kevad on. Ja päike põletab jääd

Spring is like a perhaps hand
(which comes carefully
out of nowhere) arranging
a window, into which people look (while
people stare
arranging and changing placing
carefully, there a strange
thing and a known thing here) and

changing everything carefully

spring is like a perhaps
Hand in a window
(carefully to
and fro moving New and
Old things, while
people stare carefully
moving a perhaps
fraction of flower here placing
an inch of air there) and

without breaking anything.

E.E. Cummings


foto: mina

well, i do not know what should be written

Tulin just emakeeleolümpiaadilt, mis oli nagu minivaheaeg iseenesest ja pakkus ärakuluvat pääsu linnast ja võimalust tagasi tulla nagu koju. Vahel kulub kohavahetus ära, aga see ei olegi nii tähtis. Tähtis on, et kui ma oleksin teadnud, et olümpiaadide riigivoorud nii toredad on, oleks ma eelmistel aastatel ehk midagi õppinud ka. Neli (?) tundi ülesandeid ja seepeale kolm korda restoranitoitu ja magustoitu ja aega lobiseda ja aega ringi käia ja öösel veel armsa sugulasega filme vaadata ja kaks päeva võiks vabalt nädala eest käia. Toredad inimesed. Meeldivad kohad. Imeline. Isegi kui Tartu on libe nagu jäähall. Ja siis jõuad läbi une Tallinna ja see ongi päikesesäras püherdav kodu ja siin on nii hea olla. Jumalad, tänan teid, päike.

Teisel noodil väike kirjandusülevaade, mis kirjutamist ootas. Lugesin eelmisel nädalal Banana Yoshimoto "Hardboiled" ja "Hard luck" läbi. Ja tegu oli uskumatu leiuga, vähemalt praeguses meeleseisundis. Kaks lühiromaani (ühes raamatus), mis mõlemad on uks ühte seisundisse, teatavasse olekusse, tundesse, ühes loos ühepäevasesse, teises kuudepikkusse, on erinevate hetkede näol lahti kirjutatud kergeks, eredaks ja sügavaks. Omamoodi hästi ilus lugemine, kuigi teemad on mõlemas nukrad. tundus, et selles on teatud udusust, mis ei lase emotsioonidel liiga teravalt mõjuda. Minu puhul vähemalt. Midagi Murakamilikku, aga teistsugust ka. Ühesõnaga- meeldis. Nii õbluke raamat ka, et kui kedagi selline nukkermõtlik lühivorm huvitab, siis lugeda jõuab ikka.

Kas t võrdub t või ei võrdu mitte

Björk, "Who is it"

His embrace, a fortress
It fuels me
And places
A skeleton of trust
Right beneath us
Bone by bone
Stone by stone
If you ask yourself patiently and carefully:
Who is it ?
Who is it that never lets you down ?
Who is it that gave you back your crown ?
And the ornaments are going around
Now they're handing it over

Handing it over

Lihtsalt harmoneerus mingi sisemise pillikeelega,
"He" ei ole keegi konkreetne, kui küsimus tekib.
Lihtsalt oleks vaja aega ennast taas mõtelda
ja tahaks juba hirmkombel vaheaja poolkohustuslikku erakupõlve.
Aga kõik on mingil joonel ja see teeb samal ajal vaikseks poolmõrkjalt uhkeks.
Et hakkama saab :)
Ja tegelt tegelt tõesti on olemas ka rahu ja liivateradena hinges settivad mõtted.

Silvia Ji "Marigold"

see, i am too tired to write whenever i think i should write

Hei

ammukesti pole siin käinud kirjutamas ja ometi põhjusi kirjutada oleks.
Kohe palju palju oleks. Ja seda sidekriipsuviga ma enam ei tee.

Tasakaal on paigast ära ja ma ei tea, kas ma jõuan selle tagasi olla. Jah, olla, sest tasakaalu saamiseks peab olema, mediteerimist ma ei harrasta ega joogat, tühja tööd ja vaimunärimist vahel küll, aga see ei aita kodus olla. Aga olla nagu polegi aega, taju jookseb eest ära. Istud, loed ja nagu tuleb tunne, aga siis tee jälle midagi kolmandat ja läinud!
See minu enda iseolemine.

Aga küll kõik saab korda, eriti hullu ju midagi pole.
Mõned valed sõnad (?), mõned ütlemata sõnad ja mõned sõnad, milles veel päris kindel pole ja mis võivad valel ajal öeldes valeks tõeks juurduda. Ja põhiliselt lihtsalt kuhi kaelas olevaid töölisi kohustusi, millest märkimisväärne osa lähiajal mööduma peaks.

Ma usun küll, et iga väide tugevdab iseennast, kuni sellest metsast enam läbi ei saa.

Aga on a different tune ma muudkui rabelen mingeid töid teha iga päev mitumitu tükki ja saan neid tehtud ka ja saan neid juurde ka. Aga kuna kogemus on väike, siis on raske olla. Ei oska enda ja töö läbikäimist paika panna, ikka jookseb miski ette, miski jääb maha ja jõudu kulub ilmselt rohkem, kui vaja. Aga lõpuks saab kõik ikka kuidagi tehtud.

järgmisena kirjutan luuletusi ja pilte ja elamusi. Täna on sissejuhatus.

"Elukutsete järele on raamatute sõbrad esijoones liht- ja põllutöölised, siis käsitöölised ja ametnikud, kuna talupidajaist ütlema peab proosalise võrdlusega, et enne siga meres põlema läheb, kui tema raamatukogusse sisse astub."

Ja veel: "Kui talumees raamatupoodi läheb, lööb tema enne kolm korda risti ette, kummardab Jeruusalemma ja Meka poole, ja hakkab siis viiekümnesendisest brošüürist kuutkümmet senti maha kauplema."

1932, "Halliste kihelkonna avalik elu aegluubis", Eduard Värav

pidin uurimistöö jaoks lugema. Päris lahe lugemine, Wabariigi-aegne ajakirjandus, aga samad mured. Küll on kirik korrumpeerunud, küll laenu-hoiu ühisuse rahadega mahhineeritud... Neil oli suur majanduskriis ju. Või nagu autor ütleb: saatanlik needus-kolmepalgeline kriis. "Võrratult raskeks muutub maatöölise äraelamise probleem." "Kogu universumi tulundus-organismi tabanud haigused, valud ja pahed kajastuvad ka tänapäeva valdade visalt pulsseeruvas elus."