...

Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie.

p 52 Jaan Kaplinski "Jää..."

unenägudest ilma

...

Ta unenäod olevat selged,

kuid neid ta ei ilmuta,

sest külma ilmaga alasti

seltskonda ei ilmuta.

Aga nüüd ta tuleb ja siis

ei häbene ihusid

needki viiskümmend viis,

kes nugasid ihusid.

Ei käida kaarega ringi.

Ega kedagi.

Veel häbenetakse hingi

ja lõpuks ei sedagi

Juhan Viiding

(ma ei saa oma käekirjast aru,
nii et võib-olla on seal lõpu pool "kingi",
aga "hingi" kõlab igatahes ka sobivalt)

...

Ent Muumitroll ei suutnud unustada kõige kohutavamat - seda, et päike enam üldse ei tõusnud. See oli tõesti tõsi: hommikul läks ainult natuke valgemaks ning hall hämarik vajus jälle aegamööda pikaks talveööks, kuid päike ei näidanud end kunagi. Ta oli lihtsalt kadunud, võib-olla oli ta kuhugi maailmaruumi verenud. Algul ei tahtnud Muumitroll seda uskuda. Ta ootas kaua.

Iga päev läks ta merekaldale ja istus ootama, nina pööratud ida poole. Aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta koju, sulges enda järel katuseluugi ja süütas ahjusimsil pika rea küünlaid. See, kes elas nõudekapi all, polnud ikka veel välja sööma tulnud, kuid elas ilmselt omaette mingit väga salajast ja tähenduslikku elu.
Urr lonkis väljas jää peal ringi ja pani toime omaette uurimusi, mida keegi kunagi ei pidanud teada  saama, ja supelmaja kapis oli rannamantlite taga miskit ohtlikku varjul. Mida saab niisuguse asja vastu ette võtta?

Sihukesed asjad on olemas, keegi ei tea, mispärast, ja sa ise nende sisse mitte kuidagi ei pääse.

Tove Jansson, "Trollitalv" kolmas peatükk

komplekteeruv laul, ainuke versioon, mis leidsin, so forgive the quality of the video
"Girl" by Norman Blake and John Burnside

Tunnen ennast ka nagu see kapialune, kes elab omaette (ilmselt) väga salajast ja tähenduslikku elu
Head!

Luulepaus

Elu Maal on üsna odav.

Näiteks unenägude eest pole siin vaja krossigi maksta.

Illusioonide eest- alles siis, kui need on kaotatud.

Keha omamise eest maksad üsnes kehaga.

Ja justkui seda oleks veel vähe,

tiirutad ilma piletita planeetide karussellil,

ja koos sellega jänesena galaktikate keerises,

läbi aegade niivõrd peadpööritavalt,

et miski siin Maa peal ei jõua võpatadagi.

Vaata nüüd tähelepanelikult:

laud seisab ikka omal kohal,

laual paberileht, nii nagu see sinna pandud,

paokil aknast puhub ainult õrn tuuleõhk,

ja seintes mitte mingeid hirmuäratavaid pragusid,

kustkaudu tühjus saaks sind endasse tõmmata.

Wislawa Szymborska kogumikust "Herakleitose jões"

osa luuletusest "Siin" lk 168

pealkirjastamata

Lugude katkematu ring.

Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja  kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.

Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.

Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):

kehvasti täitsin

täna oma kohuseid

kosmose ees

Soovitan soojalt lugeda W. Szymborska luulet

miski miski mis ki?

Ja

Ja

Ja

Lugesin läbi "Uue maailma rohelise ajaloo", soovitan, kuigi inimkonna lühinägelikkusest ja haigustest jms ajaloost on...hmm...raske lugeda. Aga pole mingi teadustekst, minu jaoks vähemalt. Ja huvitav. Ostsin uue raamatukuhja (armastan armastan, Tänapäev ja Pegasus langetasid hindu, ja sain meie poe eeleelviimase Etümoloogiasõnaraamatu). Elust on kuidagi raske kirjutada, kui midagi eriti erilist ei tee. Kuigi sellepärast pole IGAV või TÜÜTU või et ei teeks midagi armast ja toredat ja headtujutekitavat. Ikka teen. Alailma.

Ostsin:
Kong Fuzi tarkuse
Kreeka müüdid I
Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal

Tudengid, teisipäeviti on 12% soodustus muide, väike reklaaminurk, sest see on nimelt minu teada kõige odavam viis (uusi) raamatuid osta.

Miskipärast (ei tea küll, mis. irooniaga) kujutan kogu aeg ette oma tulevast raamaturiiulit, kuhja, seinavooderdust, ja tunnen vastupandamatut iha koguda kokku kõiki neid raamatuid, mida ma endale tahaks, luua oma tulevast kollektsiooni. Ehitan seda raamathaaval endale, ja juba mõtlen, kui palju (paarkümmend) head seal on. Tobe ehk. Võib-olla viie aasta pärast kahetsen koormakogumist. Aga ma ei usu. Praegu.

See laul kummitas terve nädalavahetuse ja ehk rohkemgi, nakkav. Mitte eriti sügavmõtteline, ma tean ise ka, aga no, mis parata, päris lahe oli esimesed paar korda. Ja kuradima nakkav. Nagu Karumsi kakaomagustoit.

Olen seljaga akna poole, kus taga kolletab

Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiesti reaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.

  "Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really."
***
"Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."

Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)

Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.

Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.

Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.

Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.

PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"

...

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Tavaline suveelu: siia-sinna, sinna ja tagasi. Muudkui otsin midagi, lähen kuhugi, olen teel või kohal või. Praegu ühtegi konkreetset kirjutamist nõudvat asja ei ole, nii et kuulutan välja pausi, kuni midagi tuleb. Nüüd lähen maale ja seal ei ole nagunii arvuti varjugi.

"Härra Paul kustutas tuled nii sees kui väljas ja istus toanurka. Isegi ühtegi mõtet ei lubanud ta endale pähe tulla, kuna need võisid tekitada asjatut müra. Kui ta oli ruumiga sedavõrd kokku sulanud, et võis end juba kapiga segi ajada, ilmutas end vaikuse jõu esimene ilming. Selleks oli õun."

""See oli vaikuse jõu kolmas ilming," ütles keegi härra Pauli peas. "Huvitav, kes seal küll olla võiks?" mõtles härra Paul endamisi. Kohe seepeale komistas keegi peas aga tabureti otsa, prantsatas selili, jäädes nõnda liikumatult lebama."

kaks katkendit Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikast"

Sõnum, kahe kõrva ja ninaga

Nii armas tuba (Arriettys). Meenutab Howli oma "Rändavast kindlusest". Ja teda ma ju armastan :D Ja tema tuba. Minu oma oleks küll raamatuid täis, mitte lilli või kulinaid. Aga jõulupuid tegin ma alati igasugu kulda ja karda täis nagu mustlastel. Ma võiksin elada küll toas, kus on põrand täis vaipu, tekke, patju ja mõnda tugitooli ja kõik muu täis raamatuid. Miks ka mitte. Suurima rõõmuga. Ma olen üldse rõõmus.

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat

Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.

Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea
Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst...
Hea on hea, minu jaoks.

Mustale kaanele vaatamata.
Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord.
Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult
Ja värvikas
Ja terav
Ja huvitav
Ja mõtlemapanev
Ja

Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.

aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must
ja siis veel, et Salingeri "Seymour:sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!" on samuti sõnuületavalt head. Minu jaoks vähemalt.
Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda
Nii palju sõnu
ja see on ka hea

väike mõtteaine

Elo Viiding “Eestisse! (naisluuletaja kiri kaugelt)”

Sooviksin kõigest südamest pühkida tolmu jalge alt ja kolida Eestisse! Seal võiksin väärikalt vananeda. Eestis peetakse minust lugu, meeskirjanikud ei sõimaks mind sootunnuste alusel.
Meil siin kirjutavad arstid Päevalehes, et viis, kuidas osa naissoost olendeid elab, on kuritegelik. Eestis mind austataks vanatüdrukunagi, kuulataks lõpuni kodutuna.
Meil pannakse e-ainete söömise eest vangi, neil on jõululaual vanade eestlaste maiustused. Meil võrreldakse õpetajat parasiidi ja molluskiga, Eestis jagatakse neile elutööpreemiaid!
Alati, kui ma Eestile mõtlen, meenuvad mulle need jõledad jaaniõhtud mu oma kodumaalt, kus tehakse rannale õllepurkidest lõke. Eestis on vahvad tasuta laulupeod, kus inimesed nutavad avalikult, meil selle asemel pereteraapia – oma tunnete väljendamise eest tuleb maksta hirmkõrget hinda.
Kui ma Eestiss sõidan, võtan kaasa oma looma hinge ja rauga hinge ja naise hinge ja taime hinge ja lapse hinge. Seal neid ei haavata.
Kuskil peab olema maapealne paradiis, Eesti peab kusagil olemas olema.

raamatust "Kestmine"

minu märkus: and do not read too much into it

An overjoyed ant if correctly spelled

VÄGA PIKK POSTITUS SEST KEVAD ON KÄES JA NII ON

Ma mõtlen ja ei mõtle. Unine olen ka. Ja täielikult ei tea, mida ma siia kirja panna tahaks neist lugematutest igapäevastest juhtumistest, mis tahes-tahtmata juhtuvad.
Loen Chatwini "Songlinesi" ja kui kellelegi meeldivad hästi kirjutatud teosed, mis ühendavad endas reisikirjeldused kõigi kohatud kujudega ja saadud kogemused, avastused... Et mitte päris ilukirjandus ja ilukirjandus ka, siis soovitan. Kuigi võib-olla ei peaks, see on esialgu veel pooleli. Siiski. Ja kui juba, siis Thor Heyerdahli "Fatu-Hiva" mulle vähemalt hästi meeldis ja David Quammeni "Dodo laul" on küll paks, ent huvitav ja lahe ka, kuigi külvab palju enam teadust ja vähem ilukirjandust. Liikide leviku ja Darwini-huvilistele siis. Heyerdahli (Thori:D) raamatud on üldse lahedad, et kuidas papüüruslaevaga päriselt üle Atlandi sõideti ja puha. Liigselt teadusega päid ei vaeva. Et mõelda.

Vonneguti-mürgituse tõttu tuleb see osa valikulises kohustuslikus kirjanduses vahele jätta.
Aga mulle "Tšempionide eine" ei istunud. Vot.

Thor ja üks tema laevukestest

"A song was both a map and a direction-finder- Providing you knew the song, you could always find your way across the country"

It was one thing to persuade a surveyor that a heap of boulders were the eggs of the Rainbow Snake. It was something else to convince him that a featureless stretch of gravel was the musical equivalent of Beethooven's Opus 111.

Bruce Chatwin "The songlines"

Otsisin Rilke luulet, aga inglise tõlked on sama kaootilised või hullemadki kui eesti omad, igaüks on mõne ise teinud. Lõpuks ei saagi aru, mida Rilke ise mõtles. Õpi veel saksa keelt (Austrias ju oma keelt pole?). Aga kõike ei saa. Tuleb leppida.

pilt meeldib, aga manga ise pole suurem asi:

Rainer Maria Rilke
third sonnet to Orpheus
siit ja siit

A god can do it. But will you tell me how
a man can enter through the lyre's strings?
Our mind is split. And at the shadowed crossing
of heart-roads, there is no temple for Apollo.

Song, as you have taught it, is not desire,
not wooing any grace that can be achieved;
song is reality. Simple, for a god.
but when can WE be real? When does he pour

the earth, the stars, into us? Young man,
it is not your loving, even if your mouth
was forced wide open by your own voice -- learn

to forget that passionate music. It will end.
True singing is a different breath,
about nothing. A gust inside the god. A wind.

...

A god can do it. How do you expect
a man to squeeze on through the lyre and follow?
His mind is torn. Where heartways intersect,
you won't find any temple to Apollo.

True singing, as you teach it, isn't wanting,
not wooing anything that can be won;
no, Singing's Being. For the god, not daunting.
But when are we? And when will he then turn

into our being all the Earth and Stars?
It isn't that you love, child, even if
the voice exploded from your mouth - begin

forgetting, that you sang. That disappears.
To sing in truth is quite a different breath.
A breath of void. A gust in the god. A wind.

Täna tuli küll imelik
Aga mida muud oodata, kui inimene pool-kuulab seda (animede algused on nakkavad) ja pool-tegi kolm tundi minnestronet ja kõike muud ka ainult pool-tegi. Must bear with it.
PS. Eelmisel kevadel sai veel üks luuletus siia.

Nüüd on Cave'i Orfeuse-laul veel puudu.

well, i do not know what should be written

Tulin just emakeeleolümpiaadilt, mis oli nagu minivaheaeg iseenesest ja pakkus ärakuluvat pääsu linnast ja võimalust tagasi tulla nagu koju. Vahel kulub kohavahetus ära, aga see ei olegi nii tähtis. Tähtis on, et kui ma oleksin teadnud, et olümpiaadide riigivoorud nii toredad on, oleks ma eelmistel aastatel ehk midagi õppinud ka. Neli (?) tundi ülesandeid ja seepeale kolm korda restoranitoitu ja magustoitu ja aega lobiseda ja aega ringi käia ja öösel veel armsa sugulasega filme vaadata ja kaks päeva võiks vabalt nädala eest käia. Toredad inimesed. Meeldivad kohad. Imeline. Isegi kui Tartu on libe nagu jäähall. Ja siis jõuad läbi une Tallinna ja see ongi päikesesäras püherdav kodu ja siin on nii hea olla. Jumalad, tänan teid, päike.

Teisel noodil väike kirjandusülevaade, mis kirjutamist ootas. Lugesin eelmisel nädalal Banana Yoshimoto "Hardboiled" ja "Hard luck" läbi. Ja tegu oli uskumatu leiuga, vähemalt praeguses meeleseisundis. Kaks lühiromaani (ühes raamatus), mis mõlemad on uks ühte seisundisse, teatavasse olekusse, tundesse, ühes loos ühepäevasesse, teises kuudepikkusse, on erinevate hetkede näol lahti kirjutatud kergeks, eredaks ja sügavaks. Omamoodi hästi ilus lugemine, kuigi teemad on mõlemas nukrad. tundus, et selles on teatud udusust, mis ei lase emotsioonidel liiga teravalt mõjuda. Minu puhul vähemalt. Midagi Murakamilikku, aga teistsugust ka. Ühesõnaga- meeldis. Nii õbluke raamat ka, et kui kedagi selline nukkermõtlik lühivorm huvitab, siis lugeda jõuab ikka.

see, i am too tired to write whenever i think i should write

Hei

ammukesti pole siin käinud kirjutamas ja ometi põhjusi kirjutada oleks.
Kohe palju palju oleks. Ja seda sidekriipsuviga ma enam ei tee.

Tasakaal on paigast ära ja ma ei tea, kas ma jõuan selle tagasi olla. Jah, olla, sest tasakaalu saamiseks peab olema, mediteerimist ma ei harrasta ega joogat, tühja tööd ja vaimunärimist vahel küll, aga see ei aita kodus olla. Aga olla nagu polegi aega, taju jookseb eest ära. Istud, loed ja nagu tuleb tunne, aga siis tee jälle midagi kolmandat ja läinud!
See minu enda iseolemine.

Aga küll kõik saab korda, eriti hullu ju midagi pole.
Mõned valed sõnad (?), mõned ütlemata sõnad ja mõned sõnad, milles veel päris kindel pole ja mis võivad valel ajal öeldes valeks tõeks juurduda. Ja põhiliselt lihtsalt kuhi kaelas olevaid töölisi kohustusi, millest märkimisväärne osa lähiajal mööduma peaks.

Ma usun küll, et iga väide tugevdab iseennast, kuni sellest metsast enam läbi ei saa.

Aga on a different tune ma muudkui rabelen mingeid töid teha iga päev mitumitu tükki ja saan neid tehtud ka ja saan neid juurde ka. Aga kuna kogemus on väike, siis on raske olla. Ei oska enda ja töö läbikäimist paika panna, ikka jookseb miski ette, miski jääb maha ja jõudu kulub ilmselt rohkem, kui vaja. Aga lõpuks saab kõik ikka kuidagi tehtud.

järgmisena kirjutan luuletusi ja pilte ja elamusi. Täna on sissejuhatus.

"Elukutsete järele on raamatute sõbrad esijoones liht- ja põllutöölised, siis käsitöölised ja ametnikud, kuna talupidajaist ütlema peab proosalise võrdlusega, et enne siga meres põlema läheb, kui tema raamatukogusse sisse astub."

Ja veel: "Kui talumees raamatupoodi läheb, lööb tema enne kolm korda risti ette, kummardab Jeruusalemma ja Meka poole, ja hakkab siis viiekümnesendisest brošüürist kuutkümmet senti maha kauplema."

1932, "Halliste kihelkonna avalik elu aegluubis", Eduard Värav

pidin uurimistöö jaoks lugema. Päris lahe lugemine, Wabariigi-aegne ajakirjandus, aga samad mured. Küll on kirik korrumpeerunud, küll laenu-hoiu ühisuse rahadega mahhineeritud... Neil oli suur majanduskriis ju. Või nagu autor ütleb: saatanlik needus-kolmepalgeline kriis. "Võrratult raskeks muutub maatöölise äraelamise probleem." "Kogu universumi tulundus-organismi tabanud haigused, valud ja pahed kajastuvad ka tänapäeva valdade visalt pulsseeruvas elus."

A book a day for a little while

Tervis on tagasi, aga jaks ei tule pakiga kaasa. Nädalane palavik ja isutus, mille tagajärjel hommikusest pudrukausist õhtul veel kõht liigagi täis oli, on toonud tagajärjeks senitundmatu elamise korra, millega on tunne, et isegi hingan poole kopsuga. Nii aeglaselt kõndinud ma küll veel varem pole. Nüüd tuleb teha taastumiskuur ja siis antibiootikumidest taastumise kuur. Aga hea meel, et kõik nii mõistvalt ja kenasti suhtuvad, vähemalt nii palju, kui ma kodumätta otsast ühendust olen otsinud. Aga varsti jooksen jälle linna mööda ringi, fear you not.

Kui ma alguses haige olin, olin usinus ise. Ma pole tavaliselt pooltki nii usin. Kolm päeva järjest lugesin ühe raamatu päevas. Seda teen vahel muidu ka, tavaliselt Tartus, kui tahan Tartu võrratust ingliskeelse kirjanduse osakonnast võimalikult palju võimalikult käbedasti läbi saada, aga eelmised kolmapäev-neljapäev-reede olin lausa uskumatu, tegin iga päev tööd ka ja seda-teist. Siis sai enne haigust kogutud võhm otsa ja raamatud enam ei tõmmanud. Rohkem visuaalia. Täna hommikul alles lugesin paari tunniga Kristiina Ehini "Viimase monogaamlase" jutustused läbi. Luuletused ei tõmmanud, mulle "Kaitseala" kunagi meeldis, aga nüüd pole enam see.


Aga lugemised olid kõik head. Dubravka Ugrešiću "Baba Yaga laid an egg" on üks müüdisarja raamatutest, mida Päevaleht siinmail ka välja andis ja nüüd Rahva Raamatu laos odavalt pakub, aga erinevalt mõnest eelmisest ei olnud eriti otsekoheselt alusmüüdiga seotud. Mulle ongi need vähem meeldinud, kus alusmüüti liigagi palju sees, aga Margaret Atwoodi "Penelopeia" ja Ali Smithi "Tüdruk kohtab poissi" on mõlemad võrratud ja soojaltsoovitatavad. "Baba yaga laid an egg" oli ka täitsa tore, kui algusest läbi närisin ja kuna tegelikult koosneb ligi kolmandik raamatu mahust "Lühikesest sissejuhatusest babajagaandusesse", siis ka oodatust lühem. Lugu ise oli kahest osast ja toimus autori kodumaal Ida-Euroopas, ühes osas läks noor naine oma vana ema asemel sünnilinna ja teises olid kolm väga vana naist, Kukla, Pupa ja Beba hotellis-SPAs. See teine lugu meeldis mulle rohkem, hargnedes kohati natuke kriminullilikult eri tegelaste kaudu. On kolm vana naist ja siis hakkavad selguma nende lood ja lahedad mõtteavaldused ja milline juhuste rida nad kõik sinna on viinud ja sealt edasi viib. Kõik väga lahedate iseloomudega. Autor oligi mõnes mõttes kirjutanud vanadest naistest kui muinasjutu-nõidadest, kellele tänapäeva ilule orienteeritud maailmas kohta pole. Samas oli palju juttu ka mälust ja inimeste tundmisest: "It is the brutal truth that what we know about other people could be contained in an insultingly small package." Ja seda ka ja eriti kõige lähemate inimeste puhul. Tundsin seda just hiljuti omal
nahal.


Anna Northi "America Pacifica" on üldistatult postmaailmalõpu-noortekas, kus tänapäevane maailm on juba lõppenud (nagu "Näljamängudes" ja "Ilusates" ja "Deliriumis" ja hulgas teistes) ja mingisugune uus süsteem püsti pandud ning nüüd on sellega jama. Aga tavalisest valemist tuleb maha arvata igasugused romantilised liinid ja lisada rohkem ühiskonnaelu kirjeldust ja kriitikat. Maailmalõpp on selles raamatus saabunud Jääaja näol, mis on katnud kogu Põhja-Ameerika liustikuga, nii et ellujääjad on põgenenud Mehhikosse (mis neist seal sai, ei ole teada) ja kruiisilaevadega Vaikse ookeani saarele, kuhu saare diktaatorlik president on üritanud endist Ameerika kultuuri taasrajada. Aga põgenikke tuleb oodatust rohkem, süsteem on korrumpeerunud ja nüüd valitseb saarel suur klassivahe, misläbi teatud minimaalne hulk inimesi naudib kliimasüsteeme ja päris liha, ülejäänud aga võitlevad ülerahvastatusega, näljaga, tööpuudusega, lihtsalt igapidise kaosega. Söövad töödeldud millimallikaid. Elavad vetikapapist majades. Selle kõige keskel elab enam-vähem talutavat elu 19-aastane Darcy, kes isegi ei mõtle võimudele ega ühiskonnakorrale, kuni ta ema järsku kaob. Neiu sööstab ainsat pereliiget otsima, koperdab tõele saareriigi rajamisest ja korruptsioonile ja satub pooljuhuslikult kokku ühekäelise Anselmiga, kes tahab suuri tegusid teha. Armastust ei tule, Anselmi revolutsioon ei lahenda midagi ja küsimus, kas jääajaga oleks olnud paremaid viise tegeleda, jääb neiut niivõrd vaevama, et tegevus jätkub seniilmumata teises osas. Aga iseenesest pole paha ja erineb neist romantilistest. Paneb rohkem tuleviku maailmale mõtlema.

Ainuke facepalm-moment tekkis ameeriklanna kliimakirjelduses: "Back when we'd been allowed outside sometimes, we'd learned that with every ten-degree drop, the cold became a new kind of thing. Zero is when it got bitter. At minus ten you felt the danger of it, like when you're very sick with a fever and your body feels like it's teetering somehow even when you're lying down. Minus twenty we'd felt only a handful of times- when it got down that low every day they started locking the doors- but it was almost exciting."

Kui meie siin -20 kraadiga toast välja ei läheks, peaks peaaegu iga talv mõnusad pikad külmapühad võtma. Aga mulle meeldib, kui külm on, märg on palju hullem.

Kristiina Ehini "Viimane monogaamlane" (tahan mongollane kogu aeg kirjutada) on ka päris tore, aga pole päris mulle istuv stiil. Sellest siinkohal ei jutusta.

pildid: Jacek Yerka

Darkness is whole

When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is.
It isn't a hiding place. It is a finding place.

Jeanette Winterson

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina.

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd. Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Veniv ja lühike aeg saab täis
Kus terve tänav pidi sammuma
Läbi mu sisimate paikade
et keegi tuleks mulle vastu.

Éluard

Mu tuum on kvandid gudrooni,
Styxi veed ümber tsaaritrooni.
Glamuurselt praen nuudleid oma tares.
Olen vares, mu sõber, olen vares.

P.I. Filimonov

pildid: Dan Hillier

pine-eyes

I went out for new wounds
that might float on the old like water-lilies

(In the ancient sea that I knew

the world will now have sunk
with its two slanting masts out of the water

And I, as if real, will still be writing).

Odysseus Elytis
"Journal of an unseen April"
page 45
&
Marumiyan

Mõtted tuuletõmbega õue

Jõudsin võib-olla oma värinatekitajatele jälile. Mul on ühes toas pesunöörile postkaardid riputatud ja kui vaikne olla, klõbisevad need vastamisi ja tantsivad õhuliikumises. Huvitav efekt. Loen viie lehe kaupa raamatuid, elan kahe kampsuni sees, kuigi sooja on 20 kraadi. Ingveritee on imelik. Kibekas. Kolm raamatut korraga, kolm lehekülge lahti, kolm tassitäit külma teed. Kas teadsite, et tolmuimeja rikub wifit- naabrid imevad tolmu, wifi ei tööta. Jah, ma kuulen, kui naabrid tolmu imevad. Täna nagiseb neil üks põrandaplaat.

Pildid on Saeko Takagilt

Plaksudes kui vibunöör
sureb kala, kes vee seest veeti,
suutmata kugistada
planeeti
õhust ja särast

Élouard

vabandust, seekord napib mu tükil ülesehitust napib laadi, ma ei tea, on seda näha, ent tavaliselt on mul päris selge, mis sorti asjad kokku panna. Ma üritasin. Eks ülehomme saan teada. Bear with it, my dears. Kunagi tegin ma endast sellise pildi nagu seal ülal.

Põrandatel on sõrmed vaheliti ja ma kuulan

Värisen, kuigi külm ei ole. Iga päev. Loen iga päev luuletusi ja kirikukirju. Söön. Kogun. Täna ei olegi unine. Telekast tulevad mõrvad. Raamatuid on liiga palju liiga palju korraga ma lähen lõhki ma. Muudkui otsin otsin otsin. Muudkui tahan magada, magan, ei maga. Susserdan veebis ja kogun ja kogun.

Lappasin Jaapani kaasaegse illustratsiooni raamatut, sealt ka selline kunstnik.
Nimi on Marumiyan.
Homme mõni järgmine, kui ma viitsin.
Aga praegu on raske kirjutada. Sõnad on tuhmunud, nad ei taha must lahkuda.
Aga vähemalt on maailmas pildid ja teiste sõnad.

What you are pursuing is meaning- a meaningful life. There's the fate, the draw that is yours, and it isn't fixed, but changing the course of the stream, or dealing new cards-that's going to take a lot of energy. There are times when it will go so wrong that you are barely alive, and times when you realise that being barely alive, on your own terms, is better than living a bloated half-life on someone else's terms. The pursuit isn't all or nothing- it is all AND nothing.

The map has more than one route. The map that is the unfolding of the self is not exactly leading anywhere. The arrow that says you are here is your first coordinate. There is a lot you can't change when you are a kid, but you can pack for the journey.

Jeanette Winterson, "Why be happy when you could be normal" p 25

Ja minul läheb kõik hästi, ei ole tunnet, ei ei ela. Lihtsalt see on ilusasti öeldud. Ja aeg-ajalt tunnevad kõik nii, kas pole?

Nul on tunne, et osa märkmeid on kadunud, sest neid oli rohkem

perendinate
verb. to put off until the day after tomorrow (asju homse varna lükkama, nii paljude, sealhulgas minu, talent)

pluviose
adjective. rainy (vihmane, nagu viimased päevad olnud on)

madefy
verb. to make wet (märjaks tegema, nagu minu jalad kokkupuutel taevast sadava ja tänavaid ummistava plögaga)

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

(?, luuleleiust)

Kas lennukis sündides saab tõesti rahvusvahelise passi?

Aastal 1945 olevat Winston Curchill muutnud osa Calrdige'i hotellist Londonis Jugoslaaviaks, et Kuninganna Alexandra (kas Jugoslaavias oli Monarhia?) saaks poja Jugoslaavia pinnal sünnitada. Ei kujutaks ettegi, et see võimalik on. Ahjaa- ja ma uurisin välja, mis Wilhelm II-st sai: Weimari vabariik lubas tal koos 20 vagunitäie paleekraamiga Hollandisse kolida ja vaatamata hilisematele nõudmistele ei andnud Hollandi valitsus teda välja, vaid ta elas kuskil kolkamõisas kõrge vanuseni ja pidas Hitleriga kirjavahetust. Selgub, et Saksa monarhistid, olgu neid kuitahes vähe, käivad siiani seal lossi ees viimast keisrit mälestamas.

Ja kellegi luuletus,

päris lohutav tegelikult.

For years a secret shame destroyed my peace–
I’d not read Eliot, Auden or MacNeice.
But then I had a thought that brought me hope–
Neither had Chaucer, Shakespeare, Milton, Pope

Ma pole ka nii paljusid tähtsaid autoreid lugenud ja põhjustab südamevalu, et paljudeni kunagi ei jõuagi, rääkimata kõige hea ja ilusa lugemisest-vaatamisest. Ahjaa, Thompson või kes ta nüüd oligi, Hirmu ja Jälestuse autor, olevat Hemingway ja Fitzgeraldi teosed kirjutusmasinal täht-tähelt ümber toksinud, et kirjutama õppida. Ei tea, kas aitas? (seekord info hoopis kinolehest)

Army Ants

Mu viimase nädalavahetuse lemmiknakkus

otsides infot autodest leiab tehnoloogija

otsides infot army ants (sipelgad) kohta saab infot Antsudest ja armeest
Oh, the fun

In 2001, editors placed a fake word in the New Oxford American Dictionary as a trap for other lexicographers who might steal their material. Fittingly, the word was esquivalience, “the willful avoidance of one’s official responsibilities; the shirking of duties.” Sure enough, the word turned up at Dictionary.com (it’s since been taken down), which cited Webster’s New Millennium Dictionary, and it currently has three definitions on Google Dictionary.

At what point does a fake word become real? NOAD editor Christine Lindberg, who invented this one, told the Chicago Tribune that she finds herself using it regularly. “I especially like the critical, judgmental tone I can get out of it: ‘Those esquivalient little wretches.’ Sounds literate and nasty all in one breath. I like that.”

(Futility closetist)

Eks põhimõtteliselt nii need sõnad teki. Või noh, mitte päris nii, et libalehmadena sõnaraamatutesse ilmuda, aga mis see Aavikki muud tegi, kui aga mõtles sõnu välja.

Kuigi: ma pole kohanud suursugusemaid hulle

no tõesti; lapsed no lellepoja naise vend=lapsed no naine no mu vend no mu lellepoeg

sellist uuendust tahtis ta teiste seas

.

.

.

Lõpetanne töö, heitsin ma magama, mõne aja möödunue hakkasin ma jälle ärkama