Hilja & Mant

Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud.
Vahtrad nähtud, uned magatud.
Üle kõige armastan sõnade üle imestada

Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari

Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.

"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.

Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda,
Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine

Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga.
I've got no idea, what it's going on about :)

Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!

Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad

James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree
Crosby, Still & Nash- Country girl
Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :)
Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest

I want to live where soul meets body
And let the sun wrap its arms around me
And bathe my skin in water cool and cleansing
And feel, feel what its like to be new

Cause in my head there’s a greyhound station
Where I send my thoughts to far off destinations
So they may have a chance of finding a place
where they’re far more suited than here

Death Cab for Cutie "Soul and body"


Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...

Tühja kõhuga ei saa krabistada

Käisin puhtast uudishimust, kas etendus on huvitavam kui raamat, mis mind isiklikult just ei vaimustanud (kuigi ka puhas piin ei olnud. Selline talutavalt leige lugemiskogemus pigem), vaatamas Von Krahli etendust Flaubert'i Madame Bovary ainetel. Etendus oli umbes 50 korda kiirem, kontsentreeritum ja tõsi, karikatuuristatud (karikeeritud? karikatuuritud?). Aga palju lõbusam (suurema osa ajast), kui raamat minu jaoks oli. Seejuures päris palju läks ju täppi ka, kui Emma Bovary lavale astus, oli küll esimene mõte, et niimoodi ma teda ette kujutasingi. Olemas oli ka, vähemalt minu jaoks, teatav sarnasus filmi-Bovaryga. Filmi nimelt käisime ka klassiga vaatamas ja kuigi mulle peategelane näitlejana meeldis ja filmil otseselt midagi viga polnud, oli see üks pikemaid ja kurnavamaid filme, mida ma jälgima olen pidanud. Sel oli mingisugune tagantjärele avalduv võlu, aga esialgu oli pigem rõõm, et läbi sai. Etendus oli lõbus stiilis

Emma: "Sa oled luuletaja!? Miks sa siis posti vead? Miks su sulg ei krabise?!!"
Léon: "Sulg ja paber maksavad raha. Kuidagi peab ju leiba teenima. Tühja kõhuga ei saa krabistada."
Emma: "Aga leiba on ju igal pool."
Haarab kandikult leiva ja topib vaesele poisile pihku.

Peale selle meeldis mulle kava, Rodolphe'i hobusesaba meenutas mulle Maleva foogti (täpsemalt stseeni temast küüntest särgis tantsimas. Või õelalt irvamas, nagu tal kombeks.), pankrotiamet linoleumi kokku rullimas ning psühholoogi väited tekitasid minus küsimuse, kumb on suurem illusioon ja ebareaalsus- Emma kujuteldav romantiline maailm või "tavalise, normaalse inimese" poodides uue kauba vaatamine. Mulle tunduvad mõlemad ühtviisi võõrad. Aga samas, kes ütleb, milline elu olema peaks, millel täpselt mõtet on? Mina ei jaksa ega soovigi ennast sellele küsimusele täielikult kulutada...

Kuulake pigem Neubauteni Youme&Meyou'd
Sõnad on youtube's video all või nt siin

Youme knows what Meyou wants
Meyou knows what Youme wants
and it's granted
They defend each other against the past
if the future isn't bright at least it's colorful
so burn the ship come spring

Etskae

Vaatasin just, et eelmise postituse nimilugu "Trouble in mind" on põhimõtteliselt vastand blogi nimele. Huvitav vastuolu, mis väljendab võib-olla tõsiasja, et tunnen aktiivset soovi kirjutada vaid siis kui olen kas väga positiivselt meelestatud, vaimustunud, eufooriline või segaduses ja ärevil. Kaks äärmust, millest ärevuse poolt on palju kergem saavutada kui rahu.
Minu jaoks näib alati olevat vastuolu, kas lasta asjadel omasoodu minna ja olla ses suhtes muretu. Hoolimatu võib-olla? Või tegutseda, otsida, närveerida, kõhelda...

Eks näe, eks kuule.

Täna, jätkastes seda eelmist mustandit tunnen soovi lisada veel üks seisund, mil kirjutada on mõnus: siis, kui olen muidu väsinud, ent hinges veel liiga ärkvel ja päeva emotsioonidest haaratud, et magama minna. Tavaliselt maandan ma end siis mõne keskmiselt igava piksevardaga, aga kirjutada on ka tore.

Tegelikult on mu blogi nimi üldse ühe mu lemmikluuletaja- Odysseus Elytise (maailmakirjanduse lugemikus, mis ilmselt kõigile keskkooliõpilastele peavalu on põhjustanud on ta nimi Odisseas Elitiseks vms eestindatud) luuletusest. See luuletus ei ole mu lemmikute killast, kui esimene rida välja arvata, ent mõni teine on. On.

Somewhere, it seems, they're having fun
though there are no houses or people anywhere
I hear guitars and other laughter that's not nearby

That may even be very far off in the skies' burnt
remains
Andromeda, Ursa or Virgo
Is loneliness in every world the same I wonder?

Praegu pole ma üldse eriti üksildane. Tulin just Krahlist Hedda Gablerit vaatamast ja see oli täitsa tore, üldse oli meeldiv õhtu. Mingi vanatädi, kelle sugulus- või mitte-sugulus-astmest ma veel aru pole saanud, saatis prantsusekeelse filmiajakirja, mis tundus väga põnev (ja arendav! (sest ma tõesti ei oska pärast 10 aastat õpinguid prantsuse keelt)) ja ma sain süüa ja natuke liigutada ja etendus oli haarav ja kuna mu järgmine kohustuslik kirjandus on Ipseni "Nukumaja" saan ühtlasi ka tema "Hedda Gableri" läbi lugeda. Homme on vähem tunde ka ja pärast on aega ja vabaduse väljakul kupli sees on suvekirjanikud... praegu söön või pigem krõmpsutan suvel kuivatatud vaarikamarju, mis on tõelisusele kahjuks asine aseaine, ent mäletab veel päikselist ilma ja sinist taevast. Neidsamu, mis juba nädalajagu meie tubasid täidavad.