not much to say, but say I will, so as not to bore you

Nüüd, kus olen kolm päeva vähemalt igasugu asju teinud, on enesetunne laes, vähemalt lae suunas. Kuigi täna käisin Matildas Pavlova kooki söömas- mu lemmik Austraalia kokandussari My Kitchen Rules näitas täna pavlovat ja suu hakkas vett jooksma- ja see mõjus enesetundele pisut pööritamaajavalt. Palju parem, kui ma ootasin, aga siiski suur tükk suhkruvahtu tühja kõhu peale. Suur ja hea tükk suhkruvahtu. Šokolaaditükkidega. Peale selle ajab häda härja kaevu ja pärast üle poole aasta jamamist leidsin lõpuks salakäigu dokumentide docx formaati salvestamiseks. Or so it seems (fingers crossed). Mis ei tähenda, et ma neid ise avada saaks, muidu kui google docis. Aga loodan, et toimib. It is about time.

Muidu tuju on hea, tööd ei ole, rutiinist on vajaka. Ilmselt saab must varsti Tallinna rõõmsaim töötu. Või õnnestub veel midagi leida, ei tea ju. Aga tõenäosus on sinnapoole kaldu. Aga ehk ongi hea see eluetapp varakult läbida :D Mida taevas annab. Ja ei saa võrrelda kahte head.

Õues on imeline tumeda taeva ja õhtupäikese ilm.
Viimased kolm päeva on lõpuks ometi tunne, et suvi on olemas. See polegi müüt.

Mitte, ma laseks sellel end igal juhul eriti häirida. Ilmaga tuleb lihtsalt leppida, lihtsalt olla ilmas. See on minu poliitika. Nii pääseb hulgast vaevast ilmas pettumise näol, mis siinmail tundub igal juhul ja iga ilmaga peamine ilmaga seotud emotsioon olevat.

Huvitav, kas mu naabrite kukk on patta pandud, et ta enam ei laula?

Ja mõelda küll,
mis juba olnud on ja mis tulemas