Täna lõhnavad mu käed nagu kotletid,õigemini eile õhtust saati, kui ma
eelmainitud kotlette tegin.
Petersellist ja munast ja hakklihast ja sibulast ja
kaneelist...
See lõhn ajab mu hulluks ja kõik need asjad, mida ma kirjutada tahaks samuti.
Ah, ja
kaneelirulle! Miks ma pole enam kuid
kaneelirulle teinud?
Kuidas ühendada terved mõtete ja märkmike
riiulitäied üheksainsaks, et ei peaks kord üht kord teist lappama? Ega see vist on
niigi hea, miski ei kulu pähe, midagi saab alati
taasavastada.
Mitte ajapuudus ei ole vaid alustamise
puudus.
Ega see mingi õige puudus olegi.
Sundust ei ole, ainult rahutus, rahutus, rahu. Kumb peale jääb, kumb alla?
Tasapisi hakkab must saama grafomaani vääriline kirjatsura:
Märkmikes laiutavad müstilised kirjaread nagu:Sa limpsad üle näo, lubades endale küsimusi.
Mu sõrmede all tekivad viaduktide seintele koopamaalingud ja
bussiustel irvitavad mu enese peegeldused mulle näkku.
Nad mind ei salli.
või
Trepp jõkke, trepp merre, hüpe Schnelly tiiki, karplauhh!
Koer ja oks, kellegi varandus mere ääres- "Minu!"
Pardid kõiguvad üles-alla- on liiv veel soe?
Kajakas vetikapesas- kolm väikest auli
Need on otse elust, aga mida iga lause neist hõlmab,
ei hakka ma lahti seletama.
Niisama kõlab küll krüptiliselt. Ma ei ole
skisofreenne, ma usun :)
Tegelikult on
suurem osa neist erinevate lugude idud, mis pähe kargasid.
Tahan neid kasta ja kasvatada.
Hoida ja
luua ja armastada.
Kannan neid nagu Atlas
maailma, aga nad on atlasskerged.
Minu nähtamatuks tegev mantel, mu
ämblikuniitidest ja krokodillipisaratest köis.
Aga ma ei ole hunt. Kui, siis siis, kui ma näljane olen.
Olid ajad, kui mulle meeldis näljane olla, ma olin siis nii usin, nii püüdlik. Ma ütlesin ise
iseendale- enne süüa ei saa, kui tuba koristatud. Ma tegin seda ise. Ja siis, kui valmis, olin nii rahul ja õnnelik ja söök oli hea, sest tühi kõht on kõige parem kokk ja vahel ainuke kokk, kes maitsvat süüa teeb.
Tulen üha tagasi arvuti man suvaliste
pikajuukseliste tüüpide ja kulduim-tuunide tõttu. Mu kaks
sireeni, kes rahu ei anna ja kolmas on lauanurgal- kuhi kirjandust, millest mul juba enne lugemist süda rõõmust valutab.
I guess, I am happy.Just how it is sometimes.
If I lit a candle and left my computer, I'd most likely be happier, but I don't.Täna rääkisime mütoloogias Aadamast ja Eevast ja hea ja kurja tundmise puust, kuidas hea ja kurja tundmise vili võib olla vastutuse võtmine või teadmine, et midagi ei tohiks teha, aga ikka tegemine, et tegudel on tagajärjed jne. Mina küsiks, kui ma tean, et ma peaks/ei tohiks midagi tegema, aga teen, siis kes on see osa minust, mis ütleb, et ära tee ja kes on see, kes teeb?
Darwin oleks võinud öelda, et ta ei lähe Piibiga vastuollu, Jumal lõi suure paugu ja vaatab seni pealt, mis edasi toimub. Või lõi ta maa ja vee ja värki ja siis selle esimese ürgpuljongist tekkinud elusa raku, mis edasi arenema kukkus. Tal on vist lõbus...
Muide, mõnede legendide järgi oli Aadamal ka enne Eevat naine, Lilith, kes oli loodud kas samuti põrmust või
tuleleegist, nagu Avetikh Isahakjani
raamat väidab, ja pärastpoole, kuna Lilith erinevates legendides erinevatel põhjustel
Paradiisist välja läks/aeti vms (näiteks tõi ilmale karja pisikesi deemoneid.
What fun), lõi Jumal Aadamale lohutuseks tema
küljeluust truu ja alandlikuma naise Eeva. Ma ei tea, miks ma juba enne esimest klassi seda ebaeakohast lektüüri lugesin. Üks päev oli igav vist.
-I canged the universe!-You did-I'm God-You're an atheist-I don't excist!Jonathan Safran Foeri (
God, how I love his name) raamatust "Extremely loud & Incredibly close"
Oli karvaseid, kes ikkagi inimesteks ihkasid ja kes ajalikust ajast ette rutates kaljuseinale mehi ja mammuteid joonistasid, jäljendades oma tagasihoidlike töövahendite kiuste hilisemate kunstileksikonide värvitahvleid otse kopeeriva täpsusega."
Asta Põldmäe loost "Kuldkell"
