Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.
Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:
"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.
"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret
story't ootavad ei sobi kindlasti.
"
Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka
"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna
kahtlane"
Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)
ja Jaapani "
Ime" (
I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu
"
Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid
Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.
There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me
you'll need the skills to siege a castle,
use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps
I'll let you know my name.
There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.
My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.
(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)
