Silmapilk, silmi pilgutamata

Veel kaks kildu luuletõlketelgist, mida Carolina Pihelgas ja Hasso Krull Uue Maailma festivalil 3. sept pidasid

Blink

I will overcome you, sky
Face to face eye to eye
I will outstare you

Are you looking at me?
I said are you looking at me?

Your eye, too huge, is busy
with shifting clouds, jet trails,
light and shifting birds at night

I am still looking at you. You
are still looking at everything

Except for me
Except for me
.
.
.
Silmapilgutus

Ma saan sinust jagu, taevas
Näost näkku, silmast silma
Ma vaatan sust kauem

Kas sa vaatad mind?
Ma küsisin, kas sa vaatad mind?

Su silm, hiiglaslik, on ametis
muutlike pilvede, lennukiradade
ja öösiti kergelt tõusvate lindudega

Ma ikka veel vaatan sind. Sa
vaatad ikka veel kõike

Peale minu
Peale minu

Kurradima imeline

Eile-täna on hästi tore olnud,

esimene koolipäev (jube sõnapaar) oli tegelikult hästi tore ja julgustandev,
tänu meie suurepärastele õpetajatele ja mõnusalt humanitaarsele tunniplaanile (põhiliselt ajalugu, kirjandus ja keeled, imearmas). Sellele järgnev öö väga huvitav, kuna ma polegi varem kuuest õhtul kaheni hommikul maganud ja siis kuuest hommikul jälle magama läinud. Täna aga jõudsin kella üheks Uue Maailma Festivalile luuletõlketelki ja sai seal vahelduva eduga ikka edasi-tagasi käidud (tore luuletuste valik oli ja Imelise Aia kohvikus on imeline kohvikeeks). Hambad plagisesid, aga ette lugeda oli ka tegelikult tore, mikrofoni, aga ma ei taha pikalt kirjutada. Kõike ei saa kirjutada ja kõike ei taha. Aga oli tore ja kurradiselt mõtlemavõttev ka. Oleks klišee küsida, miks elu on ebaaus, aga kes seda ei küsiks, eks. Tempus fugit

Minu prantuse keelest tõlgitud luuletus:

Art poétique (J. Roubaud)

Ma olen unustanud, millest luuletus rääkis.
Ma teadsin, millest luuletus rääkis,
aga olen unustanud.
Luuletus rääkis sellest, aga selle,
millest luuletus rääkis, olen ma unustanud.
Luuletus rääkis sellest, kas luuletus
rääkis sellest? Kui luuletus sellest rääkis,
olen selle unustanud.
Võib-olla, teadmata, millest luuletus rääkis,
luuletust lugedes, (kui ma luuletust
lugesin), olin juba unustanud.
Nüüd, luuletust lugedes, ei tea ma,
kas loen seda luuletust,
sest olen unustanud,
millest luuletus rääkis.
Seepärast ei ole see, millest luuletus räägib
enam see, millest luuletus tegelikult rääkis.
Ja ma olen unustanud

...

Inimesed muutuvad nii kiiresti ja mina jään sellekssamaks,
nii mulle tundub
ja ma ei nuta (mitte, et ma kurbust ei tunneks, vaid et ma ei oska nutta, nagu ma ei oska karjuda või ropendada)
ja ma naeran (sest ma ei viitsi sõnades rääkida ja naerda on hea ja ma usun, et hea suhtumine iseendasse teeb elu paremaks)
ja kuigi ma igatsen asju (mitte esemeid)
ei tohiks ma öelda, et elul on midagi viga,
sest sellel pole midagi viga peale selle, et midagi on puudu,
aga mulle on nii palju räägitud alalhoiuinstinktist,
et mu käsi ei tõuse riske võtma.
Ma ei tea, kas need on endid väärt.
Ainuke asi, mis mind nutma võtab on see, kui mul on plaanid tehtud ja tuleb välja, et need lähevad vett vedama,
siis on mul tunne, et mind on külma vette visatud.
See on osa sellest, miks ma armastan üksi olla,
kui olen õnnetu, olen ise vastutav, kui õnnelik, samuti
ja kui miski ei aita, siis raamatu ja märkmikuga kusagile istumine loob alati neutraalse pinna.
Sõnad sõnad sõnad, kuidas kirjutada tegevuseta romaani?
Tegelikult ei tea ma sellest tavalise inimese elust,
mida normaalseks peetakse suurt midagi,

tunnen end kuradima kasutult, kui ma ei oska midagi lohutavat või hea-nõuandvat või niisama armast öelda. Andke see mulle andeks, eks.

Nagu ka see pisike maailmahaletsusnurgake.

Ämblikud ja mehed

Alustan kõige värskemast...

Lõpetasin just Neil Gaimani "Anansi boys" lugemise, nii sügise alguse puhul. Osaliselt kuna see kattub müütide-ümberjutustuste-edasiarenduste teemaga (Anansi on Aafrika ämblik-jumal (ei, mitte ämblikmees, või noh, ta on ämblik ja mees küll, aga...)), osalt kuna ma ei suutnud võõrkeelse kirjanduse osakonnas midagi muud valida. Mulle ei meeldi seal.


Esimene asi, mis raamatu juures silma torkas, on peategelase peaaegu uskumatu käpardlikkus, nagu see ilmselt ongi mõeldud olema. Mulle isiklikult käib pisut närvidele, isegi kui algusest peale on selge, et käpardlus on arengu alguspunkt. Umbes selle mõttega, et mida allaheitlikum ja piinlikum alguses, seda suurema hüppe saab lõpuks teha. Aga erinevalt tavalisest piinlikkusttekitavast peategelasest, on Fat Charlie täitsa loetav ja mingil hetkel hakkas raamat päris kaasa haarama, kuigi rohkem ebaloomuliku teemaarenduse pärast.

Fat Charlie on jumal Anansi (umbes kelmuste ja ninapidivedamise jumal) poeg ja kõigi jumalate vastand- kardab kohutavalt esinemist, tähelepanu, ei oma ühtegi võimet. Ei usu jumalaid. Teeb maailma igavaimat tööd. Kui ta isa sureb, tuleb aga välja, et tal on vend Spider, kes on omakorda tema vastand- esineb igal võimalusel, laiab ringi, kasutab igal võimalusel väikseid jumalikke nippe. Näiteks õpetab Hollywoodis peolistele vee peal käimist. Ning paneb universumi uskuma, et ta on Fat Charlie ning sehkendab tolle kihlatuga. Mispeale Charlie võtab end kokku ja palub üleloomulikult maailmalt abi tülikast vennast lahti saamiseks ja kogu selle põhjustatud jama jooksul jõuab oma esialgsed äpu-omadused hüljata. See, kui sada roosat flamingot korraga ründavad, pole mingi naljaasi.

Tegelikult ei ole sugugi halb raamat. Hea meelelahutus.