Mida see kevadises on võtnud, kes õpetab salamandreid?

Another dada poem:

Kes ei ole idee, mida saadab
raske müsteeriumiga värvikam Loe.

Elanud, sest
vaatavad, arvavad konnast.
Täpselt aasta
ning enim koostöös koostööd, ajast, eest,
jätkub viljakat piir üle aega.

Loe on. Ajastu koore meile deklareerivad kuraatorid.
Toimetus peagi koos.





Nii lahe! Tahan ka kääbikuurgu...
See ei ole peagi saabuva filmi "Kääbik" võtteplats,
vaid päris tavalise hakkaja inimese ökokodu.
watch here

When you've got nothing to do, improvise, organize

Katsetasin Kultuuripealinna lehe arvelt dadaistliku luuletuse loomist:

Ootused pärast järgmise talla
küljes, mida see kevadises on võtnud
lootust, jaapani töö
nad sus järgmisetele kaotajaid,
kes üllatust tundma tagasi tuleb

Sounds cryptic enough, doesn't it?

Edward Hopper (1921), Ameerika kunstnik

Mati Undi "Doonori päevaraamat" oli meeldivalt üllatav. Ainuke häda, et tema teemasid vahetav ja iseennast kommenteeriv kõnepruuk kippus pärast siia-sinna sisse tikkuma. Pisut häiriv, kuna ma selle ära tundsin. Aga imepisike nimekiri Eesti proosaautoritest, kelle looming mulle meeldib, sai täiendust. Seni on seal ikka vähe elanikke,
kuigi Tammsaare oli mõnus rahulik lugemine ja Vilde keelekasutus mulle istus ja keda ma üldse veel lugenud olen? Traadini, mis järgmisena kohustulik on, pole veel jõudnud ja Ristikivi "Mõrsjalinik" on unustuse hõlma vajunud... Sakse "Lillemuinasjutud" ja Epp Annuse "Sina, Matilda" ja Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" ja Asta Põldmäe "Linnadealune muld" (Mida ma JUMALDAN) ja Mehis Heinsaare teosed ("Härra Pauli kroonikate uustrükk on hästi mõnusa pisikese ja täpilise formaadiga) ja no lastekirjandus on hea (vähemalt minu lapsepõlveaegne ja vanem, Arabella ja Sirli-Siim jt) ja "Ümera jõel" ja selliseid olen ka ikka lugenud... Mida veel? Luulet nagu murdu, aga proosat? No vahet pole.


"Doonori päevaraamat" oli sellise läbilõikuva ja kõikliku süžeega, millist ma veel lugenud pole (näitab vb mu lugemise piiratust, ma ei tea). Üks teema, üks lugu ja justkui läheb, aga siis järsku hoopis teisest suunast mõte, arutlus... lõpuks jõuab tagasi sama tegelaseni läbi lõputute kõrvalepõigete ja ringide. Süžeed kui sellist, mida keegi enne lugemiskontrolli küsida saaks ("Millest jutt käib siis?") ei ole võimalik eriti välja destilleerida, aga see pole ka vajalik. Olemas on küll, aga mitte see ei tee sõna huvitavaks, või mitte ainult see, vaid kõik need vahemärkused ja suvalised inimesed ja parajasti pähe tulnud mõtted kokku...

Millalgi tuleb "Sügisballi" lugeda, ka kohustulik, aga selle suhtes on mul eelarvamus.
Ma nimelt ei salli filmi silmaotsastki.

Hopper "The City"

Panin tähele, et mu rekord ühes kuus on 13 postitust, nagu seegi kuu.
Kui ma viitsin homme kirjutada (kaheldav), tuleb rekord, aga kuna homme on kooli sünnipäev ja saab kauem magada ja vähem koolis olla ja rohkem pidutseda, siis ei looda ma liiga palju.
Võrreldes eelmise aastaga on kasv üle 50 %.

Täna on kena olnud, nagu pühad oleksid neli päeva järjest.
Vive la France!
Long live the King!

Uurimismaterjal, so to speak

Hakkasin üks päev (peaaegu kirjutasin kokku, nakkus levib) mõtlema, et ena! miks mõnede asjade õppimine mulle justkui õppimisena ei tundugi. Ma ju olen nendest juba lapsena lugenud. Minu lemmikraamatute alla kuulusid nimelt "Bullerby laste" ja "Minu vaarisa ja mina" ja "Vanaema õunapuu otsas" ja "Anni Mannineni" ja "Vanake Hottabõtši" ja kogu "Maailma muinasjutte" sarja ja "Krimmi legendide" ja kõigi nende teiste kõrval teosed nagu "Lasteentsüklopeedia" ja sari "Aken maailma".
Kusjuures "Lasteentsüklopeedia" kaalub tubli 4 kilo ja on seise sentimeetrit paks, olles seega üks kõige raskemini kaasastassitavaid teoseid minu koduses raamatukogus.


Võrreldes sealt saadavat infot, mida ma lapsena käsna kombel imasin (jutt käib ajast enne kooli) teadmistega, mida praegu koolis teadma peab, saab selgeks, et suur osa koolis läbi võetavaid teemasid sai siis juba puudutatud, lapsed on ju ikka uudishimulikud ja naudivad ninatarklust.


Täna pidi olema bioloogias töö erinevate ajastute peale Maa ajaloos. Siinkohal katke sarjast "Aken maailma" kuuluvast teosest (63 lk, A4) "Dinosaurused ja nende maailm"-

"325 miljonit aastat tagasi- Maal oli siis vaid kolm hiiglaslikku mandrit, mitte kuus nagu praegu. 200 miljoni aasta eest- Kõik mandrid liikusid kokku ning moodutasid ühe "superkontinendi", Pangaea. Selle olemasolu tõendavad mitmete maismaaloomade fossiilid, mida on leitud kõikidelt tänastelt mandritelt. Neil aegadel said loomad lihtsalt ühelt mandrilt teisele jalutada."
"Kivisöeajastu- 300 miljoni aasta eest roomasid soistes hiigelsõnajalametsades ürgsed kahepaiksed. Triias- Esimesed dinosaurused ilmusid ajavahemikus 225-195 miljonit aastat tagasi. Roomajad olid selleks ajaks Maal elanud juba 100 miljonit aastat."

Täpselt nagu õpikust. Pangaea, laamade liikumine, ajastud järjest paari lausega läbi võetud...

Neis raamatutes on juttu nt. laamade liikumisest, maakera siseehitusest, planeetides, supernoovadest, vee ringkäigust, deltadest, karstumisest, vulkanismist, maavärinatest...isegi taastuvast energiast.

Ma jumaldasin neid, mäletan, kuidas anusin, et ema mulle Varrakust veel mõne osa tooks. Siiamaani, kui jutt käib Richteri skaalast, tuleb sealne pilt silme ette.

Ma ei teagi, mis selle point on. Aga ikka väga head tööd on nende raamatutega tehtud ja nii hea, et need ka eestis avaldati.
Praegu vist selliseid ei ole... Raamatukois ka läbi müüdud

...

Hei hopsti

Seems that I've been held in some dreaming state
A tourist in the waking world, never quite awake
...

Felt it in my fists, in my feet, in the hollows of my eyelids
Shaking through my skull, through my spine and down through my ribs

No more dreaming of the dead as if death itself was undone
No more calling like a crow for a boy, for a body in the garden
No more dreaming like a girl so in love, so in love
No more dreaming like a girl so in love with the wrong world

Täna pol viitsimist suurt midagi kirjutada
Veel vähemalt

Võib-olla hiljem
Seni paari öö tagust muusikat