Ma kirjutan lõpuks, sest ma olen haige ja minu sees on kuiva tee maitseline surin ja ma kirjutan valu endast välja. Mu randmed valutavad, see on huvitav kõrvalefekt. Olen lugenud ja lugenud, sest lehekülghaaval loenduvad minutid ja kõik, mis mu elu juhatas, on järsku tühine sipelgas klaaspurgis. Seda peaks ta muidugi olema. Kahetunnitöö tegemiseks kulus viis ja ma ei saanud isegi aru. Iraani muusika on kodune, ka minu sees on kitarr. Ega midagi hullu pole. Aga kõik need kuustuhat tööd, mis alles üleeile iga päeva mõtteks olid ja kummituseks on järsku teisel pool akent lume käes ja mina magan kolme teki all voodis ning ei näe und. Üks kord, kui mul gripp oli, nägin ma unes kõike seda, mida ma päeval näinud olin, Midsomeri mõrvu ja igasugu saateid ja muud sarnast. Praegu mul ei ole ei grippi ega unenägusid. Võiks magada, aga ei taha veel. Kuigi mul on palavik, olid mu käed pool päeva külmad või võib-olla lihtsalt jahedamad kui ülejäänud mina. Mõni nädal tagasi olid mu käed kogu aeg nii külmad, et vastu põski pannes tundus, et ka põsed külmuvad ära ja mu luud on jääst. Õnneks ei sulanud nad ära.
Ei, ma ei soni, ma lihtsalt kirjutan, sest midagi pean ma kirjutama ja see võib samahästi selline lamp tekst olla.
Lugesin lõpuks läbi juba kevadel poolelijäänud Herta Mülleri "Hingamise kiige", pisut julm haiguselugemiseks, aga seda ei tajunud üldse. Mõtlen nende sugulaste peale, keda ma otsin ja uurin ja et miks ma seda üldse teen ja miks see mind rõõmustab ja et ma ei taha olla Kivirähki "Vombati" hull suguvõsauurija. Kuigi ostsin selle näidendi teksti hoopis teisel põhjusel. Mõtlen, mida homme süüa, väga raske on üldse toidule mõelda. Veel raskem on kujutleda Herta kirjeldatud sunnitöölaagrielu, kus igaühel on isiklik näljaingel. Ega eriti ei kujutlegi, nii et võib-olla oli lugemine mahavisatud vaev ja peab seda teine kord uuesti alustama.
Nagu ikka on mul puududes kahju, et ma koolis pole. Ma ei tea miks. Päev kulgeb ja kulgeb ja kulgeb ja kuigi temaga on palju peale hakata, ei ole ka. Sama, mis suvevaheajal linnas olles. Igast keeratud lehest, igast tassitäiest veest saab täidetud ülesanne, mida päeva nimekirja kirjutada.
