tegelikult hea.
July 23, 2011
Tuul tule taeva
Eila ööse (1 minut üleeilsest puudu) olevat olnud suur äike. Minu toas oli akane pärani ja üksi juuksekarv ka ei liikunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus
Käisin katusekinos Banksy filmi vaatamas ja tundus, et taevas kukub pähe ja kajakad põlevad. Kirjutasin märkmikku- õhk lõhnab nagu merrekukkunud tähed. Kössitasin üksi nagu viimane pirukas ja kaamera kõikumisest tekkis peaaegu merehaigus, kuigi filmi enese üle ei kurda.
Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.
Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.
Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god
.
.
.
.
.
Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.
Seal keskel on boksid näha ja sissepääs on kusagil seal kolmnurgas, kuigi kuidagi õnnestus meil ka merevaatega tubadesse pääseda.Haigla oli ühes ümmarguses otsas vist, sees puudus suunataju täielikult, lihtsalt pikad sirged koridorid, kahel pool uksed. Pildilt võib näha, kui pikad need olla võivad.
Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god
jätkan tänase päeva lainel teises postituses
July 16, 2011
ekstravagantne kivike

Vaevalt õuan ma blogipostituse teha, kui vastused käes:
Rahva Raamatu ajakirjad välgutasid kaanepilte ja juba selge, et "Kääbik" tuleb detsembris 2012 kinno. Nii et mul siiski on midagi oodata. Nojah, oleks ma viitsinud selle arvutisse lüüa, oleks ma teadmise jagu targemaks ikka saanud, aga ajakirjast lugeda on lahedam. Ma loen seal aeg-ajalt kordamööda muusika- ja fimiajakirju. Need on lõbusad.
Kosmoses nägin seninägematuid treilereid ka, kuigi Ameerika "Kolm musketäri" tekitab teatavaid õudusjudinaid- et mis nad nüüd kokku keeravad. (Loodetavasti see ikka on Ameerika oma, ma ei viitsi kontrollida. Oletame). Jah, ma tean et mõnel meist on teatavad eriarvamused "Kolme musketäri" kui terviku väärtuse suhtes, ära pane pahaks :)
Mis ma seal tegin? A vot ütlesin 3D-le aidaa ja vaatasin 2D Potteri ka ära :D
Kahju, et saal nii tühi oli, seal on endiselt mõnus.
Ja me nägime Krusensterni ära!
Tahaks purjekaga sõita
Või jahiga
Kas või aerupaadiga
Vahepeal huvitusin pisut steampunkist,
loen parajasti midagi selle-hõngulist...
Kõik pildid siit

Sweet
juba unustasin eilsed mõtted ära
Hetkel ootavad meeleheitlikult lugemist:
- "Never let me go" 1/3
- "Hingamise kiige" 1/3
- "Linn ja linn" 2/3
- "Changeless" 2/3
And you laws of propery
you free economy
you unending afterthoughts
you could've told me before
Never get so attached to a poem
you forget truth that lacks lyricism;
Never draw so close to the heat
that you forget that you must eat
Joanna Newsom, "En gallop" lyrics
Tahaks purjekaga sõita
Või jahiga
Kas või aerupaadiga
Vahepeal huvitusin pisut steampunkist,
loen parajasti midagi selle-hõngulist...
Kõik pildid siit


juba unustasin eilsed mõtted ära
Hetkel ootavad meeleheitlikult lugemist:
- "Never let me go" 1/3
- "Hingamise kiige" 1/3
- "Linn ja linn" 2/3
- "Changeless" 2/3
And you laws of propery
you free economy
you unending afterthoughts
you could've told me before
Never get so attached to a poem
you forget truth that lacks lyricism;
Never draw so close to the heat
that you forget that you must eat
Joanna Newsom, "En gallop" lyrics
July 14, 2011
Linnuluud
Sain täna teada, et eesti keele tegelik pikim sõna olevat
paabulinnusabakattesulesilmamunasinisevärviline
Hindudel on veel arenguruumi
Muidu?
Olen viimasel ajal palju filme vaadanud,
Pärnu dok festivali omi etv'st ja puha.
Tahaks teisi ka näha, aga ma ei ole Pärnus muidu käinud kui kontsertimajas.
Seal oli kunagi üks etendus, ma isegi ei mäleta, kas ma mängisin pilli või tantsisin.
Eile käisin Harry Potteri seitmenda osa (seitmendat osa) teist osa vaatamas.
No on imelik... kui esimesse klassi läskin, tuli esimene ja nüüd,
kümme aastat hiljem viimane. Ja ongi kõik!?!?
Voldy on surnud ja Ronil on õllekõht :D (ei, tegelikult mitte, see on valekõht)
Tahan kohe mõnda uut kümneosalist filmisarja!
Ja mitte Kariibi mere piraate, sest seal puudub täielikult igasugune ühendav süžee, nüüd kus algne triloogia on läbi ja otsad kokku tõmmatud. Jack Sparrow on lahe ja suurel ekraanil on kindlasti tore, aga tundub kind off pointless.
Häid raamatuid, millest filme tahaks on küll ja küll, aga esiteks on need tavaliselt triloogiad või viimasel ajal haruldased nähtused: ilma järgedeta raamatud, teiseks kipuvad pikemad sarjad samale arengutasemele jääma, ehk siis olema kas kogu ulatuses täis intriige ja vägivalda või jääma kogu ulatuses lastekateks, kolmandaks rikutakse esimese osaga sageli asi nii ära, et keegi ei anna enam võimalust ülejäänud osi teha. Millest on alati kahju, isegi kui esimene osa on tõesti saast. Ja neljas põhjus tuli ka sõnastusse: sageli lähevad pikemad sarjad oma tegelaste armaadaga nii segadusseajavaks ja eri riike ning aegu hõlmavaks, et neid on võimatu filmilindile püüda ilma, et pooled tähtsad sündmused välja jääksid. Ma viimasel ajal mõnel eelpool toodud põhjustest üle kahe osa midagi lugeda ei viitsigi ja kuigi ma armastan tohtult näiteks Hobbi Salamõrtsuka- ja Liveship Tradersi triloogiaid ja neis on tohutult ainest headeks filmideks, siis kogu selle kupatuse kahetunniteks filmideks jagamine tunduks üpris raske (ja riskantne) ülesanne. Eriti Liveship tradersi puhul, seal käib tegevus umbes viite liini pidi korraga.
Tegelikult, Näljamängude film pidi varsti tulema ja see võib isegi normaalne olla.
Aga teine ja kolmas raamat mulle enam eriti ei meeldinud, nii et pikemat lootust ikka pole...
Ja Percy Jacksonist saaks pika sarja teha, kuigi seal on see häda, et minu arust tegelased väga ei arene, aga vähemalt on Kreeka mütoloogilised koletised...
Narnia lugudest on ka vist paar osa veel tegemata, aga kuigi ma need kunagi Rahva Raamatus järjejutuna peale kooli läbi lugesin, tundus mulle seal ka, et viimastes osades hakkab nagu väsitama...
Ja kas Kääbikust tuleb siis film?
Oh, pisut masendav.
Mis mulle jääb, kui LOTR ja Potter läbi on?
Isegi treilerites on ainult Transformerid (võeh, kuigi vb talutav), rohelised koomiksikangelased, kes räägivad tobedalt (ei taha näha) ja Ameerika supersõdurid (ei tundu ka eriti kutsuv)
Vähemalt on Sõprus, Artis ja Katusekino
Muidu?
Olen viimasel ajal palju filme vaadanud,
Pärnu dok festivali omi etv'st ja puha.
Tahaks teisi ka näha, aga ma ei ole Pärnus muidu käinud kui kontsertimajas.
Seal oli kunagi üks etendus, ma isegi ei mäleta, kas ma mängisin pilli või tantsisin.
Eile käisin Harry Potteri seitmenda osa (seitmendat osa) teist osa vaatamas.
No on imelik... kui esimesse klassi läskin, tuli esimene ja nüüd,
kümme aastat hiljem viimane. Ja ongi kõik!?!?
Voldy on surnud ja Ronil on õllekõht :D (ei, tegelikult mitte, see on valekõht)
Tahan kohe mõnda uut kümneosalist filmisarja!
Ja mitte Kariibi mere piraate, sest seal puudub täielikult igasugune ühendav süžee, nüüd kus algne triloogia on läbi ja otsad kokku tõmmatud. Jack Sparrow on lahe ja suurel ekraanil on kindlasti tore, aga tundub kind off pointless.
Häid raamatuid, millest filme tahaks on küll ja küll, aga esiteks on need tavaliselt triloogiad või viimasel ajal haruldased nähtused: ilma järgedeta raamatud, teiseks kipuvad pikemad sarjad samale arengutasemele jääma, ehk siis olema kas kogu ulatuses täis intriige ja vägivalda või jääma kogu ulatuses lastekateks, kolmandaks rikutakse esimese osaga sageli asi nii ära, et keegi ei anna enam võimalust ülejäänud osi teha. Millest on alati kahju, isegi kui esimene osa on tõesti saast. Ja neljas põhjus tuli ka sõnastusse: sageli lähevad pikemad sarjad oma tegelaste armaadaga nii segadusseajavaks ja eri riike ning aegu hõlmavaks, et neid on võimatu filmilindile püüda ilma, et pooled tähtsad sündmused välja jääksid. Ma viimasel ajal mõnel eelpool toodud põhjustest üle kahe osa midagi lugeda ei viitsigi ja kuigi ma armastan tohtult näiteks Hobbi Salamõrtsuka- ja Liveship Tradersi triloogiaid ja neis on tohutult ainest headeks filmideks, siis kogu selle kupatuse kahetunniteks filmideks jagamine tunduks üpris raske (ja riskantne) ülesanne. Eriti Liveship tradersi puhul, seal käib tegevus umbes viite liini pidi korraga.
Tegelikult, Näljamängude film pidi varsti tulema ja see võib isegi normaalne olla.
Aga teine ja kolmas raamat mulle enam eriti ei meeldinud, nii et pikemat lootust ikka pole...
Ja Percy Jacksonist saaks pika sarja teha, kuigi seal on see häda, et minu arust tegelased väga ei arene, aga vähemalt on Kreeka mütoloogilised koletised...
Narnia lugudest on ka vist paar osa veel tegemata, aga kuigi ma need kunagi Rahva Raamatus järjejutuna peale kooli läbi lugesin, tundus mulle seal ka, et viimastes osades hakkab nagu väsitama...
Ja kas Kääbikust tuleb siis film?
Oh, pisut masendav.
Mis mulle jääb, kui LOTR ja Potter läbi on?
Isegi treilerites on ainult Transformerid (võeh, kuigi vb talutav), rohelised koomiksikangelased, kes räägivad tobedalt (ei taha näha) ja Ameerika supersõdurid (ei tundu ka eriti kutsuv)
Vähemalt on Sõprus, Artis ja Katusekino
January 7, 2011
Appi, taimed ründavad!
Olgu peale, nüüd tegin küll lolluse ja kaotasin kogemata kombel terve postituse, aga ma üritan uuesti.
Nii et... juba enne vaheaja algust õnnestus mul näha BBC sarja raamatu "Trifiidide päev" (day of the Triffids) ainetel. Vaheajal lugesin ka raamatu üle ning kinnitasin endale, et sellest jäänud hea mälestus oli täiesti asja eest. Sari süzee poolest küll raamatuga eriti palju ei sarnane, ent pildiliselt annab meeleolu ja olemuse päris kenasti edasi, kui ainult mingit Aafrika-müstikat sisse poleks toodud. Aga efektne pilt, ma saan aru küll. Põhimõtteliselt on tegu järjekordse maailmalõpu-katastroofiga, ent huvitavamaga kui tavaliselt, vähemalt minu arust.
Lugu on sellest, kuidas mingi õnnetuse mõjul (raamatus on tegu satelliidiõnnetusega, mille käigus mingi Külma sõja aegne relv puruneb vms, sarjas vist päikesetuulega) kaotavad kõik inimesed peale mõne üksiku õnnelikuma nägemise. Mõned aastad varem on aga maal hakanud vohama trifiidide-nimeline võõrliik, kes kujutab endast põhimõtteliselt kõndivat lihasööjataime ning kes aretati algselt õli tootmiseks, kuna kasvava rahvaarvuga on suur toidunappus (ilmselt nägi autor seda ette, kuna teos on kirjutatud Külma sõja ajal ning poliitiliselt on n-ö peavaenlane NSVL). Sobivat võimalust märgates (niivõrd-kuivõrd, taimed ei näe tegelikult, kuigi kuulevad või tajuvad ilmselt soojust või midagi sellist) taimed põgenevad ning hakkavad abituid inimesi jahtima. Sellegipoolest ei ole nendega liiga üle pingutatud- taimed jäävad taimedeks, ei mõtle ega hakka maailma valitsema. Lihtsalt toituvad, paljunevad...
Põhirõhk on teoses hoopis ühiskonna muutumisel ekstreemtingimustes, püüus (lahe sõna, kas pole) seda taas üles ehitada, inimlikkuse säilitamises. Kas on eetilisem põgeneda ja oma elu eest seista või peaks aitama kõiki pimedaid abivajajaid, isegi kui tõenäoliselt sured nii sina kui nemad? Kas üritada säilitada tänapäevase lähedane ühiskond, isegi kui sellest on alles vaid riismed, või vajuda feodaalaega või veelgi kaugemale minevikku? Päris palju on ka kehtiva ühiskonna kohta käivad arutlusi (mitte liiga pikki), ma sain näiteks päris mitu tsitaati parasjagu käsil olnud soorollide-teemalisse kirjandisse. Sarjas on seda külge muidugi vähem ja põhiliselt keskendutakse "imelise taimetõrjevahendi" otsimisele, raamatus on algusest peale selge, et selleks pole lootustki.
google'ist avastasin, et sama raamatu ainetel on ka varem filme tehtud, eks vaja needki üles tuhnida. Vanad filmid on ju naljakad :) Pilt on kaader ühest, sarjas on taimed pisut uhkemad, ei meenuta nii palju lõugadega kapsaid.
BBC sari valmis 2009, päris palju klippe tube'is üleval ka,
lisaks avastasin, et 2013 tuleb järjekordne film (USA oma), kui just maailm enne ei lõpe :D
treiler 2009 sarjale
1962-nda aasta filmi treiler
veel üks 1962 treiler
1981 on ka BBC sarja teinud, aga selle treilerit ma ei leidnud
meenutab pisut 2008 filmi "Blindness", milles inimesed mingi uue nakkushaiguse tõttu nägemise kaovad. Seda ma nägin kunagi PÖFFil, ning oli päris õõvastav ka täiesti ilma üleloomulike tegelastega (kelle alla trifiidid ikkagi liigituvad). Aga need kaadrid tühjast linnast, kus peaaegu kõik on pimedad, on võrdlemisi sarnased. Filmi info, kui kedagi huvitab leiab siin.
BBC sari valmis 2009, päris palju klippe tube'is üleval ka,
lisaks avastasin, et 2013 tuleb järjekordne film (USA oma), kui just maailm enne ei lõpe :D
treiler 2009 sarjale
1962-nda aasta filmi treiler
veel üks 1962 treiler
1981 on ka BBC sarja teinud, aga selle treilerit ma ei leidnud
meenutab pisut 2008 filmi "Blindness", milles inimesed mingi uue nakkushaiguse tõttu nägemise kaovad. Seda ma nägin kunagi PÖFFil, ning oli päris õõvastav ka täiesti ilma üleloomulike tegelastega (kelle alla trifiidid ikkagi liigituvad). Aga need kaadrid tühjast linnast, kus peaaegu kõik on pimedad, on võrdlemisi sarnased. Filmi info, kui kedagi huvitab leiab siin.
October 23, 2010
Elamusi seinast seina
Viimase kahe nädala jooksul olen lõpuks ometi jõudnud mõned korrad kinos käia. Kahju ainult, et suurtes kinodes nii vähe huvipakkuvaid filme tuleb, arvestades, et romantilisi komöödiaid, lastesaateid ja õudukaid ma eriti tihti ei vaata.
Küll aga õnnestus Wall Street 2- te näha, mis mind algul üldse ei huvitanud, aga mu ootusi umbes 100 % ületas. Tagantjärele küll, aga sel õnnestus majandusolukorda tõepoolest eredalt ja kaasahaaravalt kajastada, tuues välja nii kriisi põhjused kui samas luues elamusrikka filmi. Mulle meeldis selle juures eriti soundtrack ja kogu olustik, aga oli päris põnev majandusmaailma vaadata. Ja õudne mõelda, kuidas suurärihaid kogu maailma mõjutavad... brrr
Täna aga käisin lõpuks Scott Pilgrimit vaatamas. Ma juba treilerit nähes otsustasin, et seda lähen vaatama, aga seni pole võimalust olnud. Kahju, et seda nii vähe näidatakse, vaid korra päevas, sest see ületas mu kõrgeid ootusi samuti ülikõrgelt ja ma nautisin iga hetke. Võib-olla on asi mu eas, aga mu ema igatahes oli samuti väga rahul. Kõkutasime seal kahekesi terve filmi naerda. Seal oli lihtsalt nii hea tekst ja efektid ja kõik! Lahedalt oli film koomiksi- ja videomängudega ühendatud, nii et see oli kogu aeg segu kolmest eri asjast, aga kõik see mängis välja ka. Mina igatahes olen ülirahul ja vaataksin iga kell uuesti, mitte midagi kohe ei oskaks kurta isegi kui tahaks. :D

Küll aga õnnestus Wall Street 2- te näha, mis mind algul üldse ei huvitanud, aga mu ootusi umbes 100 % ületas. Tagantjärele küll, aga sel õnnestus majandusolukorda tõepoolest eredalt ja kaasahaaravalt kajastada, tuues välja nii kriisi põhjused kui samas luues elamusrikka filmi. Mulle meeldis selle juures eriti soundtrack ja kogu olustik, aga oli päris põnev majandusmaailma vaadata. Ja õudne mõelda, kuidas suurärihaid kogu maailma mõjutavad... brrr
Täna aga käisin lõpuks Scott Pilgrimit vaatamas. Ma juba treilerit nähes otsustasin, et seda lähen vaatama, aga seni pole võimalust olnud. Kahju, et seda nii vähe näidatakse, vaid korra päevas, sest see ületas mu kõrgeid ootusi samuti ülikõrgelt ja ma nautisin iga hetke. Võib-olla on asi mu eas, aga mu ema igatahes oli samuti väga rahul. Kõkutasime seal kahekesi terve filmi naerda. Seal oli lihtsalt nii hea tekst ja efektid ja kõik! Lahedalt oli film koomiksi- ja videomängudega ühendatud, nii et see oli kogu aeg segu kolmest eri asjast, aga kõik see mängis välja ka. Mina igatahes olen ülirahul ja vaataksin iga kell uuesti, mitte midagi kohe ei oskaks kurta isegi kui tahaks. :D

September 25, 2010
virtual reality
Eile käisin siis seda filmi vaatamas. Päris õõvastav kohati ja terve filmi ootasin mingit jõledat lõpplahendust. Aga üllatusin, mis on minu arust küll hea filmi tunnus. Arvasin pool filmi, et tean, milleni see välja jõuab, aga ei teadnudki. Ikka päris päris jube sellegipoolest. Kui video segaseks jääb, siis kokkuvõttes on lugu autistist, keda koolis kohutavalt kiusatakse ja kes näeb maailma kohati nagu oma lemmik-arvutimängu.
No ja et kes ei tea- praegu on Sõpruses Mängu/Filmi nädal...
May 22, 2010
The most inspiring movie
Kas keegi on näinud filmi "Beautiful losers"?
Reede õhtul näidati seda suurel Vabaduse väljakul võrdlemisi väiksel ekraanil. Vabaduse väljak on mõnus koht istumiseks ja ilmad on ka soojad, aga film, film on võrratu! Sellist inspiratsioonipuhangut nagu sellest filmist pole ma varem tundnud. See oli põnev, eluline, ilus, meeldejääv… tõeline meistriteos, mis tekitab ülevoolava tahtmise ameerika urgastes graffitit teha ja rulaga sõita ning ilmestab kahjuks veelgi enam tõsiasja, et armsas aedlinnas Tallinnas sellist nähtust nagu tänavakultuur peaaegu pole. Tahaks öelda, et siis oleksi aeg see tekitada, aga ega selle kehvemaid külgi tegelikult tahaks- vägivalda, gänge, uimasteid, ilma milleta ilmselt ka tänavakunstnikke-sodijaid-rulatajaid hulga vähem oleks, mitte, et filmis sellest eriti räägitud oleks. Aga võtkem siis vähemalt headest asjadest eeskuju. Või noh, vaadake lihtsalt filmi!
Tagantjärele võiks öelda, et Vabaduse väljaku rulatajaid on ka täitsa tore vaadata, isegi kui nad erilised trikimeistrid pole. Aga nagu filmiski öeldud, on rulasõit ikka selline kunst, mida tuleb kõvasti harjutada, nii et laske käia, mida selle betoonväljakuga muud ikka peale hakata on. Aeg näitab, et igast üritusteks on see muidugi ka täitsa sobiv ala, aga ei saa ju ometi lasta tal nende vahepeal kasutuseta seista. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)