so much spring

Mu nina vilistab nagu küüntega tahvlil kriipimine ja toob kananaha selga. Mitte ulme, mingi kevadkülmetuse kõrvalnäht. Päris õudne tunne. Minu sees on selline hääl! Selline õudne piiiiiks. God, i'm becoming a mouse!

Veel vaatavad me poole talve näod

Ent emaga tehtud kihlveo, et kui homme mõne puulehe puu otsast kasvamas leiame, saame mõlemad suure šokolaadi tundub, võib vist küll võidetuks lugeda. Kui nii on, siis tahan Omarit. Ja-jah. Omarit. Omar on mu lemmik.

Varsti on väljas juba selline. Lilleline. Eelmisel kevadel kultuurikilomeetril oli. Aga asi on nii, et minu fotod ei ole minu arvutis ja ma neid iga päev kätte ei saa. Üldse esimest korda sel aastal nägin. Nii et rohkem kevadpilte mul pole. Ega üldse eriti pilte. Kuigi ega ma neid enam väga usinalt ei tee ka. Nüüd pean hoopis usinalt kirjutama. Ajan iseennast selle kirjutamisega segadusse. Aga lõppude lõpuks võin ma uurimistööd nagu ilukirjandust ka kirjutada, no natuke, kuna selle tulemus peale reaalse uurimistöö enese mind nii väga ju ei huvitagi. Eks ole?

Ülejäänud elust:

- uus blogspot jooksis just kokku. Idiocy! Ja see ei lase midagi ise teha!!!

- tuleb kirjutamist harjutada, kas või mõttes

- homme lähen Eivøri konsertile

- täna nägin kaht vilisevat luike

- Salingeri "Seymour: sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" on kuratlikult head, ütleb inimene, kellele igatahes millalgi rukkikuristik eriti ei meeldinud.

- hõbedaste raamatute aeg

- märkus iseendale: oranžide sukkade ja rohelise mantli kombinatsioon tuleb läbi mõelda. Tähelepanutase võib osutuda liiga kõrgeks.

eh ja mida?

Hakkasin arvutama ja avastasin, mõtlesin välja, et mu ühed praegused lemmik-, kunagised kõige ebalemmikumad saapad on kuus aastat vanad. Võib olla ka, et viis ja pool. Sellega olen oma positsiooni tarbimisahelas küll pisut õgvendanud, ent loobun oma kohast hea meelega mõnele neist iga minut sündivatest lastest. "Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid," on Huxley "Heas uues ilmas" katseklaasilaste tootmise vabriku juhataja sõnade läbi juba 1931. aastal kirjutanud. Eks ole näha, mis sellest saama hakkab. Ja ma valin "hakkab" sinna täielikult meelega pooltrotsides eesti keele tulevikutust. Oh, seda ilma, natukest. "Õnn pole iialgi majesteetlik" on mul Huxley (prohvetlikust? loodetavasti siiski mitte) raamatust veel välja kirjutatud. Õnnelikus Ameerikas oleks kuueaastased saapad juba Oprah-vääriline teema, kuigi nagu iga äärmusega, on seal ka keskkonnaäärmusi rohkem kui meil. Ja ma pole nende vanusele isegi mõelnud, lihtsalt mugav on. Ja ilus. Ja auke ei ole. Huxley raamatus on aukude parandamine keelatud, et tarbimist-tootmist jätkata.
Aga järgmise aasta (ma arvutan neid ikkagi kooliaastates) kavas on just lugeda, veel lugeda ja veel veel lugeda. Ainuke asi, milles saab kindel olla.

Minu tutvustusele kooli seinal kirjutas keegi, et ma oskan lennata.
Suur tänu!
Ma olen õnnelik
isegi kui see ei ole päris nii, päris nii, nagu lugudes
(selle eelmisest eelmise lause lõppu ei saa punkti panna, eks ole nii?)

[tühik]

...

Päikseline kevadtallinn on nii ilus,
et tunne on nagu elaks tõelises imelises aedlinnas.
Ärkan kell kaksteist ja naabrite
seni salajashoitud kukk kireb.
Kohe mitu korda kireb
ja see on nii armas,
et hing pistab peaaegu plehku.

Kahekaupa

Silmailu
Sest lumele vaatamata on kevad
ja varsti saab ilma lambita öösiti lugeda.
Jacek Yerka pilt ja kellegi foto
ja
väljas on ere ere päike.