unenägudest ilma

...

Ta unenäod olevat selged,

kuid neid ta ei ilmuta,

sest külma ilmaga alasti

seltskonda ei ilmuta.

Aga nüüd ta tuleb ja siis

ei häbene ihusid

needki viiskümmend viis,

kes nugasid ihusid.

Ei käida kaarega ringi.

Ega kedagi.

Veel häbenetakse hingi

ja lõpuks ei sedagi

Juhan Viiding

(ma ei saa oma käekirjast aru,
nii et võib-olla on seal lõpu pool "kingi",
aga "hingi" kõlab igatahes ka sobivalt)

...

Ent Muumitroll ei suutnud unustada kõige kohutavamat - seda, et päike enam üldse ei tõusnud. See oli tõesti tõsi: hommikul läks ainult natuke valgemaks ning hall hämarik vajus jälle aegamööda pikaks talveööks, kuid päike ei näidanud end kunagi. Ta oli lihtsalt kadunud, võib-olla oli ta kuhugi maailmaruumi verenud. Algul ei tahtnud Muumitroll seda uskuda. Ta ootas kaua.

Iga päev läks ta merekaldale ja istus ootama, nina pööratud ida poole. Aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta koju, sulges enda järel katuseluugi ja süütas ahjusimsil pika rea küünlaid. See, kes elas nõudekapi all, polnud ikka veel välja sööma tulnud, kuid elas ilmselt omaette mingit väga salajast ja tähenduslikku elu.
Urr lonkis väljas jää peal ringi ja pani toime omaette uurimusi, mida keegi kunagi ei pidanud teada  saama, ja supelmaja kapis oli rannamantlite taga miskit ohtlikku varjul. Mida saab niisuguse asja vastu ette võtta?

Sihukesed asjad on olemas, keegi ei tea, mispärast, ja sa ise nende sisse mitte kuidagi ei pääse.

Tove Jansson, "Trollitalv" kolmas peatükk

komplekteeruv laul, ainuke versioon, mis leidsin, so forgive the quality of the video
"Girl" by Norman Blake and John Burnside

Tunnen ennast ka nagu see kapialune, kes elab omaette (ilmselt) väga salajast ja tähenduslikku elu
Head!

post nr 201

Head uut aastat!

Kui tore juhus, et vana aastaga sai täis ka mu blogi 200 postitust.

Olen tööl (lõunapausil) ja inimesed käivad ülevalt alla alt üles ja pea kohal. Raske on mitte lugeda, kui sind ümbritsevad raamatud. Diivan on hea.

leidsin ühe hea kirja, mida tahtsin siia panna. Seal kirjade lehel on üldse palju toredat, panen kõrvale blogide listi ka juurde.

Ja veel mulle meeldib see tõsieluline manhwa (kuna see on korea oma, siis olen aru saanud, et see on korea termin, ehk panen täppi). M'tea, ehk kedagi huvitab :D Mulle kuidagi istus küünlaga talveõhtul lugemiseks.

Enam ma tööl pole, seal tegin mustandi,
aga kõik on hea. Igal juhul.

öö-öö-öö

On hämar. On öö. Selline kesk ööd öö, mil ainult hullud ja unetud on liikvel ja lugedes hämaras hiilivad, tõttavad, kappavad poolnähtavad neljajalgsed täpselt su silmade nägemispiiri alt väljas ühest varjust teise. Iga kõrvalpilk või perifeerse nägmise ootamatu laienemine tundub paljastavat midagi kohevat ja elavat ja kaheldamatult liikuvat. Tolmurullidest kiiremini veerleb midagi tugitooli ja diivani vahelt säuhti läbi. Tooli all tundub keegi justkui kükitavat. Nad ei ole midagi halba, lihtsalt igapäevased ööolendid, kes ei jaksa enam su järele oodata. Neil on asjad ajada ja kuigi nad igal öösel nii hoolsalt ja ustavalt – enamasti vähemalt – ootavad, kuni sa oled magama läinud, vähemalt voodisse, ei jaksa nad enam oodata, lihtsalt sellepärast, et nende päevanaaber ei suvatse nagu kord ja kohus öösel neile aega anda. Pealegi, öösiti mängivadki silmad trikke, neil pole midagi karta. Kui pilk tababki hetkeks halli karvakasuka või mõne veikleva silma läigatuse, pole sellest neile veel midagi lahti. Uni kustutab kõik jäljed. Hommikul ei ole põrandal enam sooju kohti seal, kus nad käinud on, ja lagede sosinad on vaikinud. Karvu neist maha ei jää, võib-olla vaid hambulise naeratuse visand hapral hommikuõhul, või mõni hiline kooserdis voodi tagumise vasema nurga all. Näe! Näe! Seal ta jälle ongi, seal, riiuli eest jooksis just mööda! Kas sa ei näinud? Ja tõesti tõesti on tarvis magama minna.