vahekokkuvõte

Olen lugenud ja lugenud ja rännanud ja ikka mitte ei tunne soovi arvuti taga veeta, mitte loominguliselt igatahes. Töötan ja imetlen perspektiivimuutust. Mulle üldse on alati meeldinud telgitagused, tagaruumid, isegi lihtsalt see efekt, kuidas leti taga olles on hoopis teine ruum, kui leti ees, harjunud positsioonil. Erinevate riiulite ja raamatute kakofooniast saab tervik, hetked, mis iga ostja jaoks on üks hetk päevas, moodustavad terve päeva mustri. See on huvitav. Ma ei kahetse ühtegi võimalust olla mõnes tuttavas kohas teistmoodi. Olla Estonia laval või teatrite tagaruumides või kinode projektsioonitubades või mõne poe leti taga. Kohad muutuvad täielikult.

Põhiliselt peale igasugu isiklike ja töiste asjaajamiste olen lugenud. Aga lugemise tarbeks olen otsustanud teise blogi teha, nii et kirjandusüritustest kirjutaks endiselt siia ja kirjandusega seotud asju ilmselt kah, aga raamatutest konkreetselt ja pikemalt kirjutaks mujale. Hetkel seda muud veel ei ole, aga kui tuleb, panen aadressi üles. Igatahes seni pean lihtsalt kirja panema, mida hiljem postitada. Ja nii ma ei teagi... tahaks seda teha hoopis :D

Peale selle vaatan iga päev oma lemmik-kokandussaateid- kell kuus Sony kanalilt My kitchen rules. Täna tuli pisar silma, kui toredad kokad välja langesid. Ema kohe ütles, et mis kokandussaade see on, mis nutma ajab. Aga see on tore. Ja mulle kohe meeldib palju rohkem kokata. Juba eelmisest aastast, siis ma vaatasin seda ka.

Ja noh, ilma koolita on teine ajataju, mis veelgi enam, kogu aeg põhimõtteliselt on puhanud tunne. See on imelik. Ja palju rohkem vaimu on lugemiseks jms. Telekat peaaegu ei vaata peale kindlate saadete. Uus arvuti on korraga mugavam ja ebamugavam, nii et siin olen ka vähem. Lihtsalt voolab elu niimoodi rahulikult. Hullult kiire pole, aga tegemist on kogu aeg. Vahepeal mõtlen, kuidas koolis oleks olla, aga ei kahetse.

Ja sügis sügisene sügis

Tere
,

olen nüüd suvest tagasi otse sügisesse ja hakkan jälle kirjutama. Vähemalt üks postitus nädalas, kui vähegi saan, nagu varemgi. Praegu pikalt kirjutada ei jõua, lähen poole tunni pärast tööle, aga seniks üks sügisene luuletus Tor Ulvenilt ("Sinagi kuulud kiviaega" lk 80/81).

Talveõunu, hoitakse

aianurgas, nad hõõguvad õrnalt
nagu kauged põletusahjud. Müür. Õhu
seeme. See ainus

puu

on pooleldi
loetamatu.

Kes õunad kord kustutama
pidi
nõjatub ikka
veel vastu
aialaua marmorplaati, teritades

kõrvu, et kuulda algavat
lumesadu, kogu

lund.

Lund loodetavasti veel ei tule,
aga mantlid lendavad kapist välja
tiibade lehvides.

...

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama, aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Tavaline suveelu: siia-sinna, sinna ja tagasi. Muudkui otsin midagi, lähen kuhugi, olen teel või kohal või. Praegu ühtegi konkreetset kirjutamist nõudvat asja ei ole, nii et kuulutan välja pausi, kuni midagi tuleb. Nüüd lähen maale ja seal ei ole nagunii arvuti varjugi.

"Härra Paul kustutas tuled nii sees kui väljas ja istus toanurka. Isegi ühtegi mõtet ei lubanud ta endale pähe tulla, kuna need võisid tekitada asjatut müra. Kui ta oli ruumiga sedavõrd kokku sulanud, et võis end juba kapiga segi ajada, ilmutas end vaikuse jõu esimene ilming. Selleks oli õun."

""See oli vaikuse jõu kolmas ilming," ütles keegi härra Pauli peas. "Huvitav, kes seal küll olla võiks?" mõtles härra Paul endamisi. Kohe seepeale komistas keegi peas aga tabureti otsa, prantsatas selili, jäädes nõnda liikumatult lebama."

kaks katkendit Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikast"

not much to say, but say I will, so as not to bore you

Nüüd, kus olen kolm päeva vähemalt igasugu asju teinud, on enesetunne laes, vähemalt lae suunas. Kuigi täna käisin Matildas Pavlova kooki söömas- mu lemmik Austraalia kokandussari My Kitchen Rules näitas täna pavlovat ja suu hakkas vett jooksma- ja see mõjus enesetundele pisut pööritamaajavalt. Palju parem, kui ma ootasin, aga siiski suur tükk suhkruvahtu tühja kõhu peale. Suur ja hea tükk suhkruvahtu. Šokolaaditükkidega. Peale selle ajab häda härja kaevu ja pärast üle poole aasta jamamist leidsin lõpuks salakäigu dokumentide docx formaati salvestamiseks. Or so it seems (fingers crossed). Mis ei tähenda, et ma neid ise avada saaks, muidu kui google docis. Aga loodan, et toimib. It is about time.

Muidu tuju on hea, tööd ei ole, rutiinist on vajaka. Ilmselt saab must varsti Tallinna rõõmsaim töötu. Või õnnestub veel midagi leida, ei tea ju. Aga tõenäosus on sinnapoole kaldu. Aga ehk ongi hea see eluetapp varakult läbida :D Mida taevas annab. Ja ei saa võrrelda kahte head.

Õues on imeline tumeda taeva ja õhtupäikese ilm.
Viimased kolm päeva on lõpuks ometi tunne, et suvi on olemas. See polegi müüt.

Mitte, ma laseks sellel end igal juhul eriti häirida. Ilmaga tuleb lihtsalt leppida, lihtsalt olla ilmas. See on minu poliitika. Nii pääseb hulgast vaevast ilmas pettumise näol, mis siinmail tundub igal juhul ja iga ilmaga peamine ilmaga seotud emotsioon olevat.

Huvitav, kas mu naabrite kukk on patta pandud, et ta enam ei laula?

Ja mõelda küll,
mis juba olnud on ja mis tulemas