...

Ma peaksin vist tihemini kirjutama, aga ma muudkui tegutsen ja tegutsen. Täna printisin senise tegutsemise vilja välja: 27 lehekülge suguvõsa ajalugu. Sellele lisandub vähemalt 5 lk sissejuhatust + 3 skeemi + sugupuu + kaart+ ... see, mis mul veel tegemata on. Kuigi ega ma AINULT seda teinud ei ole, see on juba kuude ja mõtteigavike vili. Aga ma olen täna hirmrõõmus. Nii rõõmus, et see on hirmus, sest ma pole niii metsikult sedasorti rõõmus ammu olnud. Keksin, mõtlen, kuidas ma magama jääda saan, ja söön sogasööki, mis seisneb kõige hea segamises tomatipasta ja täisteramakaronidega. Brilliant!

Nii et loba asemel üks keskkevadine suleteritus, milliseid mulle meeldib enne millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist või lihtsalt käesoojaks teha. See on mõnus, nagu sõnadel tantsimine, enne ei tea, mis järgmine sõna on, kui eelmise viimase tähe lõpetan:

...

Kõndimine on nagu maalimine, nii olen loonud oma elu kõige kaunima teose, millesse puutub see pingialune rohutuust. Kui tänased jäljed on kollased, homsed punased ja eilsed rohelised, põimuvad nad keerdkäikudeks, labürintlikeks nagu kaashäälikuühendid. Käin omaenda radade tarandikes ja joon vett purskkaevudest nagu janune hüään. Minu saagiks on karmid ja karvased sõnad ning sõnade põud voolab alla mägede lagedelt tsementojadena.

kivid jooksevad sulle järele

v. The landing

The truth about stones is some fit in your palm,
some you lay your palms upon.

If you press a stone with your finger
your finger is also pressed by the stone.

If you pull a stone on a rope
the stone pulls you back.

If you carry a stone in your pocket
you can smooth it with your thumb.

I collect pebbles form Ithaca
and intend to bring them home.

Helen Heath

Sõnum, kahe kõrva ja ninaga

Nii armas tuba (Arriettys). Meenutab Howli oma "Rändavast kindlusest". Ja teda ma ju armastan :D Ja tema tuba. Minu oma oleks küll raamatuid täis, mitte lilli või kulinaid. Aga jõulupuid tegin ma alati igasugu kulda ja karda täis nagu mustlastel. Ma võiksin elada küll toas, kus on põrand täis vaipu, tekke, patju ja mõnda tugitooli ja kõik muu täis raamatuid. Miks ka mitte. Suurima rõõmuga. Ma olen üldse rõõmus.

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat

Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.

Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea
Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst...
Hea on hea, minu jaoks.

Mustale kaanele vaatamata.
Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord.
Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult
Ja värvikas
Ja terav
Ja huvitav
Ja mõtlemapanev
Ja

Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.

aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must
ja siis veel, et Salingeri "Seymour:sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!" on samuti sõnuületavalt head. Minu jaoks vähemalt.
Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda
Nii palju sõnu
ja see on ka hea

a show-off of the highest level

Ma ei tea, miks ma pole nii pikka aega jälle kirjutanud. Ilmselt seepärast, et ma olen iga päev pidanud muid asju kirjutama. Ja mõtted on mujal. Igatahes...


Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.

üks nunnu iidne jumal...

Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)


Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!

Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.