Addicted

Lähen homme maale, nii et nädal aega või rohkem pole mult uusi postitusi oodata, kui ma just aktiviseerimiskeskuse wifisse ei häki (jah, maal on aktiviseerimiskeskused. Jube sõna, kas pole. Tähendab eneses hoonet, mis ühendab juuksurit, raamatukogu, postkontorit, kontoreid, saale, erinevaid huviringe ja poodi. See on roosa ja selle taga on parmud. Ka putukad, aga need on kõikjal)

Jätan teid sõltuvust tekitavate psühho-ilmetega lauljate ja segaste tantsijatega
Have fun!
Asi on vist selles, et on ööööö ja ma tahaks magada. Harry Potter ooperilikus versioonis tundub kuradima hea mõte. Ma olen liiga unine, aga magama minnes piinavad mind ööliblikad. Oh seda maailma küll.

Varsti on 100 postitust täis. juubel!

Random facts:

(Suvalised faktid, aga random on nii armas sõna, ilmselt tänu mu varasele obsessionile Amberi printsidega, kes polnud keegi eriti printslikud ja kellest Random tundus mulle kõige normaalsema tavalise inimesena- mängis trumme, sõi, jõi ja laaberdas, armastas pokkerit ja lennukiga sõita. Või oli see õhupalliga? Ning ülejäänud aja oli päris mõistlik inimene)

Islandi pindala on 103 125 km^{2
Seal elab} 318 800 inimest

See on 81 200 vähem kui Tallinnas

Pärast vanglakülastust (mida ma ei kahetse, see oli elamus omaette) ja india toidu manustamist (there's always room for rice) jõudsin Vabaduse väljakule HU? kontserdile ja omaalgatuslikule tuleshow'le. Leslie da Bass, tänan sind HU?-le laulude kirjutamise eest. Üks väheseid eesti popartiste (võib nii öelda?), keda ma austan. Mulle need laulud meeldivad. No päriselt...

Tekkis isu Fast Show üle vaadata
Mu Brilliant!idel puudub piisav entusiasm

Tuul tule taeva

Eila ööse (1 minut üleeilsest puudu) olevat olnud suur äike. Minu toas oli akane pärani ja üksi juuksekarv ka ei liikunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus

Käisin katusekinos Banksy filmi vaatamas ja tundus, et taevas kukub pähe ja kajakad põlevad. Kirjutasin märkmikku- õhk lõhnab nagu merrekukkunud tähed. Kössitasin üksi nagu viimane pirukas ja kaamera kõikumisest tekkis peaaegu merehaigus, kuigi filmi enese üle ei kurda.

.
.
.

Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.

Seal keskel on boksid näha ja sissepääs on kusagil seal kolmnurgas, kuigi kuidagi õnnestus meil ka merevaatega tubadesse pääseda.Haigla oli ühes ümmarguses otsas vist, sees puudus suunataju täielikult, lihtsalt pikad sirged koridorid, kahel pool uksed. Pildilt võib näha, kui pikad need olla võivad.

Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.

Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god

jätkan tänase päeva lainel teises postituses

Mul on nii palju öelda ja nii palju unustada
.
.
.
Kirjasõna on ennast kaotanud
Võib-olla õhtul on aega ja selgust

Praegu olen ma ennast ära kaotanud