šampuseaeg ja tundub, et une

Kummitab, kummitab, kummitab.
Ja vaatamata teadmisele asjadest, mida saab ja tahab teha,
on mingi hoomamatu tühjus. Mitte pommtühjus ega muu -tühjus,
vaid kuidagi otsustamatus.
Mida endaga peale hakata.
Mis järjekorras.
Ah nii et
uni on.
Ja kuigi toredaid mõtteid jagub
- hulgi-
on kuidagi hägune mõte neid teoks teha.
That is why I need a job, a school, an obligation, why I accept them.
Või siis peaks lihtsalt pihta hakkama ja
vaatamata vihma trummeldamisele aknalaual
une endast välja peksma
või endale omaks võtma
ja olema õigenisti täpselt nii tegus nagu süda ütleb
ja ta ütleb: rohkem!
ta ütleb: ära moluta!
ja siis veel: ...
sest kuidagi... kuidagi ... on ... . Kuidagi on. Uni ja rammestus ja liikumatus.
Sõnad raamatus ei haara. Pildid ekraanil ei pingesta. Jalutamine ei anna puhtust.

Vabadus on väsitavam kui sundsoovtegevus,
sest kuigi iseendaga on palju peale hakata
on aeg laotatud liiga laiaks.
Ja uni katab praegu veel selle iga sentimeetrit.

Tuleb otsustada. Täna ma pean tegema süüa
ja lugema läbi selle raamatu ja harjutama tund aega kitarri.
Ja seda kõike enne üht öösel.
Ah
no peab vähemalt proovima,
aga homme on jälle päev.

Reisilt tagasi. oli vahva ja ebaomasõnadegakirjeldatav. Nii et ei heida huupi sõnu. Süda on rahul. Mälestused on ergavad. Nüüd on kõik läbi, esialgu, ja selle nädala olen üksi: ise enese kooridnaator, käsuandja ja -saaja. Üleeile läksin kell viis magama, et ema ära saata. Magasin kaheni. Ka terve päev oli unemaiguline, kuigi tegin asju. No tegin ju! Aga Ise sees ütleb: sa ju ludritasid. Ma ütlen, et ei ludritanud. Aga tunne on, et ludritasin. See unetunne. Ja täna ärkasin kell kümme, aga kell saab kolm ja mida ma teinud olen? Ma ei saa aru, kas see tegemisevajadus, -sundus, -nõue tuleb maailmast või minust. Ma olen rahutu, kui ma ei tunne end olevat veetnud täisväärtusliku päeva, ka täisväärtuslik puhkamise ja magamise päev loeb, kui see on õige, aga, aga poolasjad eksitavad mind ja ma ei saa aru, kas see sundus tuleb minust või ühiskonnast või millestki muust. Ja nüüd tunnen ma, et peaks midagi tegema, ilma agadeta, aga agade ruum on tohutu.

Ma nüüd lõpetan selle mulina.
Täna luban endal tukastada,
homme on ju kolmapäev ja siis tuleb olla kolmapäevaselt karge.

Armastan,
kuigi uniselt. Kuigi kõikematvalt uniselt. Süüdistan vihma,
sest iseendaga sellise asja pärast sahmida oleks kehv.

sõnadest, tähtedest ja mustast ainest, kui nii

Olen siia kirjutamise koha pealt laisaks läinud. Teile lohutuseks (võib-olla?) võin öelda, et muidu ma ikka kirjutan. In fact küsiti mult festivali ajal kirjutamise kohta rohkem kui kunagi varem. Mulle ei meeldi eriti vastata. Tavaliselt. Vahel meeldib ka. Minu suhe väljaöeldud sõnadega on kubisev ebausukudest (mis nad teiste jaoks oleksid, mitte mulle, mind you), sõnastatud ja sõnastamata enesekehtestatud kitsendustest ja igasugustest mõtetest ja tagamõtetest, mida ei saa teistele seletada (ja ma ei usu, et peaks, kui just selleteemaline jututuju ei tule) ja mis sellele ja teistele sellelaadsetele küsimusele vastamise keerukaks sõnadevõrgu kudumiseks teevad. Ja siis lähen ma hoogu ja tahan rääkida sellest, mida ma kirjutan ja kuidas ja nii ja lõpuks lõpetan soos.

Aga siiski tunnen soovi/vajadust/midagi ka siia kirjutada. Kuigi blogisse kirjutamine on nagu hüüe musta auku: ei tea, kes seda loeb või kas keegi loeb (kuigi vaatamise statistika näitab, et KEEGi siin käib. Peale minu. Ja loodetavasti ka mu sugulaste. 3. juunil näiteks näitab statistika, et blogi on vaadatud 52 korda. Ma ei tea isegi, mida see tähendab, eriti kuna keegi pole juba ligi pool aastat kommenteerinud. Mitte, et te, kujuteldavad inimesed teisel pool musta auku, seda tegema peaksite. Ma tahan rohkem kirjutada (asju, mida märkmikusse ei viitsi ja taha kirjutada. Ja ikkagi teatavale avalikkusele) kui tagasisidet saada, kuigi noh uhkus eeldab, et keegi võiks ka lugeda. Ja ikka tahaks teatavaid avastusi ja muljeid maailma paisata.

Mõlgutan ka mõtteid eraldi raamatublogi loomisest. Aga seda tahaks kellegagi mitme peale pidada. Kuigi ma loen üksi ka palju, oleks nii lahedam.

Kui keegi on juhtunud mu loetud raamatute nimekirja kiikama (mis on rohkem eputamise laadi, nii et ma üldse mitte ei oota, et keegi seda vaataks. See lihtsalt on :D. Teatav eneserõõmustamise koht.), siis praegu loen Hiina ja Jaapani kirjandust, k.a luulet. Seda, mist kodust leidsin. Aga kuna neid järjest lugeda läheb juba tüütuks, võtan nüüd läbisegi kõike jälle. Seniloetud Jaapani ja Hiina kirjandusest on kõik peale Banana Yoshimoto lühiromaanide ja Haruki Murakami ja teataval määral "Master of go" (kuigi ka seda oli teatav katsumus lugeda) olnud üpris raskesti loetavad ikka mingil määral elust eemaldunud teosed, mis jätavad peale lugemist veidra järelmaigu. Ja luule ka. Aga neid kõiki on alles vähe loetud, eks ta õnne asi ole, mis kätte satub. Pooleli on üldse "Anna (mina) Anna" ja Mal Peeti "Tamar", mille peangi vist traagilisuse pärast osaliselt pooleli jätma, aga ära ka ei raatsi panna, süda ütleb, et tuleb veel lugeda. Aga praegu loen hoopis muid, need kaks ootavad oma aega. Üldse on mul selline asi praegu, et ma loen ainult kodust leitud raamatuid. Sest neid jagub siingi kauaks kauaks ja igav nendega küll ei hakka. Raamatukogu ajaks kõik veel keerulisemaks.

Ilma koolita on nii palju aega, aga ma muudkui jooksen siia-sinna ja ajan asju. Päriselt sai kool (igasugune mõtegi sellest) läbi alles eelmisel kolmapäeval. Nüüd ajan asju eesootavaks reisiks. Ja saab juba õues istumas käia. Ja teen üle tüki aja uut kunsti-käsitööprojekti.

Ja tore on!

Ja varsti kavatsen ka oma eksiili murda ja jälle inimesi näha. Peale reisi siis.
Siis algabki juba jaanipäev ja valged ööd, mida ma veel polegi saanud täies pikkuses nautida, alustavad tagasikäiku.

Kui ma vahepeal ei kirjuta, olen ära. Jällenägemiseni, tumeaine!



PS. Mulle meeldis see ekspressi intervjuu igavusest. Soovitan.

juuni-juuli-mai ja valed kalendrid

Varem...

Käed lõhnavad juba päikesest ja kuigi meil pole värskeid kirsse, on meil värske tuul

Masendusest, for lack of a better word, on üle saadnud (juba nädalavahetusel. Ma ei taha kunagi kaua millegiga piinelda) ja elu läheb edasi. Natuke tuleb otsast alustada ja natuke saab otsi kokku tõmmata ja see on tegelikult väga lahe, kuigi sutsu hirmutav.

Aga vanalinnapäevad ja HeadRead on samal ajal nii et homsest esmaspäevani ma ainult torman torman torman ja ma juba armastan seda ette, sest ma olen seda igal aastal armastanud. Amazing! Treff oli ka, aga seal ma käisin ainult pühapäeval, siis see-eest kolme etendust peaaegu järjest.
Hiljem...

Ja nüüd jätkan seda kirja tulevikust, pärast veel üht nädalavahetust. On jälle esmaspäev, on möödas festival, David Mitchelli on kollektiivselt armutud ja söödud on palju imehäid roogasid. The best times of my life. Ja peale iga festivali on tühjus- kuigi selle siin täitsin täna küll ära. Sain kätte oma trükisooja 80-leheküljelise uurimuse. Ja see on vapustav!!! Oma raamat :D Ja väikesed lapsed on lahedad.

To be continued...

HeadRead pildid

The curse of long-haired dudes and of who-knows-what

Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.

Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada.
Või midagi.
Tahaks sellest juba läbi olla.
Läbi, mitte üle, rõhutan.
Eks näis, mis saab.

Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.

AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA